Kodu uurimine - miks ja kuidas?

Miks ja kuidas alustada oma kodu ajaloo uurimisega - vaatame Tallinna ja Kalamaja näitel, lugu ise ilmus ajalehes Kalamajakas nr 4.

Ajalugu majaraamatust. Ühe ja sama maja elanikud 1941. aastal...

... ja 1946, möödunud on vaid paar aastat.
Majaraamatu väljavõtted Tallinna Linnaarhiivist.

Kodu-uurimisega seonduvad enamikele lugejatest tõenäoliselt kooliaegsed ajalooõpetajate poolt juhendatud huviringid, mis käisid lähemalt vaatamas kohalikke monumente ja kirikutorne. Kes on tellinud oma majale ajaloolise õiendi, on tõenäoliselt spetsialisti poolt valmis kirjutatud tööd lugenud suure huviga. Kes teine peaks siis veel maja ajaloo vastu huvi tundma, kui mitte selle maja elanikud? 

Tegelikult on kodu-uurimine – sõna otseses mõttes – jõukohane igale inimesele, kellel on veidi vaba aega, näpuotsatäis huvi ning tsipakene allikakriitilist meelt. Olgu majal vanust mõned, mõnikümmend või mõnisada aastat – oma ajalugu on olemas igal hoonel. Olgu tegu suure kortermaja või väikese hoovimajaga – huvitav on ikka. Töö tasuks on majaelanike ja ehk naabritegi jaoks rikkam maja – rikkam ajaloo poolest, rikkam lugude poolest ja edasisi remonte tehes on samuti kogutud materjalidest kasu. 

Millest alustada?

Ainuõiget teed kodu-uurimiseks pole olemas, kõik sõltub paljudest asjaoludest. Lihtsama ja süstemaatilisema töö huvides võiks alguses:

• Üles kirjutada, millisel kinnistul hoone asub, mis on selle kinnistu ajalugu ja millised on varasemad kinnistu numbrid, suurused, liitumised-jagunemised.
• Panna kirja kõik, mis teile juba teada on – näiteks majja kolimise aeg või vanemate (vanavanemate jne) majaehituslugu. 
• Korjata kokku olemasolevad fotod hoonest, korterist, õuest, remondimelust jms. Tavaliselt pildistatakse inimesi ja hoone või korter jääb pildile vaid juhuslikult. Maja ajaloo tulevastele lehekülgedele sobivad ka pildid näiteks möödunud sajandi kuuekümnendate aastate uuest koerakuudist, mille ees uhkelt poseerimas vaarisa (see, et kuudist paistab vaid nurgake, polegi suurem õnnetus).

Seejärel – ehitusarhiivi!

Kui hoone ajalugu kirjutama hakata, siis kõige esimesena tuleks ametlikest allikatest ära kasutada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti linnaplaneerimise ja ehituse arhiiv. Arhiiv asub Vabaduse väljak 7 keldrikorrusel (sisse minna Vabaduse väljaku poolsest uksest, edasi juhendab infolaua administraator). Osa materjalidest, nagu näiteks värskemad planeeringud, on nähtavad ka veebi kaudu aadressil tpr.tallinn.ee .

Arhiiv on külastajatele avatud esmaspäeval kell 14.00–18.00 ja neljapäeval kell 9.00–12.00. Kaasa tuleb võtta isikut tõendav dokument. Soovitatav on mitte jätta külastust avamisaja viimastele minutitele, sest uuritavat võib olla õnnelikult palju. 

Enne arhiivi külastamist tuleks täita soovikohane avaldus ja kas saata see meilitsi või teha seda kohapeal infolauas. Avalduses tuleb märkida, mida näha soovitakse – soovitan vaadata uuritava maja kohta absoluutselt kõike, mis vähegi arhiivis olemas on. Lisaks oma krundile tasub tutvuda ka naaberkinnistute materjalidega, näiteks meie leidsime väärtuslikku uut materjali naaberkinnistu 1987. aasta haljastusplaanist!

Jälgida tuleb sedagi, et vahepeal võib olla muutunud aadress, kinnistu võib olla jagatud või liidetud jms – sellisel juhul võib, ent ei tarvitse, materjal olla ka mitmes erinevas toimikus.

Üldiselt kehtib ehitusarhiiviski sama põhimõte, mis igal pool mujal arhiivideski: töötaja kompetents on kuldaväärt ja igal juhul soovitan oma huvi tutvustada ja arutada, kust võiks veel infot leida.

Sobivatest materjalidest tasub lasta koopiad koju kaasa teha (tasuline teenus). Koopiad saab kätte järgmisel külastuskorral. Kõik vanad majaplaanid, ümberehitusjoonised, krundiplaanid ja nende seletuskirjad – need on hindamatu allikas maja ajaloo uurimisel ja kirjeldamisel.

Allikakriitiline meel kehtib siingi. Kõike nähtut-loetut ei maksa puhta kullana võtta. Näiteks on osadel nõukogudeaegsetel plaanidel puudu arhitekti nimi – sest vahepeal polnud kombeks seda juurde märkidagi. Vanematel projektidel on arhitektiks märgitud näiteks linnaarhitekt (näiteks Knüppfer Kalamajas), aga tegelikkuses viseeris linnaarhitekt lihtsalt kellegi teise projekti, olemata tegelikult ise arhitektiks. Paljudel juhtudel erineb arhiivijoonis tegelikust hoonest – no ehitati lihtsalt veidi teisiti, mis teha! 

Kui arhitektuursed projektid on korralikult olemas, siis tasub nimede osa ja ka vajalik taust üle kontrollida näiteks Arhitektuurimuuseumi spetsialistide abiga. 

Linnaplaneerimise Ameti arhiivis (Vabaduse väljak 7) säilitatakse järgmisi materjale:

1. linna plaanid
2. endiste kinnistute kaardid
3. linna geoloogilised kaardid
4. linna põhivõrgu materjalid
5. geodeetilised uurimistööd
6. planeeringute lähteülesanded
7. üld-ja detailplaneeringud
8. maadokumendid
9. projekteerimistingimused
10. ehitiste, rajatiste, tehnovõrkude projektid (ehitusload)
11. teostusjoonised
12. kasutusload (vastuvõtu aktid)

Mälestuste kuldsed hetked...

Majaga kursis olevate inimeste mälestusi kutsutakse suulisteks allikateks. Need on väga väärtuslikud, sest erinevalt arhiivist, kus talletatut saab uurida ka mitmekümne aasta pärast, on suulistel allikatel kalduvus ühel hetkel ühel või teisel moel silmapiirilt kaduda. Koostage nimekiri inimestest, kes võiksid osata midagi rääkida, ja küsige nende meenutusi. Võimalusel paluge ka näha vanu fotosid ja võimalust nendest endale koopia teha. Igale fotole märkige juurde – kui vähegi võimalik – pildi tegemise aeg, sellel kujutatud inimeste nimed, sündmuse kirjeldus ja foto autor. 

Jutustused kirjutage üles, aga kasutada saab neid mööndusega: tegemist on tõenäoliselt kõige värvikamate infokildudega, samas peab mälestuste osa üle kontrollima muude allikate abil. 

Näiteks rääkis meie naaber Jury Samoylov, vene erusõjaväelasest radist ja ohvitser, kuidas hoovimaja keldri seinas asuv auk tehtud sinna ajal, mil Talvesõja ajal seati keldrisse sisse radistijaam, millest juhiti Soome pommitamist. Auk tehtud keldri seina kaablite jaoks. Kuna eruohvitser Jura kolis majja elama tükk aega pärast Talvesõda, siis tugines tema info vanemate vene radistide ütlustele...no mine võta kinni! Huvitav on kindlasti märkida, et selline legend on ringelnud, ja liita see teiste legendide sekka, mis samuti Talvesõjast ja Soome pommitamisest räägivad, ja neid legende pole mitte vähe. Palju toredamad on ühe hobiajaloolase mälestused selle kohta, kuidas Vana-Kalamaja 42 asunud Tallinna esimene sõõrikukohvik, mis oma magusat lõhna varahommikuti üle tänava laotas. Kindlaid tõendeid selle kohta, et see nii ka oli, pole kahjuks tänaseni õnnestunud leida – ent välistatud pole seegi. 

Eks sõjaväelasi liikus siin kandis tihedalt, ja räägitakse ka Vana-Kalamaja 46 tänavamaja kohta, et Saksa ajal olnud seal sõjaväelaste staap, Vene ajal Teise maailmasõja päevil jällegi lühemat aega pordumaja.

Eriti põnevad on muidugi Vana-Kalamaja 46 mälestused sõjaeelsest ajast. Nimelt ei olla saanud vene kaupmees Ivan Ivanovitš Lavrjonovi lapsed omavahel kokkuleppele, kuidas surnud isa pärandit jagada, ja müüsid kinnistu hoopiski kurikuulsatele vendadele Kainidele Viinistust. Kainid ei kasutanud hoonet mitte enda elumajana (selleks olid neil hiljem Nõmmel uhked villad), vaid tegid hoone seest puhtaks. Esimesel korrusel olnud suur koosolekute laud, mille taga äriplaane peeti ja teisel korrusel said meremehed ööbida. Äri oli aga ei midagi muud kui salapiirituse vedamine Soome, ning mere- ja sadamalähedane “staap” teenindas tervet väikest laevastikku. Need lood on juba kõik dokumentide ja muude mälestuste abil tõestatavad, et salapiirituse vedajate kants siin tõesti oli, hiljem jätkas laevaühisus ilmselt ka muude vedudega, kuni hooned nõukogude okupatsioonivõimude poolt natsionaliseeriti. 

Üksjagu vanemaid mälestusi võib leida ka juba kirja pandud mälestustest, nii mälestusteraamatutest (näiteks kirjeldab elu Suur-Patarei tänaval, aga ka Patarei vanglas Jaan Kross oma “Kallites kaasteelistes”) kui ka Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi varasalvedest (www.kirmus.ee).

Leiukohti leidub

Maja sisemuse või välimuse, siin elanud elanike või toimunud sündmuste kohta leiab infot veel mitmelt poolt. Üldise tausta saab ajaloo- ja koduloolistest raamatutest. Kindlasti tasub külastada Tallinna Linnamuuseumi aadressil Vene tn 17, mis pealegi tähistab tänavu oma 75. juubelisünnipäeva! Linnamuuseumi harumuuseumis, endises Raevanglas (Raekoja tänav 4/6) asuvas Fotomuuseumis on samuti palju vanemaid linnavaateid. Kalamaja on kujutatud näiteks Ajaloomuuseumis asuvatel vanadel linnavaadetel. 

On ka traagilisi allikaid. Osade küüditatute või ka vangistatute ja hukatute nimede juures on aadress, kus ohver elas (vaata näiteks www.okupatsioon.ee). Näiteks on kolmandal juulil 1941 aadressil Vana-Kalamaja 46-4 vangistatud ja tribunali otsusega (02.05.1942) Krasnojarski kraisse saadetud Jüri Juhani poeg Hõimsalu, sündinud 1888 Kuusalu vallas. Ka see on täiendus hoone ajaloole.

Meie kaasaeg pakub uusi võimalusi. Proovida võib kõige lihtsamat guugeldamist. Facebook’is on Kalamaja kommuun, kus ilmnes näiteks Andres Lepp’a väga väärtuslik lähiajalooliste fotode kogu. Internet võimaldab leida uusi kontakte ja teha esmaülevaate (kaugeltki mitte täieliku) ka suurtest arhiividest: Tallinna Linnaarhiivist ja Riigiarhiivist (Kogukonnalehes Kalamajakas nr 4 järgnesid põhjalikumad tutvustused  ja arhiivi kasutussoovitused mõlema arhiivi ekspertidelt).