Konservatiivsest hariduse maailmavaatest

Ajalehele Postimees saatis Raivo Juurak oma mõtteid selle kohta, milline võiks olla konservatiivse maailmavaate põhjal aetav hariduspoliitika.
Aluseks võttis Juurak ilmselt kõikjal - ka USA's ja Suurbritannias - vananenuks tunnistatud 1960ndate angloameerika üldharidusmudeli, millel pole mingitki pistmist näiteks Põhjamaade konservatiivide poolt aetava hariduspoliitikaga. Juuraku järeldused olid läbi aegade ebatõeseimad, niisugust jampsi pole keegi pinnale ujutanud isegi mitte kõige verisemates valimiseelsetes haridusdebattides. Panen Raivo Juuraku arvamused koos erakondlike kommentaaridega siia täismahus kirja. Alustekst on Raivo Juuraku oma, Postimehele vastatud kommnetaarid on minu nime järel ja punaselt. Puust ja punaselt.

Musta värviga kirjutab Raivo Juurak:

Tere

Vaatame täna üle rahvuskonservatiivide ehk IRL-i võimalused õpetajate palga tõstmiseks, otsime seegi kord eelkõige sisemisi reserve.

Kui sotsiaaldemokraatide ideaaliks on Põhjamaade koolisüsteem, siis konservatiividel ilmselt Inglismaa ja Ameerika. 

Liisa Pakosta: Siin on küll tegemist valega. IRL tugineb juba oma esimesest haridusprogrammist aastast 1992 (Isamaa) egalitaarsele ning vabale haridussüsteemi mudelile, mis on suures osas ka tänaseks jõustunud, palju on muidugi veel teha. Seesama ühtluskooli põhimõte, mille sõnastas omal ajal Johannes Käis ning mis on olnud Eesti haridussüsteemi aluseks on just nõndasamuti kasutusel ka Soomes ja Norras. Rootsi on oma haridussüsteemis liikumas üha rohkem egalitaarse haridussüsteemi suunas ning Taani haridussüsteemi ma nii detailideni ei tunne, et tänase päeva jooksul võrdlus anda. Muide, ka angloameerika haridussüsteem, mida Juurak ilmselt simas peab, on väga selgelt tegemas ponnistusi liikumaks egalitaarse haridussüsteemi poole. Haridusküsimustes pole ma Eestis kunagi märganud olulisi erinevusi sotside ja konservatiivide vahel, küll on neid aga liberaalsete erakondadega (Reform ja Kesk).

Hiljuti kuulsin huvitavat väidet. Kui sotsiaaldemokraadid panevad kõige eest hoolitsema riigi, siis üksikul inimesel kaob vastutus ja hoolimine, sest riik vastutab ja hoolib.

Kui aga riik ei vastuta ega hooli, siis hakkab inimene südant valutama. Ta asutab fonde , hakkab vabatahtlikuks, asutab toetusorganisatsioone. Selles mõttes sobiks HARIDUSJKAPITALI asutamise idee ka IRL-ile.

Liisa Pakosta: Absoluutselt see idee meile ei sobi, kust see jabur spekultasioon nüüd meile kaela kukkus? Hariduskapitali idee on meil erakonnas pealegi aastaid tagasi põhjalikult läbi arutatud ning me oleme sellest otsustavalt loobunud järgmistel põhjustel: (a) IRL seisab selle eest, et majanduslikel põhjustel ei jääks ühelgi lapsel ükski haridus omandamata – Hariduskapital aga sisaldaks endas riski, et näiteks paljulapselised või madalama sissetulekuga pered ei saaks oma lastele võrdväärselt head haridust pakkuda; (b) IRL jaoks on egalitaarne tasuta üldharidussüsteem põhiväärtus, ja selle põhiväärtuse jaoks ei lähe Hariduskapitali tarvis, kuna hariduskulud kaetakse riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvetest; (c) eestikeelne põhiharidus sedavõrd väikesele rahvakillule on nii unikaalne ja väärtuslik, et juba ainuüksi selle eesmäri nimel peab ühiskond panustama solidaarselt (st avaliku sektori eelarvete kaudu) ning täiesti kohatu on kavandada meie rahva ja kultuuri kestlikkuse asetamist mingite eratoetustest sõltuvate kapitalide kanda.

Ent vaatame nüüd, mida saaks IRL Inglismaalt ja Ameerikast üle võtta.

Liisa Pakosta: Mis mõttes? Meil ei ole mingeid kavatsusi angloameerika haridussüsyteemist midagi üle võtta, pigem vaatme ikka väga otse Soome poole ning meie kaugemateks eeskujudeks – kui üldse nii öelda, on ka osad komponendid näiteks Singapuri läbimõeldud haridussüsteemist.

1.         TIPPTASEMEGA ERAKOOLID - nende rajamine sinna, kus lapsevanemad seda soovivad - õppemaks läheb õpetajate palgatõusuks. Eeskujuks Rocca al Mare kool. Erakoolid on alati olnud ja jäävad. Erakoolid on ka pedagoogilised laborid, kus tuleb uusi ideid.

Liisa Pakosta: Seda lausestust on raske kommenteerida, kuna siin on sassis ÕIGUS ja EESMÄRK, mis muide pole kattuvad mõisted. IRL toetab iga inimese, iga kogukonna, iga meie riikliku eneseväärikusega mitte vastuolus oleva pedagoogilise mõtteviisi ÕIGUST realiseerida haridust nii, nagu inimesed heaks arvavad. Me usume sellesse, et tulevik ja ka olevik vajavad väga eripalgelisi inimesi, ning mitmekesine ettevalmistus, vabad valikud ja kohapealsete initsiatiivide toetamine on meie arust väärtuslik inimõigus, mida tuleb toetada. Samuti usume, et kogukondade aktiivsust tuleb toetada omandivormist sõltumata, seega pole meie jaoks hariduse toetamisel tähtis mitte kooli omandivorm (riigi-, kohaliku omavalitsuse või eraõiguslik), vaid kooli kvaliteet. Sest meie EESMÄRGIKS on kõrge kvaliteediga koolid omandivormist, asukohast ja kooli suurusest sõltumata. Meie aravtes peaks uusi ideid sündima igast koolist, kuna innovatsioon on haridusmõtte üks tuumikosiseid, ning riigi asi on olla piisavalt paindlik erinevate uuenduste hindamisel ja vajadusel ka toetamisel – kohalik initsiatiiv ON tähtis! Ning muide, kui tulla tagasi loo sissejuhatuse juurde, siis ka Rootsi (kui Põhjamaa) on mullu vastu võetud uue haridusseadusega tegemas tagasikäiku senisest sotsiaaldemokraatlikust totaalsest vabadusest erakoolide loomisel.

2.         KALLAKUGA KOOLID JA KLASSID - lapsevanemad maksavad kallakuga

kaasnevate  lisatundide eest. Õpetajad saavad koormust juurde, kuid ka palk kasvab. Rahvas saab parema haridusega noori.

Liisa Pakosta: See on nii rumal jutt IRL’i suhu vägivaldselt topituna, et mul ei jää muud üle kui üle korrata – me oleme põhimõtteliselt ja maailmavaateliselt vastu mistahes tasude kehtestamisele üldhariduses. Vastupidi – me oleme uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) väärtustanud õpilaste valikute suuremat osa gümnaasiumiastmes, põhikooli osas seisab see veel ees, samuti jõustub riiklik ringiraha, mis on ka sisuliselt valikhariduse toetamine solidaarselt. Loomulikult vajab Eesti parema haridusega noori – just seetõttu toodigi IRL’i juhtimisel PGS’i sisse andekus kui erivajadus ning riiklikult toetatud väikeklassid (5 õpilast) andekatele lastele, kes vajavad suuremat õppekoormust oma annete realiseerimiseks, ning ühtlasi tähendabki see juba ka suuremat vajadust õpetajate järgi. Ainult et see on juba seadusena jõustunud.

3.         KOOL KUI SIHTASUTUS - koolil o partneriteks ettevõtjad, kes toetavad kooli rahaliselt ja vajadusel nõustavad kooli ka organisatsiooni juhtmise küsimustes. Haridus pole ainult koolide, vaid kogu rahva asi

Liisa Pakosta: Täitsa nõus, et haridus on kogu rahva asi. Maailmavaateliselt toetame me ka seda, et hariduse toetamine peaks olema tulumaksuvabastusega tegevus ja siinkohal on meil eriarvamus hea koalitsioonipartneri Reformierakonnaga (praegu Rahandusministeerium ei käsitle haridustoetusi tulumaksuvabastust võimaldava tegevusena). Me ei toeta küll aga selleks eraldi eesmärgina sihtasutuste loomist, kuna meie maailmavaate põhjal peavad riik ja kohalikud omavaliotsused koolide ülalpidamisega solidaarsest maksurahast hakkama saama – samas aga ei soovi me ka kuidagi takistada inimesi ja ettevõtteid, kes soovivad näiteks toetada vaesemate perede laste haridusteed ja saada selle eest ühiskonnapoolse tänuna tulumaksuvabastust. Juuraku lauses on siin jällegi õigus kasutada ühte vahendit (mida ta esitleb eesmärgina) ja eesmärk (et haridus on kogu rahva asi) täitsa sassi läinud.

4.         TÄIENDAVAD INDIVIDUAALTUNNID andekate ja mahajäänud õpilastele nende

lapsevanemate kulul. Õpetaja koormus suureneb, kuid kasvab ka palk. Pealegi on idnividuaaltundi kergem anda. Noored saavad parema hariduse.

Liisa Pakosta: Kas ma pean veel kord üle kordama: IRL on maailmavaateliselt, rahvuslik-konservatiivse erakonnana põhimõtteliselt vastu mistahes õppetasude kehtestamisele üldharidussüsteemis. PGS näeb ette kooli kohustuse nii andekaid kui ka mahajäänud õpilasi toetada, ja seda tuleb teha solidaarselt laekunud maksutuludest, seega kogu ühiskonna, mitte ainult lapsevanemate toel. Juba jõustunud PGS’i osa. Terve ühiskond ju kaotaks, kui mõni laps maha jääb ja haridusest väljagi kukub (hiljuti arvutati kokku isegi kaotuse rahaline väärts ühiskonna kui terviku jaoks) ja samamoodi kaotab terve ühioskond, kui andeka lapse võimed jäävad realiseerimata ja ta saab tulevikus Eesti jaoks panustada vähem, kui tal tegelikult võimeid oleks. Jah, loomulikult on meie pühaks eesmärgiks parem haridus, aga täiesti mõeldamatu on hakata meie väikest ühiskonda veelgi kihistama selle järgi, et kellel on raha lapse hariduse eest maksta ja kellel mitte – ma ei saa tegelikult siin punkti nr 4 juures enam aru, miks me peame sellist laimu kommenteerima?

5.         VÄHEM NOORI ÜLIKOOLI - kui ülikool on ainult võimekatele, siis

pääseb ülikooli vähem noori ja riigil kulub ülikooli käigushoidmiseks vähem raha. Vabanenud raha läheb õpetajate ja õppejõudud palkade tõstmiseks. Lõpeb raha kulutamine võimetute koolitamisele.

Liisa Pakosta: Kuidas üleüldse kellelgi tulevad sellised laused üle huulte, mistahes erakondliku kuuluvuse või maailmavaate korral, eriti pidades silmas Eesti rahvaarvu väiksust ja seda erilist väärtust, mida iga kõrgharidusega inimene meie ühiskonnale annab – vabandust, aga kas need purjus peaga kirjutatud teesid või? Kordame siis veelkord üle: IRL toetab tasuta kõrgharidust, luues selleks riigi raha eest rohkem (loe: arvuliselt enam) tasuta õppekohti Eesti ülikoolide juures, selleks et rohkem (loe: arvuliselt enam) noori inimesi saaksid ilma õppemaksu maksmata (loe: tasuta, ilma oma õpingute eest tasumata) õppida ülikoolis. Meie eesmärgiks on suurendada riigieelarve eraldisi (loe: tõsta vastavaid rahanumbreid riigieelarves) kõrgharidusele selleks, et tõsta kõrghariduse kvaliteeti ja võimaldada enamatel (loe. rohkematele, rohkemal arvul, suuremal numbril) noortel inimestel omandada tasuta kõrgharidus.

6.         TASULINE KÕRGHARIDUS - väikene õppemaks kõikidele üliõpilastele, nagu näiteks Saksamaal  või kõrgem õppemaks nagu Ameerikas. (Õppemaksust vabastatakse ainult vaestest peredest päris üliõpilased.)

Liisa Pakosta: oehh, vt vastus punktile 5.

Eestis on läinud see asi pisut viltu. Soovides ära haarata sotsiaaldemokraatide valijaid, lubas IRL hoopis ise tasuta kõrgharidust, mida peaks tegelikult lubama ESD. Arvan, et IRL oleks ka ilma selle lubadusea oma hääled kokku saanud, sest tema valijaskond on väga truu.

Nüüd on segadust rohkem kui rubla eest - sotsiaademokraadid peaks nagu olema nüüd tasuta kõrghariduse vastu! Sest opositsioon peab olema vastu!

Liisa Pakosta: Ma ei oska seda mõttekäiku kommenteerida peale juba korratud lause: IRL seisab maailmavaateliselt, konservatiivse rahvusliku erakonnana tasuta eestikeelse kõrghariduse eest, sest sellest sõltub meie eesti rahva ja eesti keele kestlikkus. Minu arvates pole selles eesmärgis midagi valesti, vastupidi – eesti rahva väiksust ja eesti keele haprust silmas pidades on tegemist väga õige eesmärgiga. Tõsi, ka mulle on jäänud arusaamatuks, miks sotsid sellele eesmärgile on vastu sõdinud, aga see on praktikas rohkem olnud “põlissotsi” Jaak Alliku soolo, mitte heade kolleegide SD erakonna seisukoht.

7.         VÄHEM NOORI GÜMNAASIUMISSE - kui rohkem noori läheb kohe

pärast

põhikooli kutsekooli,  jääb gümnaasiumis õpilasi vähemaks ja riigil kulub gümnaasiumile märkimisväärselt vähem raha, sest suured massid õpivad kolm aastat vähem. Kokkuhoitud raha läheb õpetajate palga tõstmiseks. Streigiloosung: "Õpetajad - olge noorte varajase kutsekooli suunamise poolt! Mida varem suunduvad noored tööle, seda kõrgem on õpetajate palk!"

Liisa Pakosta: Jälle puhtakujuline, ent see-eest täiesti totter väljamõeldis ja ütleksin isegi – alatu, ent see-eest rumal laim. Alles viimasel laupäeval võttis meie erakond üle kinnitada (vt vastav pressiteade, mis küll kuskil vist ei ilmunud), et vajame rohkem (loe: suuremal arvul) noori gümnaasiumidesse, ning et akadeemilist ettevalmistust pakkuvatele gümnaasiumidele lisaks vajame kindlasti ka keskharidust pakkuvaid koole, olgu nende nimeks siis samamoodi gümnaasiumid või kasvõi keskkoolid. Põhjus sellisele vajadusele on ilmne: nii maailmas kui ka Eestis ei teki juurde töökohti, mis pakuksid tööd põhikooliharidusega või põhikool + kutsekool haridusega noortele tööellu astujatele. Vastupidi – vadav osa uutest töökohtadest eeldab, et nimesel on kas keskharidus + kõrgharidus või rakenduskõrgharidus (eesmärk üle EL vastavalt vähemalt 40% inimestest) või keskharidus + kutseharidus. Sellist haridusteed, mis kulgeb põhikool + kutsekool liinis, vajab ühiskond üha vähem ja sellegi puhul eeldatakse ametiaast hilisemat täiendavat väljaõpet tööandja juures. Seega ei saa ükski täiemõistuslik inimene, sõltumata isegi maailmavaatest või erakondlikust kuuluvusest, niisugust Raivo Juuraku poolt pakutud eesmärki välja pakkuda.

8.      VÄHEM KOOLIMAJU - küttekulude kokkuhoiu pealt saab tõsta õpetajate

palka.

Liisa Pakosta: niisugust eesmärki ei tea ma küll, et ükski erakond Eestis oleks kunagi välja pakkunud, ammugi siis mitte rahvuslik-konservatiivne erakond: Talupojamõistusest lähtuvalt peavad koolimajad küll olema optimaalse suurusega, et asjata poleks vaja kütta tühje ruume – see on samamoodi nagu ega inimesed koli ju küttekulude kokkuhoidmiseks tänavale, vaid kas sojustavad maja ära või kolivad optimaalsemale väiksemale pinnale. Raivo Juuraku mõttekäigu sobimatust mistahes erakonnale, sealhulgas loomulikult ka IRL’le, näitab juba seegi, et küttekulude eest tasub meil kohalik omavalitsus, õpetajate palk tuleb aga riigilt, seega ei saa küttekulude kokkuhoid olla muuks allikaks kui kohaliku omavalitsuse poolsele õpetajate palgatoetusele. Aga kordan veelkord üle: pooltühjas koolimajas ei ole ka lastel tore õppida, koolimaju peab olema piisavalt (see vajadus tuleb juba Põhiseadusest!) ning arukas inimene peab koolimaja üleval ilma tühjade tiibadeta, tühjade korrusteta. Kordan ka üle, et IRL tõesti ei kavanda Eesti Vabariigi Põhiseaduses muudatusi haridust puudutavtes küsimustes.

9.         ALTERNATIIVTEENISTUS - kuna konservatiivsed erakonnad on rahvuslik-patriootilised, siis sobib asja juurde ka sõdurpoiste kaasamine kooliellu. Alternatiivteenistuse üks variant võiks olla näiteks töö abiõpetajana koolis. See võimaldab õpetajal – kahekesi - rohkem tunde anda ja palka tõsta.

Liisa Pakosta: siin on Raivo Juurakul sassis vahend ja eesmärk, nagu tal juba selles mõtiskluses tavaks on saanud. Jah, loomulikult oleks tore, kui rohkem noori mehi koolis näiteks abiõpetaja ametit peaks, ja alternatiivteenistusena võib see kõne alla tulla. Millisel imelisel moel see aga koolis töötaval pedagoogil palka tõstaks, jääb minu talupojamõistusele küll selgusetuks. Pigem kaasneks abiõpetaja juhendamisega lisakoormust, kogu loos oleks võitjaks kõige tähtsam seltskond – lapsed. Nii et hea idee, seda võiks täitsa kaaluda, kui õpetajad täiendava juhendamiskoormusega nõus on.

10.       VABATAHTLIKUD. IRL-i juurde käib ka patriotism. Tegutsemine tasu

saamata. Töötute, lapsevanemate  ja teiste vabatahtlike kaasamine abiõpetajateks oleks siin üks variant. Eestis on selle kohta üks näide olemas. Õpetajal palk küll ei tõuse, kuid kergem on töötada. Asi seegi.

Liisa Pakosta: Patriotismi vastu ma ei vaidle, nii on, IRL on rahvuslik-konservatiivne, väga patriootlik erakond. Minu tagasihoidlikku teadmist mööda ka iga lapsevanem täiesti vabatahtlikult vähemal või rohkemal määral oma last kooliks ette valmistada aitab, seda loomulikuks kasvatuse osasks, mitte eriliseks patriotismiks pidades. Pigem olen kohanud, et mõnes Eesti koolis on veel palju ära teha koostöö osas lapsevanematega, lapsevanemate potentsiaali ärakasutamises – aga see on üks teine teema. Pedagoogilisi mõtteviise arendada, lapsevanemlust laiemat toetada – kõik see on IRL’i jaoks tähtis eesmärk.

Küll aga pole me erakonnas kordagi kaalunud, et lapsevanemad peaksid olema koolis abiõpetajateks – meie hinnangul peaks igaüks tegema oma tööd võimalikult hästi – nii ka lapsevanemad oma tööd, ja iga pere peaks aitama oma lapsi kodus võimalikult hästi.

Ainus kogu selles loos täkkesse minev koht on kaudselt seotud vabatahtlike kaasamisega kooliellu – tõesti, seda on IRL propageerinud. Meie nägemust mööda on kool mitte pelgalt haridusasutus, vaid ka kogukonnakeskus, mis võib muuhulgas kaasa aidata näiteks põlvkondadevahelise suurema sidususe loomisele. Oleme välja pakkunud, et (toetatud kujul!) võis koolidele pakkuda võimalusi näiteks vanaisade-vanaemade kaasamiseks, ent sellisel moel, et koostöö oleks vastastikku kasulik. Olgu see siis jalutuskäikude läbiviimiseks, tundideväliselt käsitöö tegemiseks jms – mõeldud ei ole riikliku õppekava täitmist, vaid suuremat sotsiaalset põlvkondadevahelist toetatud läbikäimist. Õpetaja palk sellest konkreetsest tegevusest ei tõuseks, töö kergemaks ka ei läheks – võitjate poolel oleks lapsed ja eakad inimesed, sedapidi ühiskond taas tervikuna.