24. aprill 2012

Valitsuse haridusteesid 1 / 12

Valitsus on välja käinud 12 teesi hariduskorralduse kaasajastamiseks. Vaatleme lähemalt, mis on nende teeside sisu. Igas postituses üks tees koos selgitustega. Kõik arvamused, täiendused ja tähelepanekud on väga teretulnud!

Esimene tees: Vastutus põhi- ja keskhariduse juhtimise, rahastamise ja korraldamise eest tuleb jaotada selgelt kohalike omavalitsuste ja riigi vahel.
Eestil on väga hea Põhiseadus. Haridus torkab meie põhiseaduses silma seeläbi, et vastutus selle eest on pandud kogu ühiskonnale. Tsiteerime seda § 37 järgi: Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. ---Hariduse andmine on riigi järelevalve all.“ Täiesti loogiline sõnastus Põhiseadusele, kuna just nii on haridus korraldatud enamikes riikides. Põhjused on lihtsad: kaasajal on üldhariduses niivõrd palju õpetamisele lisaks tulnud ka kasvatamist, tervishoidu, sotsiaalsete küsimuste lahendamist ja kõike muud algebrast ja vältevaheldusest palju laiemat, et mõeldamatu on koolide ülalpidamine kas ainult kohaliku omavalitsuse või ainult riigi poolt. Rahvas on andnud Põhiseaduse hääletusel mandaadi kohalikele omavalitsustele ja riigile laste harimist puudutavates küsimustes omavahel tihedalt parimat koostööd teha. Kui palju sellest koostööst peaks olema raamidesse surutud, on alati asjakohane küsimus läbi arutada ja ilmselgelt on tööjaotuses üht-teist, mida paremini paika panna. Igal piiritõmbamisel peab loomulikult analüüsima, et ega laps kasvõi juhtumisi kaotajaks pooleks jääks. Vältida tuleb samas ka olukordi, kus laps jääks kaotajaks liigse korraldamatuse tõttu. Põhiseadus paneb riigile kohustuse teatud „tarbijakaitseks“ ehk järelevalveks, kas igas Eestimaa paigas laps ikka piisavalt head haridust saab.
Üldine hariduspoliitiline kogemus maailmast näitab, et mida suurem on kohapealne otsustusõigus ning mida vähem on formaliseeritud riigipoolne juhtimine, seda parem on hariduse sisuline kvaliteet. Ilmselt vajab haridus pidevat vaba otsimis-, katsetamis- ja arenguruumi. Ainus, mida me tuleviku kohta kindlalt teame on see, et tulevik vajab väga eripalgelisi inimesi. Loogiline on sellest tuletada, et tulevikuinimesed vajavad ka väga eripalgelisi hariduskogemusi. Tsiteerides Tero Autio kirjutisest viimases EestiInimarengu Aruandes Darling-Hammondi ja McKinsey uurimiskokkuvõtet (lk 111): „Haridusreformide vastu tekkinud rahvusvahelise huvi irooniline mõju on selles, et see on toonud esile hariduse ja õppetöö valdkonnas tegelikult kõige edukamad riigid ja süsteemid – paradoksaalselt just need, kus on suurem usaldus õpetajate vastu, kus hinnatakse õppekava avarust ega püüta kõrgemalt poolt kõike rangelt kontrollida“. Sestap tähendab valitsuse esimene tees tõenäoliselt seda, et kohalik otsustustasand laieneb veelgi ning samas tugevneb ka riigi sisuline töö hariduse sisu osas käivas järelevalves.
Vastasel korral ujuksime me vastuvoolu maailma parimate praktikatega, kasvõi sellesamagagi, mis võtta maailma parima hariduskorraldusega riigist – Soomest. Seal on riigi ja kohaliku omavalitsuse vaheline hariduse rahastamine jaotatud Eestiga võrreldes tõesti oluliselt selgemalt: iga nelja aasta järel lepitakse kokku täpne protsent, mille riik maksab hariduskulutustele omavalitsuse enda kulutuste täienduseks juurde. Seega esmalt otsustab kohalik omavalitsus, kui palju ta haridusele kulutab, ja seejärel saab ta tegevust kavandada juba kindla käega, sest tema oma eelarvenumbrile laekub kindel protsent – näiteks 37% - lisaks. Igal aastal vaadatakse protsent üle elukalliduse indeksi alusel, umbes samamoodi, nagu Eestis vaadatakse pensione. Mida rohkem panustab haridusse Soome omavalitsus, seda suurem on riigipoolne tugi. Mida vähem panustab omavalitsus, seda väiksemaks jääb ka riigi poolt eraldatav nominaalne rahasumma, ehkki protsent on ikka üks ja seesama. Kehtib vaid paar erandit, mil riik täiendavat raha eraldab – näiteks eriti hõreda asustusega piirkondadele ja väga raske erivajadusega lastele. Lihtne ja selge!

2 kommentaari:

  1. Tere, Liisa!
    Ma saan aru, et esimenepunkt kordab põhiseadust. Miks? Kus on riigi ja kohalike omavalitsuste suhted ebaselged? Seda ei nimetata.

    Teiseks. Meil riik annab koolile seda vähem, mida vähem kohalik omavalitus kooli panustab. See finatseerimise süsteem käivitati selleks, väiksed koolid välja sureks. Aga väiksed koolid hakkasid omavahel koostööd tegema - üks õpeaja õpetab neljas koolis - ja vinduvad edasi.

    Uus-Meremaal maksab riik nendele koolidele, kuselavad vaeste perede lapsed, raha juurde.

    Tervitades
    Raivo

    VastaKustuta
  2. Tänud, Raivo!
    Koolide finantseerimismudelid leiad siit nt 2012 osas: https://www.riigiteataja.ee/akt/110042012012
    Sinu poolt välja toodud korrelatsiooni ei ole, vastupidi - praegu rahastatakse väikeseid põhikoole riigi poolt niiöelda "üle" ja gümnaasiume pearahapõhiselt, seega väikemate gümnaasiumide osas on kohaliku omavalitsuse rahastus suurem. Seega on sisuliselt vastupidine korrelatsioon.
    Eesti eesmärk on vältida Uus-Meremaa mudeli kujunemist, st vaeste ja rikaste koolide tekkimist. Kindlasti vajavad lisaraha koolid, kes on hädas, samamoodi sihtotstarbelise rahastuse saavad ka Soome hädasolevad koolid.
    Parimat,
    Liisa

    VastaKustuta