20. aprill 2012

Mitu last rühmas on lasteaialapsele hea?

Praegu käib lasteaedades arutelu selle üle, mitu last hakkab käima ühes rühmas uuest, sügiusel algavast õppeaastast.
Osades on uued rühmad juba moodustatudki. Aktiivselt nõutavad suuremaid rühmi mõned lasteaiajuhid ja omavalitsustegelased, ent kaugeltki mitte kõik! Lasteaiale kaasneb iga lapsega "pearaha" ja rohkem lapsi saab reaalselt lasteaiakoha kätte, järjekorrad lühenevad. Teiselt poolt on olemas piir laste mõistlikul arvul täiskasvanu kohta ja kolmandaks on olemas ka vastav seadus ja määrus.
Ühel täiskasvanul on loomupärane võimekuse piir, mitut last ta korraga kasvatada, lohutada, potitada ja harida jõuab. Seetõttu pole imestada, et koolieelse lasteasutuse seaduses on laste arv paragrahvis 7 piiritletud: mitte rohkem kui 14 last sõimerühmas ning kuni 20 aiarühmas, ning nende lastega peaks tegelema lasteaia lahtioleku aegadel kaks õpetajat (kummalgi nädalas 35 tundi tööaega) ja üks abiõpetaja (40 tundi nädalas). Seega kehtivad meil lasteaedades laste ja täiskasvanute osas järgmised kohustuslikud suhtarvud: sõimerühmades peab iga 7 lapse kohta olema vähemalt 1 täiskasvanu (1:7) ja aiarühmades peab iga kümne lapse kohta lastega tegelema samuti vähemalt 1 täiskasvanu (1:10). Enam-vähem vastavad need suhtarvud ka Euroopa Liidu soovitustele.

Kuna aga lasteaedade rühmade suurused, personali koosseis ja ka osaajaga rühma arvatud laste arv võivad olla väga erinevad, siis lisati õigus sama lasteaia juba olemasolevate laste vanematel teha ettepanek rühmade suurendamiseks, selleks lisati paragrahvile seitse jätkulause:  (11) Lasteasutuse hoolekogu ettepanekul on valla- või linnavalitsusel õigus lapse arenguks vajalike tingimuste olemasolu korral suurendada laste arvu sõimerühmas kuni kahe lapse võrra, lasteaiarühmas kuni nelja lapse võrra ning liitrühmas kuni kahe lapse võrra.


Peamiselt tuli ettepanek rühma suurust võimalusena tõsta sellest, et osad lapsed on küll rühmas kirjas, ent ei käi kogu aeg kohal - näiteks on osa lapsi osaajaga. Rühma suurendamist nähakse seaduses ette erandolukorrana, ja selleks on vaja kahte eeldust: peamiselt lapsevanematest koosnev hoolekogu peab tegema esmalt ise ettepaneku ning lapse arenguks vajalikud tingimused peavad endiselt jääma täidetuks. Arusaadavalt tekitab enam küsimusi see teine pool - kes ja kuidas ja mille alusel määratleb, kas laste arvu suurendamiseks on see vajalik eeldus täidetud või mitte?

Tegelikult pole lapsevanemad ja ka lasteaiaõpetajad sageli kaugeltki rahul tegeliku olukorraga. Olen saanud mitmeid kirju ja osalenud paljudel kohtumistel, kus kurdetakse: voodeidki ei jätku. Neli last magavad välivooditel. Pärast rühma suurendamist ei jõua õpetaja enam nendega tegeleda, lapsi kasvatada ja õpetada, potitada ja riietada. Lapsed jäävad sagedamini haigeks, kuna nüüd on and nii tihedalt koos. Enam ei käi lapsed peale lõunat õues, kuna keegi ei jõua neid riietada - istuvad rühmas ja vahivad telekat. Ja nii edasi.

Huvitaval kombel selgus, et hariduslikud nõuded - mida kontrolliks Haridus- ja Teadusministeerimum vastavalt haldusalalisele kuuluvusele - ja täpsustatud personalinõuded Eestis puuduvad - seda viga annab loomulikult parandada, ka üks IRL'i valimislubadusi on lasteaedades vähendada laste arvu täiskasvanu kohta (sama punkt on ka IRL'i ja Reformierakonna koalitsioonileppes) kui ka kehtestada ühtsed kvaliteedi miinimumnõuded lasteaedadele. Küll aga saab hariduse ja personali osas lähtuda sellest, mida seadus on eesmärkideks pannud, ja suhtarvud kuni 1:7 ning 1:10 on normaalolukorrana seaduses tõesti kirjeldatud.
Olemas on küllaltki täpsed tervisekaitsenõuded, mida kehtestab Sotsiaalministeerium. Kuna ka selle määruse kohta on inimestel palju küsimusi, siis palusin ministeeriumi juriidiliselt teenistuselt selgitusi, ja edastan need lugemiseks täies mahus. Lühikokkuvõte: niiöelda "vanades" lasteaedades tuleb järgida lasteaia ehitusaegseid normatiive, seega enamikel juhtudel ei tohi rühma suurus suuremaks kui 20 kohalviibivat last minna.
Suur tänu Sotsiaalministeeriumile põhjalike selgituste eest ning head lugemist!


Selgitused ja taustamaterjal määruse nr 131 juurde
„Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse“ (edaspidi PGS) uue redaktsiooniga, mis jõustus 2010. a 1. septembril, anti Vabariigi Valitsusele „Rahvatervise seaduses“ volitusnorm kehtestada tervisekaitsenõuded koolieelsetele lasteasutustele, nende maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele ja sisekliimale ning korrashoiule.
Vabariigi Valitsuse 06.10.2011. a määrus nr 131  „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ kehtestatakse „Rahvatervise seaduse“ § 7 lõike 2 punkti 11 ja „Ehitusseaduse“ § 3 lõike 11 alusel.
„Rahvatervise seaduse“ § 2 punkti 3 kohaselt on „tervisekaitse“ inimese tervisele ohutu elukeskkonna tagamisele ning elukeskkonnaga seonduvate tervisehäirete ja haiguste vältimisele suunatud tegevus. Valitsuse määrusega nr 131 nüüdisajastati koolieelse lasteasutuse maa-alale, ruumidele, sisustusele ja sisekliimale, sh siseõhule ja valgustusele, ning korrashoiule esitatavad tervisekaitsenõuded.
Määruse nr 131 kehtestamise eesmärk on tagada lasteasutustes laste tervise kaitseks ohutu keskkond ja võimetekohaseks arenguks vajalikud tingimused.
Eestis on lasteasutus lapse elukeskkonna oluline osa, sest koolieelses eas viibib laps lasteasutuses 9–12 tundi päevas erinevalt enamikust EL riikidest, kus laps veedab lasteasutuses ainult 3–4 tundi ehk väikse osa ööpäevast. Seetõttu on oluline tagada lastele tervislik keskkond kooskõlas  „Koolieelse lasteasutuse seaduse“ § 17 sätestatud laste õigusega vaimselt ja füüsiliselt tervislikule keskkonnale ja päevakavale, eneseusaldust ja vaimset erksust toetavale tegevusele ning pedagoogide igakülgsele abile ja toetusele alushariduse omandamisel.
Koostoimes õiguskorras kehtivate nõuetega tuleb lasteasutustes osutatava teenuse pakkumisel selle teenuse osutajal hinnata ka tema poolt osutatava teenuse ohutust. Kui õigusaktides sätestatu ei ole ammendav või on tegemist reguleerimata valdkonnaga, võetakse aluseks „Tarbijakaitseseaduse“ § 9¹ lõikes 1 sätestatu. Seega juhul, kui teenusele ei ole kehtestatud nõudeid õigusaktiga, hinnatakse teenuse ohutust, arvestades erinevaid standardeid – Eesti standardeiks üle võetud rahvusvaheliste või Euroopa standardiorganisatsioonide standardeid; algupäraseid Eesti standardeid; asjakohase valdkonna teenuse ohutuse tagamise head tava; teaduse ja tehnika hetkeseisu; tarbijate põhjendatud ootusi ohutuse suhtes.
Määruse nr 131 ettevalmistamisel on arvestatud Euroopa Liidu uue lähenemisviisi üldpõhimõtet, et kohustuslikud on vaid ohutust, tarindite tugevust, terviseohutust ja keskkonnakaitset määratlevad nõuded. Lastele ettenähtud maa-ala ja ruumide pindala suurus tuleb planeerida vastavalt laste arvule loodavas lasteasutuses ja rühmas, kavandamata laste arvu vähenemist haigestumise tõttu.
Määrusega nr 131 ei reguleerita nõudeid, mis lähtuvad üldtunnustatud heast ehitustavast ja ootustest tervise ja ohutuse tagamisel. Kiiresti muutuvas ühiskonnas ja majandusruumis on raskusi ühise normistiku loomisel, mistõttu on soovitav rakendada rohkem kaalutlus- ja kokkuleppenorme, mis arvestaks ressursse ja kaitseks haavatavaid gruppe.
Täna tegutsevad lasteasutused peavad lasteasutuses tervisliku eluviisi kujundamise, lapse tervise hoidmine ja tugevdamine, haigestumise vähendamine ning igale lapsele võimetekohaseks arenguks vajalike tingimuste loomise eesmärgil täitma sotsiaalministri 24. septembri 2010. a määruse nr 61 „Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“ https://www.riigiteataja.ee/akt/13360326 ja tegema ettenähtud riskianalüüsi ning koostama tegevuskava vigastuste ennetamiseks. 
„Koolieelse lasteasutuse seaduse“  4. peatükis reguleeritud  asutuse juhtimise ja personaliküsimuste hulgas on  § 24 lõike 1 alusel lasteasutuse hoolekogule pandud ülesanne jälgida, et õppe- ja kasvatustegevus vastaks laste arengule ja huvidele ning teha sellesuunalist koostööd lasteasutuse personaliga.
Määruse nr 131 üldnõuete kohaselt peavad lasteasutustel olema lastele alushariduse ja hoiu võimaldamiseks sobivad, ohutud ja turvalised (suitable, safe and secure) hooned, rajatised, ruumid, sisustus ja maa-ala, kus on lapsel võimalikult väike risk vigastuste, mürgistuste ja muude tervisehäirete tekkeks.
Sobiv tähendab antud juhul seda, et arvestatakse laste vajadusi – vanust ja arvu, ealisi erinevusi, lasteasutuses viibimise aega, magamiskohtade vajadust. Lasteasutuses peavad olema laste võimetekohaseks arenguks vajalikud ohutud tingimused, et ennetada vigastusi.
Nii lasteasutuse hooned, rajatised ja ruumid peavad vastama „Ehitusseaduse“ §-des 3, 31−3 ja 5 ning nende alusel kehtestatud ehitisele esitatavatele nõuetele, samuti kõnealuse määrusega nr 131  kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Muuhulgas peab lasteasutus vastama „Ehitusseaduse“ § 3 lõike 10 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002. a määrusega nr 14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ (edaspidi määrus nr 14) kehtestatud nõuetele. Olemasolevate üldkasutatavate ehitiste rekonstrueerimisel ja laiendamisel, samuti ehitamise käigus olemasolevatele ehitistele üldkasutatavate ehitiste funktsioonide andmisel tuleb tagada rekonstrueeritavate või laiendatavate osade vastavus määrusega nr 14 kehtestatud nõuetele. Määruse nr 14 rakendussätte järgi peavad kõik pärast 2003. aastat rekonstrueeritud lasteasutused vastama liikumispuuetega isikute vajadustele. „Ehitusseaduse“ § 32 kohaselt peab lasteasutusel olema eesmärgile vastav kasutusluba ehk kohaliku omavalitsuse või riigi nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitusprojektile ja ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. „Ehitusseaduse“ § 33 lõike 4 kohaselt väljastatakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatust ja nõuetele vastavaks tunnistamist. Kasutusloa väljastajal on õigus kaasata ehitise ülevaatuse tegemisse selleks pädevaid isikuid ja institutsioone, kes esitavad oma arvamuse kirjalikult.
Enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja jurisdiktsiooni teket rakendati lasteasutustele  NSVL –s  kehtinud 1985. a tervisekaitse eeskirju. NSVL  normide asemel kehtestati  lasteasutuse nõuded sotsiaalministri 14. jaanuari 1996. a määrusega nr 7 „Koolieelse lasteasutuse tervisekaitsenormide ja -eeskirjade TKNE 6/1996 kinnitamine“ ja seejärel sotsiaalministri 25. septembri 1999. a määrusega nr 64 „Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded“ (edaspidi määrus nr 64).
Lasteasutustele erineval ajal kehtinud pindalanormidest annab ülevaate juurdelisatud tabel 3.
Määruse nr 64 nõuete täitmisega ei olnud kaheksa aasta jooksul (alates 1999) probleeme, sest lastesõime pindalanõuded lapse kohta olid kooskõlas enne 1985. aastat kehtinud nõuetega. Võrreldes 1985. a normidega suurendati  1996. a lasteaia mänguruumi pindalanõudeid üksnes 0,5 ruutmeetrit lapse kohta (2,0-lt 2,5-le), kusjuures magamisruumi pindalanorm oli endiselt 2,0 ruutmeetrit, s.o kokku 4,5 ruutmeetrit lapse kohta. Mängu- ja magamisruumi pindalanormi vähendati 1.  jaanuaril 2010. a jõustunud määruse nr 64 muudatusega endisele 1985. a normile vastavaks ehk 4,0 ruutmeetrit, sest lasteasutustes kasutatakse magamisruumi ka mängimiseks.
 „Koolieelse lasteasutuse seaduse“ kohaselt on valla- või linnavalitsusel õigus lasteasutuse hoolekogu ettepanekul lapse arenguks vajalike tingimuste olemasolu korral suurendada laste arvu sõimerühmas kuni kahe lapse võrra, lasteaiarühmas kuni nelja lapse võrra ning liitrühmas kuni kahe lapse võrra.
Mitmed omavalitsused on suurendanud laste arvu lasteaiarühmades aga vastuolus seaduse ehk üle seaduses lubatud piiri (sõimerühmas 14+2, liitrühmas 18+2, lasteaiarühmas 20+4), kuigi pindala ja siseõhu kvaliteet seda ei võimalda. Sellega vähendati praktikas  lubamatult nii magamis- ja mänguruumide ning teiste ruumide pindala lapse kohta alla määruses nr 64 kehtinud lubatud määra.
Laste arvu suurendamine rühmas on toimunud osaliselt siseõhu kvaliteedi, ruumide ülemäärase tihendamise ja laste tervise arvel, mida näitab lasteasutuse külastatavus, mis ulatub 50−60%-ni. Näiteks Terviseameti 2007. a lasteasutuste järelevalve tulemuste kohaselt ületas 133 kontrollitud rühmaruumi siseõhus 49 rühmaruumis (34%) süsihappegaasi sisaldus standardiga kindlaksmääratud taset kohati isegi 3kordselt. Seejuures oli ruumide täituvus veidi üle 50%, kuid mõõtmisi tuleks teha arvestusliku inimeste arvu juures. Lasteasutuste kättesaadavus on paranenud, kuid külastatavus vähenenud ja tingimused rühmaruumides halvenenud pindala vähenemise tõttu lapse kohta. Sellega tekib siseõhu kvaliteedi taseme languse ja piisknakkustesse haigestumise kasvu oht. Lasteasutusest puudumise tegelikke põhjusi ei ole teadaolevalt tõenduspõhiste uuringutega selgitatud.
2008. aastast on Terviseamet teinud 50 ettekirjutust ruumide pindala nõuetele mittevastavuse kohta, sest rühmadesse registreeritud laste arv ületas seaduses lubatud piiri. Aastal 2010 tugevnes  poliitiline ja majanduslik surve muuta üle kümne aasta tagasi laste tervise kaitseks kehtestatud määruse nr 64 nõudeid ning vähendada rühmaruumide pindalanorme. Viimaste aastate jooksul on ehitatud üksikuid uusi lasteaedu, kuid laste arvu olulise kasvu tõttu ei ole need ruumipuuduse probleemi lahendanud ning seadusega ettenähtud ülesannet täideti määruse nr 64 tervisekaitsenõudeid ja pindalanorme rikkudes. Järelevalvemenetluse käigus on selgunud, et erinevad kohalikud omavalitsused on olnud seisukohal, et määruse nr 64  kehtinud ruumide pindalanõudeid ei rakendata enne 2001. aastat projektikohaselt ehitatud tegutsevate lasteasutuste hoonetele ja ruumidele. Enamik Eestis tegutsevaid lasteasutusi on ehitatud tüüpprojekti kohaselt enne 1985. aastat.
Ruumide pindalanõuete teema ja tõsisemad probleemid lasteaiakohtade suhtes tekkisid  2006. a, mil  lasteaedasid  võõrandati või nende kasutusotstarvet muudeti. Juurdelisatud tabelitest 1 ja 2 on võimalik lasteasutuste ja kohtade arvu võrdlemisel tuvastada, et Vabariigi Valitsuse 06.10.2011. a  määruse nr 131 kehtestamise eelsel ajal on lasteasutuste arv võrreldes 1995. a 52 võrra väiksem. Aastatel 2003–2009 on sama lasteasutuste arvu juures suurendatud lasteasutuse normkohtade arvu 9822 võrra ja laste arvu 10754 võrra. Seejuures ei ole arvestatud määrusega nr 64 kehtestatud pindalanorme.
Sellega seoses täiendati määrust nr 64 alates 1. juunist 2010 rakendussättega, mille kohaselt lasteasutuste maa-alale ja ruumidele (hoonetele) kehtinud nõudeid ei rakendatud  enne 01.01.2010 koolitusluba omavatele lasteasutustele. Erinevate huvigruppide vaheliste pingete maandamiseks  ja olukorra stabiliseerimiseks kutsus sotsiaalminister 2010. a kokku laiapõhjalise töögrupi määruse nr 64 asemel lasteasutusele uute nõuete väljatöötamiseks. 2010 kevadel lepiti kokku, et Terviseameti järelevalveametnikud ei hinda enne 01.01.2010 koolitusloa saanud lasteaedade ruumide vastavust nõutavatele ruutmeetritele, kuna koolitusloa saamisele eelneb tervisekaitsealane kontroll ruumide piisavuse üle. Terviseamet, tulenevalt „Rahvatervise seadusest“ kontrollib eeskätt tervist mõjutavaid tingimusi nagu vee kvaliteet, siseõhu kvaliteet ja teisi tingimusi. Oma hinnangu ruumide kohta annab Haridus- ja Teadusministeerium enne koolitusloa väljastamist. Kuna tegutsevate lasteasutuste tähtajatud koolitusload on väljastatud seaduses ettenähtud loamenetluse alusel, siis võiks eeldada, et haldusorgan on objektiivselt hinnanud lasteasutused nõuetele vastavaks, sealhulgas ka pindala nõuete osas. Kahjuks puuduvad andmed, kas koolitusloa andmisest on keeldutud ruumide ebapiisavuse ja seaduses sätestatud laste piirarvu nõude rikkumise tõttu.
Tulenevalt 2010. a kevadel vallandunud avalikkuse pahameele ja sotsiaalse surve tõttu vastu võetud määruse nr 64 muutmisest ajendatuna on ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 131 rakendussätetes peetud vajalikuks 01.01.2010 seisuga koolitusluba omavatele lasteasutuste maa-alale ja ruumidele (hoonetele) anda piisav,  ca 20 aastane, üleminekuaeg, et tegutsevad lasteasutused suudaksid  pindalanõuded vastavusse viia määruses nr 131 sätestatuga.
„Koolieelse lasteasutuse seaduse“ § 19 lõike 3 kohaselt tuleb valla- või linnavalitsusel tagada kõikidele soovijatele võimalus saada lasteasutuses osaajaline koht kui valla või linna territooriumil on ajutiselt vajadus lasteasutuse koha järele suurem kui olemasolevate lasteasutuste üldkohtade arv. Seega tuleb seaduse alusel valla- või linnavalitsusel luua kõikidele 1,5–7 aasta vanustele lastele vanemate soovil vähemalt osaajaline koht koolieelses lasteasutuses, kuid kehtiv seadus ei defineeri ega sisusta „osaajalise koha“ mõistet.  Seega on tegemist seaduse lüngaga.
„Koolieelse lasteasutuse seaduse“ alusel rühmades laste arvu suurendamine peab toimuma seadusega  kooskõlas (piirarvud) ja laste arengut soodustaval moel. Lapse arenguks vajalikke tingimusi ei ole seaduses täpselt loetletud, kuid kohalikule omavalitsusele on jäetud kaalutlusruum ja -õigus vastava otsuse tegemisel, arvesse võttes õigusruumis kehtivaid nõudeid, faktilist olukorda ja muid asjaolusid, mida enne otsuse tegemist tuleb kogumis hinnata. Ei ole millegagi põhjendatud ega kohane sisustada seaduses kehtestatud piirarvu nõudeid meelevaldselt kohalkäivate laste arvu kaudu, mitte registreeritud laste arvu silmas pidades nagu seda sätestab seadus.
Tervisekaitse aspektist mõjutavad lapse arengut kõige enam sellised keskkonnatingimused nagu kvaliteedinõuetele mittevastav joogivesi, saastunud välisõhk, halb sisekliima ja siseõhk, ebaturvalised mänguasjad ja mänguväljakud. Mikrobioloogiline ja keemiline õhureostus on peamine keskkonnaga seotud oht laste tervisele, eriti suurtes kollektiivides, ning üks riskifaktor akuutsete ja krooniliste ülemiste hingamisteede nakkushaiguste, kuid ka teiste haiguste tekkeks. Siseruumide saastunud õhk on nii linna- kui maapiirkondades peamine hingamisteede nakkushaigustesse haigestumise põhjus.  
Õhu saastus, süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi kõrge tase, niiskus ja radoonisisaldus üle 200 Bq/m3 on oht laste tervisele ja riskifaktor ka mittenakkuslike haiguste tekkeks, sest lapse immuunsüsteem on välja arenemata.
Nõudeid  siseõhu kvaliteedile, sh radoonisisaldusele, sest radioaktiivse gaasi radooni tungimist siseruumidesse on vajalik ja võimalik vältida ehituslike võtetega.  Pakettakendega ülemajutatud rühmaruumis, kus puudub energiasäästlik soojustagastusega ventilatsioonisüsteem, on raske, kui mitte võimatu  tagada tervisele ohutut sisekliimat energiat raiskamata. Ruumi pindala lapse kohta ja õhuvahetus määravad siseõhu kvaliteedi taseme. Ruumide liigse tihendamisega halveneb siseõhu kvaliteet, mis teeb võimalikuks mitmesuguste tervist ohustavate saasteainete kuhjumise ruumi siseõhku ning siseõhus kvaliteedi integraalse näitaja süsihappegaasi CO2 kontsentratsiooni tõusu.
Laste arengut puudutavaid terviseriske ja ohutuid tingimusi  ei ole lastasutusel ega hoolekogul võimalik hinnata ilma asjakohase riskianalüüsita. Sotsiaalministri  24.09.2010. a määruse nr 61 „Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“ räägib nii sisehindamisest kui riskianalüüsist.  Lasteasutustes tuleb sisehindamisel arvestada riskianalüüsi tulemusi. Analoogselt   „Tööohutuse ja töötervishoiu seaduse“ § 6 lg 2 peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. Samuti on „Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse“ § 12¹ Tööandja ennetustegevus on tööandja kohustuseks meetmete  ja rakendamine terviseriskide vältimiseks ja või vähendamiseks ettevõtte töö kõigis etappides. § 13 lg 1 p 1 kohaselt on töökeskkonna sisekontroll ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused.
Tegutsevates lasteasutuses jälgitakse terviseriske siseõhu kvaliteedinäitajate ja rahvusvaheliste standardite alusel. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 258 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ lisas 3 on kehtestatud ehitatavate ja oluliselt rekonstrueeritavate sisekliima tagamisega hoonete, sh lasteasutuse mängu- ja magamisruumide pindalaks inimese kohta 2 m2. Eesti õiguskorda on üle võetud rahvusvaheline standard EVS-EN 15251 „Sisekeskkonna algandmed hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks, lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast“ ja rahvusvahelise standardi EVS-EN 13779:2009 Eesti rahvuslik lisa EVS 906:2010 „Mitteeluhoonete ventilatsioon. Üldnõuded ventilatsiooni- ja ruumiõhu konditsioneerimissüsteemidele“, mille nõudeid tuleb hea tava kohaselt arvestada ka laste tervise kaitsel ja ohutu keskkonna loomisel, sest lapsed on eriti tundlikud ning vajavad täiskasvanutest suuremat kaitset.
Lasteasutuste ja koolide projekteerimisele ei ole spetsiifilisi nõudeid ega eeskirju kehtestatud.
Määruse nr 131 § 6 lõikes 6 on kehtestatud, et mänguruumi, samuti magamisruumi põranda pindala peab olema iga lapse ja täiskasvanu kohta vähemalt 2 m2. Vastav ruutmeetrite arv on konsensuse alusel kokku lepitud määrust nr 131 ettevalmistanud  laiapõhjalises töörühmas. Nõue 2 m2 lapse kohta kehtib ja vastab Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 258 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ lisas 3 esitatud arvestuslikule pindalale 2 m2. Pindala arvestamisel tuleb arvesse võtta ka ruumis asuvaid täiskasvanuid (õpetaja ja õpetaja abi). Kui rühmal on erinevateks tegevusteks mitu mänguruumi,  võetakse arvestuse aluseks nende kogupindala. Mängu- ja magamisruum võib olla ühendatud, kuid lapse kohta peab olema ruumis vähemalt 4 m², sest lastel peab olema ruumi mängimiseks ja liikumiseks.
Antud ruutmeetrite nõue täna kehtib ning kohaldub kõigile uutele ning oluliselt rekonstrueeritud lasteasutustele.
Määruse nõudeid tervikuna rakendatakse samuti kõigile uutele,  pärast määruse jõustumist projekteeritud ja oluliselt rekonstrueeritud lasteasutustele.
Enne määruse nr 131 jõustumist, 14.10.2011. a, ehitusloa taotlemiseks esitatud ehitusprojekti järgi ehitatud lasteasutus loetakse ehitusprojekti järgi ehitatuks ja nõuetele vastavaks juhul, kui lasteasutus vastab ehitusprojekti koostamise hetkel lasteasutustele kehtinud nõuetele.  Määruse nr 131 § 13 lg 1 eesmärk on võimaldada tegutsevatel  lasteaedadel nende senistes hoonetes ja ruumides edasi tegutseda. § 13 lõike 1 all tuleks käsitleda kõiki enne 2010 koolitusloa alusel tegutsenud lasteasutusi kui ka neid, kes 2010. a  esitasid ehitusprojekti kooskõlastamiseks või said ehitusloa ning asusid seda 2010. a ehitama, et mitte tekitada õiguslikku vaakumit ja ebamõistlikke kulutusi. Vastasel korral tulnuks uute nõuete kehtestamise järgselt enamik lasteaedu sulgeda, kuna need ei vastanud ei määruse nr 64 (1999) ega määruse nr 131 (2010) nõuetele, mis oleks tekitanud sotsiaalse katastroofi. Kahjuks ei ole võimalik taasesitada tänaseks õigusaktidega kehtetuks tunnistatud  varem kehtinud erinevaid ruutmeetrite nõudeid, sest nende esitamine ajaloolises retrospektiivis tänases õigusakti rakendussätete osas ei oleks olnud mõistlik, mistõttu võiks rakendusprobleemide puhul lähtuda Terviseameti poolt antud juhistest ning haldusorgani poolsest selgitamis- ja nõustamiskohustusest. Tegemist on kompromiss-sättega võimaluste ja vahendite vahel.
Määruse nr 131 § 13 lg 2 rakendussätte kohaselt peavad lasteasutused, kellel on kehtiv koolitusluba seisuga  1. jaanuar 2010, vastama määruse nõuetele, välja arvatud määruse § 3 lõikes 5, § 4 lõikes 5, § 6 lõigetes 2, 6–9, § 7 lõikes 2, § 8 lõigetes 5 ja 6 ning § 9 lõikes 4 sätestatud nõuded, millele tegutsevad lasteasutused peavad olema vastavusse viidud hiljemalt 2030. aasta 1. septembriks. Olemasolevad lasteasutused saavad nende nõuetega arvestada ja planeerida vastavaid tegevusi nõuetega vastavusse viimiseks varem, kui määruses sätestatud tähtaeg. Oluline on märkida, et 20 a üleminekuaega on siiski maksimaalne aeg ja ei välista võimalust kohaldada pindala nõudeid juba oluliselt varem.

Allpool ülevaatetabelid 1–3

 Aasta
Lasteasutuste arv
Normkohad
Lastearv lasteasutuses
Laste arv, mis ületab normi
1995
671
48663
58743
10080
 sh lasteaed-kool
84
3607
4153
546
1996
667
48274
57020
8746
 sh lasteaed-kool
89
3489
4024
535
1997
670
47838
55077
7239
 sh lasteaed-kool
87
3488
3783
295
1998
668
47121
52466
5345
 sh lasteaed-kool
91
3221
3499
278
1999
663
50854
50362
-492
 sh lasteaed-kool
83
3358
3117
-241
2000
646
49991
50247
256
 sh lasteaed-kool
79
3281
3044
-237
2001
624
49417
49852
435
 sh lasteaed-kool
74
3155
3019
-136
2002
596
48543
49607
1064
 sh lasteaed-kool
66
2505
2458
-47
2003
597
50074
51327
1253
 sh lasteaed-kool
62
2965
2967
2
2004
600
51263
52894
1631
 sh lasteaed-kool
69
3107
3114
7
2005
609
52733
54560
1827
 sh lasteaed-kool
80
3189
3151
-38
2006
620
54366
56953
2587
 sh lasteaed-kool
88
3261
3209
-52
2007
624
56542
58934
2392
 sh lasteaed-kool
89
3327
3181
-146
2008
637
59422
62116
2694
 sh lasteaed-kool
99
3740
3707
-33
2009
635
60645
62804
2159
 sh lasteaed-kool
100
3714
3690
-24
Tabel 1. Statistikaamet. Koolieelsed lasteasutused

Aasta
Lasteasutuste arv
Normkohad lasteasutustes
Laste arv lasteasutustes
Laste arv, mis on üle normi
1995
587
45056
54590
9534
1996
578
44785
52996
8211
1997
583
44350
51294
6944
1998
577
43900
48967
5067
1999
580
47496
47245
-251
2000
567
46710
47203
493
2003
535
47109
48360
1251
2006
532
51105
53744
2639
2008
538
55682
58409
2727
2009
535
56931
59114
2183
Tabel 2 . Koolieelsed lasteasutused ( v.a lasteaed-kool)

Vastu võetud
NSVL eeskirjad
NSVL sotsiaal-ministri 20.03.1985. a määrus
Eestis kehtis
Sotsiaalministri 14.03.1996. a määrus nr 7
Sotsiaalministri 25.10.1999. a määrus nr 64
Muudatus jõustus 01.01.2010: sotsiaalministri 25.10.1999. a määrus nr 64
Lastesõim
lubatud
laste arv
20
20
12
14–16
14–16
mängu-
ruum, m²
2,5
2,5
2,5–3,5
2,5–3,5
2,5–3,5
magamis-
ruum, m²
2,5 (1–2 rühmaline);                    1,8 (4 ja enam rühma)
2,5 (1–2 rühmaline);             1,8 (4 ja enam rühma)
2
2
2
kokku: mängu- ja magamis-ruum, m ²
5–4,3
5–4,3
4,5–5,5
4,5–5,5
4,5–5,5
Lasteaed
lubatud laste arv
25
25
Mudilas-/aiarühmas 18; liitrühmas 16
aiarühm 20–24;                       liitrühm 18–20
aiarühm 20–24;                       liitrühm 18–20
mänguruum, m²
2,5
2
2,5–3,5
2,5–3,5
2,5–3,5
magamis-ruum, m²
ei ole
2
2
2
2
kokku


4,5–5,5
4,5–5,5
4,5–5,5;                                   eritingimusel 4*
ehitatud lasteasutused %
55
29
16
Tabel 3. Lasteasutuste rühmaruumide pindala ja laste arv rühmas erineval ajal

5 kommentaari:

  1. Riigikogu liikmena palun selgitage täpsemalt „Koolieelse lasteasutuse seaduse“ § 19 lõiget 3, mille kohaselt tuleb valla- või linnavalitsusel tagada kõikidele soovijatele võimalus saada lasteasutuses osaajaline koht kui valla või linna territooriumil on ajutiselt vajadus lasteasutuse koha järele suurem kui olemasolevate lasteasutuste üldkohtade arv. Millal on plaanis seaduses defineerida ja sisustada „osaajalise koha“ mõiste?
    Praegu on sisuliselt tegemist sellega, et rühmad on viidud võimaliku maksimumsuuruseni ja siis tahetakse neile kohtadele lisaks luua ka osaajalisi kohti. Seaduse tasemel ei ole sedagi reguleeritud palju osaajalisi kohti võiks olla (seaduse kohaselt peab kõigile soovijaile võimaluse looma!), millised tingimused peaks olema lasteaias täidetud, et üldse osaajalisi kohti luua, kuidas peaks toimuma osaajalise koha korral rahastamine ehk lasteaiatasu maksmine). Kuidas saab siis seega rühmas käivate (registreeritud) laste arv olla seadusega kooskõlas, kui sinna võib ei tea kui palju osaajalisi kohti tekitada?
    Kui laste arv suureneb, siis kas õpetajatele ja abidele ka koormuse suurenedes palka juurde antakse või lubatakse rohkem personali palgata?
    Kui ei ole millegagi põhjendatud ega kohane sisustada seaduses kehtestatud piirarvu nõudeid meelevaldselt kohalkäivate laste arvu kaudu, mitte registreeritud laste arvu silmas pidades nagu seda sätestab seadus, siis miks sellist olukorda üldse lastakse tekkida ja selgelt seaduses ei reguleerita, et laste piirarv seostub registreeritud laste arvu, mitte kohal käivate laste arvu silmas pidades?
    Tundub, et sisuliselt saab praegu KOV tõlgendada seadust nagu soovib - seadus käsib osaajalised kohad teha, aga kuidas täpsemalt ja mille või kelle arvelt, selle peab siis igaüks ise välja nuputama ja siis olemegi olukorras kus KOV lisab x arvu osaajalisi kohti niigi maksimummääras registreeritud laste arvule ja kasseerib ka sisuliselt rohkem raha kui tavakoha eest ning vajadusel kaitseb end protestide ja arupärimiste eest sellega, et seadus kohustab ja punkt.

    VastaKustuta
  2. Hea anonüümne!
    Nende küsimustega tegelevad koolieelse lasteasutuse seaduse muudatused. Üks kõneall olevaid muudatusi ongi määratleda täpselt ära maksimaalne laste arv täiskasvanu kohta, millist arutelu ka käesoleva veebipostituse algosa puudutab.
    Samuti on kavas täpsustada, et osaajaliste kohtade puhul peab vanem täpsustama kellaaegasid, ent saab vastu õiguse ka vastavalt väiksemat tasu maksta.

    Parimat,
    Liisa

    VastaKustuta
  3. Tere!

    Palun kirjutage, kuidas on võimalik selline olukord, et tihti on ainult aõpetaja abi või õpeyaja üksi 20 lapsega rühmas?
    Seda põhjendatakse sellega, et õpetaja või abi on haigeks jäänud ja asendajat ei ole. Üksi oldud tööpäeva ei kompenseerita rahas vaid vaba päevaga. Vaba päev aga tähendab seda, et keegi teine on üksi rühmas. See pidi olema levinud praktika. Sellele on viidatud ka Õpetajate Lehes http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6703
    Mulle tundub, et tegelikult on üsna ükskõik nii töötajatest, kui ka lastest, keda lihtsalt nendel päevadel karjatakse ja mingist kõigilt lastele jaguvast tähelepanust ei saa juttugi olla. Hea, kui saab õnnetused ära hoitud.
    Olen püüdnud ennast poole aasta jooksul enda lapse rühmas toimuvaga kursis hoida ja tõepoolest tuleb nentida olukord on selline ja see ei ole pseudoprobleem. Ma ei tahtnud seda alguses uskuda, kuid jutule saades teiste lasteaedade õpetajatega tundub, et see praktika tõesti selline ongi. Õpetajad ise on samuti väsinud sellisest korraldamatusest, kuid kuulda sellest ei taha keegi ja lahendust ka ei pakuta.
    Ma ei usu, et mina üksi olen seda probleemi märganud.
    Täiesti arusaamatu, kuidas meil Eestis suhtutakse sellesse küsimusesse kergelt ja laste ja õpetajate suhtarvu selliselt nagu parajasti mugavam on.
    On siis tõesti väikelaste lapseaias olemise aeg nii ebaoluline, et ei ole vahet, kuidas ta täpselt selle mööda saadab? Peaasi, et enam-vähem tervena koju tagasi jõuab. Ja kas tubli abiõpetaja peab tõesti miinimumpalga eest 20 lapsega üksi olema või miks ta üldse peaks aias töötama ja millise tasemega inimesed üldse on nõus seda tööd tegema?

    Tervitades
    Anonüümne lapsevanem

    VastaKustuta
  4. Lp Liisa Pakosta!

    Tänan teema põhjaliku käsitlemise eest (kuigi ma ei lugenud siit tekstist ikkagi välja konkreetset vastust pealkirjas esitatud küsimusele). Minu arvates ei ole meil riigikogus mitte ühtegi teist liiget, keda lasteaedade teema samavõrra huvitaks ja ilmselt olete ka IRLi poliitikute seltskonnas pigem erand kui reegel. Aitäh!

    Olen ka oma ajaveebis mitmel korral teemat käsitlenud. Sealhulgas ka Teie kirjutistele viidates. Esitatud väiteid olen üsna sageli pigem kriitiliselt kui paitavalt vaadelnud. Ilmselt mõistate, et selles ei ole midagi isiklikku, vaid eesmärgiks on teemat sisuliselt edasi viia.

    Minu arvates peaks laste ja täiskasvanute suhtarv rühmas olema tänasest kardinaalselt erinev. Seda kinnitab ka Lasnamäe lasteaia traagiline juhtum ja selle uurimise lõpp-protokoll, kus väidetakse, et üks kasvataja ei saagi 18 lapse eest vastutada.

    Kes siis ikkagi vastutab lapse elu eest, kui vanemad on tööl?

    Minu ettepanek on kehtestada lasteaiarühmas kolme täiskasvanu nõue, kes KÕIK tegeleksid lastega. Sellisel juhul oleks alati vähemalt kaks täiskasvanut rühmas ja vajadusel ka kolm. Praegu kehtivate normide järgi ei saaks lasteaiaõpetaja päeval justkui vetsuski käia rääkimata korraks pausi võtmisest. Isegi kui kehtestada nõudmine, et ühe täiskasvanu kohta on 10 last, ikkagi tekiks pidevalt olukordi, kus lastega on ainult üks täiskasvanud inimene. Selline on lasteaedade argipäev.

    Lisaks tuleks keelata rühmade suurendamine üle piirmäärade.

    Igasugune lisamine ei ole meie tänaste lasteaiaruumide tingimustes inimlik. Tallinnas on hulgaliselt lasteaedu, kus lapse kohta on vähem kui 1m2 põrandapinda. See tuletab meelde sigalavabriku filmi, mis mõniaeg tagasi vähendas lihalettide läbimüüki hüppeliselt ja tõi taimetoiduliste ridadesse märkimisväärse lisa. Siiani ei ole keegi kaameraga lasteaedadesse minna julgenud või osanud, aga ilmselt avaneks paljudes kohtades avalikkust ehmatav vaatepilt.

    Loodan siiski, et varajase kasvatuse teema muutub ajapikku hariduspoliitilise diskussiooni vääriliseks osaks. Esialgu on kuulda vaid üksikuid monolooge, hüüdjaid hääli kõrbes.

    Tarku otsuseid, sisulisi tegusid ja sõnavõtte soovides,
    Evelin Tamm

    kasvatusteaduste magister, alushariduse pedagoog ja lapsevanem

    viide postitusele:
    http://evelintamm.blogspot.se/2012/09/kes-vastutab-lasteaialaste-elu-eest-kui.

    VastaKustuta
  5. Minul oleks küsimus: KAS LASTEAIAS ON LUABTUD LAPSEVANEMALT KÜSIDA RÜHMARAHA? Ja seda KÕIKIDE lastevanemate ees NÕUDA: Kuulge, Mati isa, Teil on rühmaraha maksmata! Laual vihik, kuhu lapsevanem ISE paneb kirja, et on rühmaraha tasunud ja see on KÕIGILE nähtav ???? On selline asi ka seadusega kooskõlas????

    M.M

    VastaKustuta