15. veebruar 2012

Lastevanemate Liidu vastus haridusministrile


Eesti Lastevanemate Liit vastas haridusministri palvele kommenteerida koolivõrgu korrastamise temaatikat. Vastuskiri, kus mulle hingelähedased teemad kirjas (olen ka lastevanemate liidu eestseisuse liige), on allpool. 

Hr Jaak Aaviksoo
Haridus- ja teadusminister


EESTI LASTEVANEMATE LIIT


Eesti Lastevanemate Liidu mõtteid koolivõrgu korrastamisest


Austatud härra minister!


Palusite Eesti Lastevanemate Liidu ettepanekuid ja täpsustusi Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kavandatava koolivõrgu korrastamise kohta. Vabandame, et ei ole neid Teile siiani saatnud, kuid sellel on rida objektiivseid ja ka subjektiivseid põhjusi, millest peamine on infopuudus plaanitavate muuda- tuste eesmärkide, ajakava ning eeldatavate mõjude osas. Lootsime seda infot saada möödunud nädalale plaanitud kohtumisest, mis aga kahetsusväärsetel põhjustel toimuma ei saanud.


Esmalt soovime Teile kinnitada, et Eesti Lastevanemate Liit toetab kõiki Teie ja ministeeriumi al- gatusi, mille eesmärgiks on lastele parema arengukeskkonna võimaldamine koolides ja ka mujal.
Meie käsutuses olev informatsioon pole kaugeltki piisav, kuid lähtudes meie põhjanaabrite ja enamiku teiste Euroopa riikide kogemusest, tundub meile, et põhikooli ja gümnaasiumi sisuline ja institut- sionaalne lahutamine on põhimõtteliselt õige samm, mis eeldatavasti teenib samaaegselt ka parema arengukeskkonna loomise eesmärki.


Samas leiame, et olemasolevaid õppekavasid silmas pidades ei ole suurt vahet, kas õpe toimub praegustes „keskkooli tüüpi“ (средняя школа) koolides, kus erivanused lapsed ühes koolimajas koos teadmisi omandavad või siis „puhastes gümnaasiumites“, kus viimast kolme õppeaastat õppivad noored esimesest üheksast eraldatud on. Kahjuks puuduvad meile teadaolevalt ka uuringud, mis kinnitaksid hetkel kehtiva õppekava rakendamise paremaid võimalusi just uut tüüpi koolides.


Seda et olemasolevad „keskkooli tüüpi“ koolid suudavad õppekava täitmist pakkuda võrdselt „puhaste gümnaasiumitega“ kinnitab meie meelest asjaolu, et (peaaegu) kõigist Eestis tegutsevatest gümnaasiumitest võime leida lõpetajaid, kes saavad ülikoolidesse soovitud erialale õppima, nagu ka neid, kes kooli lõpetamise järel ülikooli astuda ei soovigi. Et mõnes koolis on edasiõppijaid teistest rohkem, on samuti lihtsalt seletatav ei püüa ju keegi teha võid vadakust, vaid ikka piimalt riisutud koorest. Senikaua, kuni Eestis on koole, mis saavad endale õpilasi valida ja koole, mis võtavad vastu suurema selektsioonita eelkõige koduläheduse põhimõtet järgides, on ka nende lõpetajate edasiõppimise oodatavad osakaalud võrreldamatud.


Tahame eespoolöelduga viidata sellele, et gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist võiks toimuda koos olulise õppekavamuudatusega. Paari aasta eest lõppenud „uuendused“ olid kõigest seni kehtinud õppekava kosmeetiline kohendamine, kus suuri sisulisi muudatusi ei tehtud seda nii õppesisu kui ka mahtude osas. Oleme seisukohal, et gümnaasiumi õppekavas võiks õpilaste poolt tõeliselt iseseisvalt valitavate ainete osakaal olla kaugelt suurem kui „riiklikult ette kirjutatutel“ –
praegune süsteem, kus kõik õpilased peavad õppima (väikeste variatsioonidega) kõiki õpeaineid, kuulub paraku samasse ajajärku kui „keskkooli tüüpi“ koolid ning tuleks koos vastava koolitüübi kaotamisega ajaloo prügikasti saata.

Meile valmistab muret ka asjaolu, et paljud allesjäävad põhikoolid ei pruugi peale kavandatavaid muudatusi enam suuta pakkuda kvaliteetset õpet. Olukorras, kus väikese kooli gümnaasiumiosa likvideeritakse, võivad koolidest ära kaduda paremad aineõpetajad, kes „kolivad“ koos gümnaasiumõpilastega suurematesse keskustesse, sest koos gümnaasiumiosaga kaob ära suur osa nende tööst. Neid õppeaineid, mis ühes keskmise suurusega põhikoolis suudavad tagada õpetajale normikohase koormuse ja palga, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Oleks äärmiselt kahetsusväärne kui gümnaasiumihariduse tugevdamise sildi all toimuks alles jäävate põhikoolide nõrgendamine. Oleme arvamusel, et radikaalseid muudatusi ei tohiks koolivõrgus esile kutsuda enne, kui on tagatud piisaval hulgal kvaliteetsete ning kaasaegseid õppevahendeid ja õpetamismeetodeid kasutama õpetatud „multi- õpetajate“ (keemia-bioloogia-füüsika-geograafia; ajalugu-inimeseõpetus-loodusõpetus-võõrkeel vms) olemasolu kõikides allesjäävates koolides.


Austatud härra minister, võib-olla oleks õigem alustada koolivõrgu korrastamist hoopis sellest, et Haridus- ja Teadusministeerium esitab meie kõrgkoolidele tellimuse uut tüüpi õpetajate koolitamiseks ning vaatab tõsiselt üle ülikoolides hetkel toimuva ette valmistamise? Meile, kui ülikoolide oludega küll mitte väga kursis olevatele isikutele tundub, et neis toimuv õpetajakoolitus ei arvesta enamasti XXI sajandi muutunud oludega muutunud õpilaste ja kodude huvide ja ootustega, muutunud tehnilise keskkonna ega ka uusimate ning atraktiivsemate õppimis- ja õpetamismeetoditega, vaid kipub kinni olema veel möödunud kui mitte ülemöödunud sajandis. Justnimelt kvalifitseeritud ja heade õpetajate puudus võib saada Teie poolt kavandatavate uuenduste edule suurimaks takistuseks.


Kolmandaks tekitab meis sügavaid kõhklusi uue koolivõrgu puhul gümnaasiumihariduse kättesaa- davuse tagamine kõikidele soovijatele. Kuna keskhariduse omandamine on Eesti Vabariigis vabatahtlik, siis pelgame, et gümnaasiumite koondumisel suurematesse keskustesse võib paljude kehvemal järjel peredele juurdepääs keskharidusele oluliselt halveneda kaasnevad ju kodust kaugele kooli käimisega terve hulk selliseid kulusid (sõidu-, toidu- ja elamiskulud), mida kodus elaval õppuril ei ole. Samuti lisandub (igapäevaselt?) kaugele kooli sõitmisel mõttetu ajakulu, mida praegu on võimalik kasutada näiteks huvitegevuses osalemiseks.


Täna pendeldavad paljud täiskasvanud kodu ja keskuste vahel, sest neil puudub võimalus kodu lähedal kvalifikatsioonile vastavat (sageli aga üldse mingit) tööd leida. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui tule- vikus peaksid sama moodi hakkama pendeldama juba ka vanemate klasside õpilased. Ütlete, et alterna- tiiviks pendeldamisele võiksid olla õpilaskodud? Kui paljude linnades tegutsevate koolide juures selli- sed kodud olemas on? Kes ja millal peaks need ehitama? Kes nende ehitamist neis elamist finantseerima? Õpilaskodus elamisel, aga kooli ja kodu vahel edasi-tagasi pendeldamise tõttu parata- matult pikemaks venivate koolipäevade jooksul ei piisa lapsele enam ühest einest kes kompenseerib peredele sellega seonduvad kulud?


Taolisi väga paljude perede jaoks puhtmajanduslikke, hariduse sisu ja kvaliteeti mittepuutuvaid küsimusi on veel ja veel. Ja mida peavad tegema need pered, kes soovivad oma lapsi kuni nende täisealiseks saamiseni kodus kasvatada ja seeläbi nende arengut suunata ja mõjutada? Kas nende jaoks luuakse mingisugunegi alternatiivne võimalus ilma pendeldamise ja/või õpilaskoduta gümnaasiumihariduse omandamiseks?
page2image24200
Neljandaks ja viimaseks tahaksime Teile meelde tuletada, et kool ei ole (eriti väiksemas kohas) mitte ainult hariduskombinaat kool on kogukonna vaimse elu keskus.


Jah, koolimajad küll säilivad, aga kas ka kõik need tegevused, mis siiani koolides toimunud on? Kui kaovad ära vanemad õpilased, kes sageli koos täiskasvanutega osalevad taidluskollektiivides ja vabaajategevustes, siis kas need tegevusedki enam jätkuvad? Koondades õpilasi suurematesse koolidesse kokku, me sisuliselt hoopis ju suurendame koolipidajate kulusid koolidesse alles jäävate õpilaste kohta, sest majad vajavad kütmist-valgustamist-koristamist sõltumata sellest, kas seal õpib nelisada või kolmsada või kasvõi napilt sadakond last ning siit võib koolipidajail tekkida soov ja vajadus (nagu kahetsusväärselt Pühajärve kooli näitel nägime) väikekoolide täiendavaks sulgemiseks.


Härra minister! Selle asemel, et arutada avalikkuse ja huvigruppidega kas gümnaasiumis peab õppima 252 või 540 (aga miks mitte 178 või 361) õpilast, kutsume Teid arutama hoopis selle üle, mida soovitakse tänapäeva Eestis nimetada „hariduse kvaliteediks“ ja „hariduse kättesaadavuseks“ või erinevates kooliastmetes võimaldatava „hariduse eesmärkideks“, milliseid õppemeetodeid tuleks õpetamisel eelistada või millistele väärtustele kasvatusprotsessis rõhuda ning mõtestama üheselt ja kõigile mõistetavalt lahti mida tähendavad Eesti Vabariigi Põhiseaduse §37 öeldud laused: „igaühel on õigus haridusele“ või „et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi“ või „laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel“.


Võib ju kõlada irisemisena ning tunduda pidurdamisena, kui nõuame enne lõpliku otsuse tegemist põh- jalikke teadusuuringuid (kasvõi oodata ära käimasoleva rahvaloenduse tulemused), kuid uskuge, see ei tulene mitte meie pahatahtlikkusest ning püüdest Teie poolt käivitatud protsesse pidurdada, vaid siirast palvest mitte riskeerida meie laste tulevikuga, sest nii nagu Teiegi, soovime ka meie oma lastele parimat. Juhul kui Teie käsutuses uuringuid või muid teaduslikke materjale, mis on olnud kavandatavate muudatuste aluseks, oleksime tänulikud kui võimaldaksite ka meil nendega tutvuda.


Eestis on siiani toimunud kolm rahvusliku kasvatuse kongressi: 1927, 1935 ja 1996. aastal. Võib-olla haarate Teie kui rahvuslik-konservatiivsesse erakonda kuuluv minister nüüd, kuusteist aastat peale viimase toimumist ning enne plaanitavate drastiliste ümberkorralduste käivitamist initsiatiivi ning kutsute kokku IV rahvusliku kasvatuse kongressi, kus kõigi eelpool (aga ilmselt ka paljude teiste sotsiaalpartnerite ning kooliharduse valdkonnas tegutsevate isikute ja organisatsioonide poolt) püstitatud küsimuste ja probleemide üle väärikaimad ning informeerituimad isikud avalikult arutada saaksid?


Sügava lugupidamisega ning jätkuvale diskussioonile lootes, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikmed:
Enn Kirsman, Aivar Haller ja Valdek Rohtma
Tallinnas 15.veebruaril 2012.a
page3image20560
page3image20832
page3image21104
page3image21376
page3image21648
page3image21920
page3image22192
page3image22464
page3image22736
page3image23008

3 kommentaari:

  1. praegune süsteem, kus kõik õpilased peavad õppima (väikeste variatsioonidega) kõiki õpeaineid, kuulub paraku samasse ajajärku kui „keskkooli tüüpi“ koolid ning tuleks koos vastava koolitüübi kaotamisega ajaloo prügikasti saata.

    Kas on olemas mõni uuring, mis tõestab, et 15-16 aastane laps suudab teha adekvaatse otsuse oma tulevikust ( mitte mugavusest ja lihtsamast elust) lähtudes. Kas on uuring, kus on võrreldud laste kutsesoove 16 vs 18 vs 22 aastaselt??? Laiapõhjaline baasharidus annab tulevikuks suuremad valikud ja võimalused.

    Muule kirjutan kahe käega alla.

    VastaKustuta
  2. ENN KIRSMAN enn.kirsman@laps.ee17. veebruar 2012 10:27

    Hea Indigoaalane!

    Pean vajalikuks Sinu kõhklustele vastata ja meie seisukohta õpilaste valikute osas selgitada, õigemini küll täpsustada.

    Sinu kommentaarist loen välja selle, et Sinu ettekujutustes tähendab “õppeainete valimine” seda, et õpilane ise, so ilma piiranguteta, koostab oma parema äranägemise järgi endale individuaalse õppekava mida ta siis järgmiste aastate jooksul täitma asub.

    Meie nägemuses oleks asi pisut teistsugune ning sarnaneb see pigem rahvusvaheliselt levinud (rohkem kui 140 riigis, enam kui 3300 kooli kokku üle 990 tuhande õpilasega) Inetrnational Baccalaureaute’I (IB, vt www.ibo.org) õppekava põhimõtteile. Tolles õppekavas (me ei väida, et täpselt nii peaks olema ka Eestis) on õppeained jaotatud kuude rühma: 1) emakeel ja kirjandus; 2) võõrkeeled 3) loodusained 4) kunstiained 5) matemaatika/IT 6) sotsiaal- ja humanitaarteadused + lisaks valdkondadeülesed nn integreerivad ained, mida seal nimetatakse TOK (theory of knowledge) – mis õpetab õpilasi kriitiliselt mõtlema, saama aru erinevates valdkondades kasutatavate teaduslike meetodite erisusest ning neid praktilises uurimistöös ka rakendama ning CAS (creativity, action, service), mille eesmärgiks on läbi aktiivsete tegevuste siduda õpilane kogukonnaga.

    Kõigist aineplokkidest PEAB selle õppekava alusel õppiv õpilane tegema oma valikud. Näiteks „minu valdkonnas“ (olen füüsikaõpetaja) ehk siis loodusainetes saavad õpilased valida vähemalt nelja õppeaine vahel. Need on füüsika, keemia, bioloogia ning sport-meditsiin-tervis (ma ei oska seda täpsemalt sõnastada). Kõik need ained on oma õppekava ülesehituselt sarnased. Keskendutakse loodusteadusliku meetodi kasutamise õpetamisele ning erinevalt RÕK-ist, on siin eesmärgiks mitte tuupida lastele pähe teooriat ja valemeid (mida võib mõne hiireklikiga leida internetist), vaid tuua võimalikult palju elulisi näiteid ning panna õpilased omandatud teadmisi kasutades neid selgitama ja rakendama. Usu, hea Indigoaalane, et loodusteaduse seisukohalt ei ole vahet kas laps on õppinud keemiat, bioloogiat või füüsikat. Kui ta on omandanud vastavad põhimõtted, on ta vajadusel võimeline omandama/üles leidma vajalikud valemid-seadused-põhimõtted ka mistahes teises loodusteaduses ning neid samamoodi elus rakendama. Küllap on see samamoodi ka teistes teemavaldkondades.

    See oli selgituseks õpilase esimesele valikukohale – millist ainet valdkonna sees valida. Teiseks valikukohaks on see millisel tasemel ja mahus ühte või teist valdkonda omandada. Ainukesed mahud, kus õpilasel valikut pole jäetud on TOK ja CAS, teistest valdkondadest peab ta otsustama milliseid õppeaineid õpib ta tavatasemel (standard level = SL), milliseid aga kõrgtasemel (high level =SL). SL tähendab seda, et nominaalse õppeaja (so 2 õppeaasta ca 65 õppenädalat) jooksul õpitakse vastavat ainet ca 250 akadeemilist tundi; HL-i puhul aga ca 380 AT.

    VastaKustuta
  3. ENN KIRSMAN enn.kirsman@laps.ee17. veebruar 2012 10:29

    /kuna kommentaar läks lubatust pikemaks, pidin selle poolitama/

    Võrdluseks olgu siinkohal öeldud, et enamikus loodusainetes näeb RÕK ca 20% ulatuses vähem õppemahtu kui SL-is!!! Võib-olla emakeelt ja matemaatikat on meie RÕK-is pisut rohkem, aga meil jaguneb ju gümnaasiumiõpe ka kolmele aastale!

    Seega tähendab meie nägemuses „õpilase suurem valikuvabadus“ esiteks seda, et ta saab valida millist kuut (aga võib-olla 5 või 7 – see on valiku ja otsustamise koht) õppeainet (OK, emakeele, matemaatika puhul me erilisest valikust siin rääkida ei saa) ja teiseks seda, millises mahus ta õpib.

    Olen täiesti veendunud (näen seda igapäevaselt koolis töötades), et Fred Jüssil oli õigus kui ta ütles, et meie haridussüsteem valmistab ette kahte tüüpi inimesi: „spetsialiste“ ja „generaliste“. „Spetsialist“ on see kes teab väga palju väga-väga kitsast valdkonnast ehk siis mittemillestki kõike. „Generalist“ on aga see, kes teab igast asjast õige pisut ehk siis kõigest mittemidagi :) Aga meie pooldame laiapõhjalist haridust, kus lapsel (perel) on senisest suurem otsustusõigus, millega kaasneb teatavasti samaaegselt ka suurem vastutus.

    Küllap oled kuulnud õpetajaid kurtmas, et noorte õpimotivatsioon on väga madalaks muutunud ning nad ei huvitu eriti sellest, mida neilt koolis nõutakse? Väidan, et selle peamiseks põhjuseks on see, et õpilane on pandud absurdisitutasiooni – ta peab, selleks et olla edukas või isegi rahuldav, tegema võrdselt hästi nii neid asju, mis talle huvi pakuvad kui ka neid mis talle huvi ei paku ja võib-olla isegi üle jõu ja mõistuse käivad. Nii ei saa ta maksimaalselt keskenduda esimestele, et ennast neis valdkondades veelgi paremini arendada, ega ka teistele, sest kui ikka vastavat annet ei ole, siis pinguta kuitahes palju, üle keskpärasuse sa siiski ei küüni. Muideks, keskpärasust peeti ka viimases „suurepärases“ PISA testis Eesti koolisüsteemi suurimaks puuduseks, sest võrreldes Soome ja ka meist palju tahapoole jäänud maadega, oli Eestis tippe kordades vähem. Ja meie (so ELVL juhatus) ei taha, et meie lapsed oleksid keskpärased. Iga laps on milleski andekas ja see anne tuleb kodu ja kooli koostöös üles leida ning teemant briljandiks lihvida!

    VastaKustuta