23. veebruar 2012

Õpetaja streigiõpik. Kümme soovitust ja nõuannet.

Õpetajate Lehe toimetus palus mul kommenteerida Aune Pasti suhtekorraldusbüroo nõuandeid pedagoogide streigiks. 

Mu meelest on õpetajate streigiplaan, nagu ka nõudmiste pakett, igati lugupidamist väärt. Seetõttu ei hakka ma sellesse loosse mahutama kurbade ja veel kurvemate heietuste poolt- või vastulauseid, vaid püüan kaasa aidata nõuannetega, kuidas korraldada võimalikult edukas õpetajate streik.

Nõuanne nr 1. Vali streigiks sobivaim, mitte esimene ettejuhtuv aeg.
Streigi aja valik on selle õnnestumise võtmeküsimus. Mõelge, millisel ajahetkel puudutaks streik kõige valusamalt otsustajaid ja millal tõuseks selle eesmärke silmas pidades streikijatele kõige suuremat kasu. Streik märtsis kolm päeva – see ajastus paneb õlgu kehitama. Rondik lõpetab streigi ära. Mingit kokkulepet ei sünni. Elu läheb edasi. Valitsus eelarve protsessi käigus vaatab… Aga kui õpetajate streik oleks olnud esimesel septembril, oleks tulemused hoopis teised. Ekstreemne! Meediakajastus mitu korda suurem! Ja vabariigi valitsus arutab just sel perioodil kabinetis järgmise aasta eelarvet!

Nõuanne nr 2. Vali sihtrühm, keda streik peab mõjutama.
Kas Jaak Aaviksood? Rahandus­ministeeriumi? Riigikogu? Või ikkagi kohalikke omavalitsusi (vt ka nõuan­ne nr 4)? Kohalike omavalitsuste volikogusid? Või hoopis lapsevanemaid kui kõige arvukamat valijate-mõjutajate hulka? Tegelikult on kõik olulised, aga sihtmärkide tabamiseks tuleb teha veidi eeltööd. 

Näiteks erinevad õpetajate keskmised palgad omavalitsuseti sama kvalifikatsiooni­ga sama töö tegijatel sadades eurodes. Regionaalset ega omavalitsuste majanduslikku suutlikkust palgaerinevuste taga pole, on ainult kohaliku võimu tahe. Vaadates 2010. a tegelikku keskmist palka, näeme näiteks, et Vastse-Kuustes oli keskmine 10 962, sealsamas Verioras aga 13 474 Eesti krooni, viimane on muide rohkemgi kui Tallinnas või Viimsis, aga vähem kui Tartus. Kohila vallas oli keskmine palk üle 14 000 krooni, sest igal aastal on õpetajatel olnud vähemalt 10% palgatõus! Lihtsalt osa omavalitsusi maksab riigi palgapotile kopsakamalt peale ja mõni ei tee seda teps mitte. Kui kohalik volikogu on senimaani valinud oma telekanali loomise asemel pedagoogide palgatõusu, siis võiks neile inimestele aitäh öelda. See on valiku­koht: kas olla solidaarne kohaliku volikoguga, kes on pedagooge hinnanud, või teiste ametivendadega, kelle volinikud nii selgete silmadega pole. 
Kui püüda mõjutada lapsevanemaid, siis tuleb kohalikke olusid arvestades tegevus eriti hästi läbi mõelda. Kui vanemad saavad info ainult meediast, siis ei tarvitse see usutav olla. Ja mida teha neis kohtades, kus õpetaja palk on üks omavalitsuse paremaid, seega kõrgem kui enamikul lapsevanematest?

Nõuanne nr 3. Tutvu koalitsioo­­nierakondade valimislubadustega.
Kõige olulisem on kõikide erakondade valdkondlike lubadustega tutvust teha enne valimisi. Kuna õpetaja palk sõltub suures osas omavalitsusest, alushariduse pedagoogil lausa 100%, siis tasub seda nõuannet silmas pidada eeskätt enne järgmisi kohalikke valimisi. Need toimuvad juba järgmise aasta sügisel.

Vaatame eelmisse aastasse. Riigi­kogu valimiste eel tutvustasime IRL-i hoolikalt läbiarvutatud ja riigieelarve tasakaalu järgivat valimislubadust: tõstame noorempedagoogide palga 2014. aastaks riigi keskmise palga tasemele (vt lähemalt siit
). Kõigile meeldis, keegi ei protestinud. Ja möödub vaid mõni kuu, kui selgub, et nõnda ikka üldse ei sobi. Öelnud siis seda enne valimisi! Palgatõusu üleöö aasta aega varasemaks toomine on hulga keerulisem, võrreldes nende võimalustega, mis olid kasutada valimiste eel. 

Nõuanne nr 4. Loe mõttega läbi kollektiivse töötüli lahendamise seadus.
Seaduslikku külge mitte tundes võib kergesti libastuda ja siis hakatakse rääkima juba libastumistest, mis muidugi ähmastab ebaõiglaselt palju streigi tegelikke eesmärke. Seaduse kohaselt on streik töökatkestus, mis toimub töötajate, töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt, tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes. Kellelt ootab õpetajate streigi puhul järeleandmisi valdav enamik pedagooge?

Nõuanne nr 5. Vali sobivaim streigi liik.
Nüüd räägitakse juba kolmepäevasest õpetajate hoiatusstreigist. Igaks juhuks lisan, et hoiatusstreik kestab kuni tund aega. Küsige nõu ja abi kas või oma kooli ühiskonnaõpetuse õpetajalt, kes on kindlasti pädevam kui teemakauged suhtekorraldusbürood, võib-olla pakub teenust ka odavamalt. Igatahes, kui streigini on jäänud kaks nädalat, siis peavad olema täpsed ajad ja sõnumid juba kokku lepitud. Kui lapsevanemad, kellega koostööd teha soovitakse, on alguses saanud ühe info ja pärast on kõik teisiti, võib elukorralduslik muudatus varjutada streigi õilsa eesmärgi. Jälle seadusest: kavandatavast streigist või töösulust on streigi või töösulu korraldaja kohustatud teatama teise­le poolele, lepitajale ja kohalikule omavalitsusele kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette. Teates näidatakse streigi või töösulu põhjused, täpne algus ja võimalik ulatus. Streigist või töösulust on tööandja kohustatud informeerima lepingupartnereid ning teisi huvitatud ettevõtteid ja asutusi, massiteabevahendite kaudu ka üldsust.

Nõuanne nr. 6. Iga inimene loeb, sest iga inimene on vaba.
Õpetajate streik puudutab kõige vahetumalt lapsi ja nende vanemaid ja kuna streik sisuliselt ebaõnnestub, kui vanemate toetust saavutada ei õnnestu, siis mõelge hoolikalt läbi, milline töökorraldus streigi ajal streigi eesmärki kõige paremini täidab. Tähele tuleb panna sedagi, et streigist osavõtt on vabatahtlik. Streigiga mitteühinenud töötajate tööleasumist ei ole lubatud takistada.

Nõuanne nr 7. Rehkenda vajadusega teha tunnid tagantjärele.
Õpetajate streigi muudab mis tahes riigis keeruliseks asjaolu, et õppetunnid tuleb järele teha mitte ainult õpetajatel, vaid ka õpilastel. Loeme jälle seadust: kollektiivse töötüli poolte kokkuleppel võivad streigist osavõtnud streigi tõttu kaotatud aja tasa töötada väljaspool tööaega. Streigi tõttu kaotatud aja tasatööta­mist ei loeta ületunnitööks ega tööks puhkepäevadel või riiklikel pühadel. Hm, kas see tundub nõnda ka õpilastele?

Nõuanne nr 8. Meediakajastus.
Inimesed üldiselt toetavad õpetajate streigimõtet. Ma ei ole sellegipoolest kindel, kas õpetajate meeleheide pääseb mõjule, eriti m
eediakajastuse kaudu. Streigiaegsest meediakajastusest sõltub väga palju. Olev Kenk näitab rahvusringhäälingu uudistes koolis streikivaid järvamaalasi, Ragnar Kond näitab streiki Pühajärve koolis. Telekas tuli külla, naeratage! Ja kui kaamera jõuab õpilasteni, siis nood ju säravad uudse olukorra elevusest nagu ladvaõunad! Oluline on ka, kui tõsiselt võetavana tundub selles protsessis Sven Rondik. Kui paljudele samastub ta pedagoogiga, kes klassi ees rügab?

Nõuanne nr 9. Nõudmiste realistlikkus.
20% aastal 2012 pole mitte mingil juhul enam võimalik, 2013 juba saab olla natuke tõusu – midagi läheb kinni, eelarvetest tuleb raha juurde. Sestap oleks ka streikijate poolelt mõistlik vaadata tervikut. Eestis on õpetaja keskmine palk koos lasteaedade-algkoolide lasteaiaõpetajate palkadega riigi keskmisest 3% väiksem (97% 2010, 102% 2009). Samal ajal on vaid Harju maakonnas keskmine palk oluliselt kõrgem kui õpetaja keskmine palk, ülejäänud 14 maakonnas on õpetaja keskmine palk maakonna keskmisest kõrgem, Valgamaal on suhe lausa 132%. Olen seda meelt, et probleem on Valgamaa lapsevanemate väikestes, mitte õpetajate liiga kõrgetes palkades, ja et Valga õpetajal kulubki rohkem ressursse, et õpilastega loomaaias ja rahvusraamatukogus käia. Sõnumite koostamisel on statistika aga ehk abiks.

Ja loomulikult viib palgatõus mis tahes avaliku sektori valdkonnas nimekirjas olevate palgasaajate hulga väiksemaks. Lapsi jääb üha vähemaks ning Euroopa Liidus on riike, kus õpetajate palkasid on viimasel ajal langetatud, rohkem kui üks. Kindlasti tuleb vältida olukordi, kus vastanduma hakkavad pedagoogid ja sotsiaalpedagoogid, õpetajad ja abiõpetajad. Selliseid „söötasid” on juba välja visatud, aga õnneks on õpetajatel jätkunud väärikust sellega mitte kaasa minna. Ma ei pea realistlikuks väljavaadet, et õpetaja palka saab tõsta teiste pedagoogide arvelt.

Nõuanne nr 10. Suurem pilt.
Lõpuks, aga mitte vähem tähtsana, pigem vastupidi: streigiga võiks avalikkusesse murda suurem pilt haridusest, haridusvalikutest, hariduse sisulistest teemadest. Siis oleks palgajutul ka rohkem üldhuvitavat fooni, ehk nendelegi, kes seni sellesse tõrksalt suhtunud. 

Vaatame korraks, mida me tegelikult tahame. Soome õpetajate palk on vaid õige veidi kõrgem riigi keskmisest palgast (seega kõrgem ka Eesti suhtarvuga võrreldes, aga mitte oluliselt), ent õpetajad ei nurise. Vastupidi, tegemist on ühe ihaldusväärseima ametiga kogu riigis! On’s õpetajatel vähem koormust? Ei, Eurostati andmetel on ühe gümnaasiumiõpetaja kohta Eestis 16,8 õpilast ja Soomes 16,6 (2009. aasta andmed). Rahulolematud on hoopis Rootsi õpetajad (13,2 gümnasisti õpetaja kohta) ja Kreeka omad on ju suisa tänavail, ehkki see pole meie loo kontekstis (7,3 gümnasisti ühe õpetaja kohta ja ikka pole arvutamist selgeks saadud). Mida on Soome õpetajatel aga oluliselt rohkem, et amet nii magus tundub? Oluliselt rohkem on õpetamisvabadust ja valikuvõimalusi ning ka õppekavasid on vabalt mitu tükki. Haridusseadused on lühemad, keegi ei reguleeri tunni pikkust, klassi suurust või õpetamise järjekorda. Vaba ja usaldav keskkond on toonud kaasa selle, mida tulevik haridussüsteemilt kõige enam vajab: õpetamise ja ka õpetatava mitmekesisuse. Iga õpetaja on isiksus, ülemus ja looja – ta saab väga palju ise otsustada, ise valida. Isiksuste, ülemuste ja loojate palganõudmisi võetakse aga teadagi tõsiselt – kas selle nõksu ärakasutamises ei peitu mitte vastus suurematele haridusküsimustele? 

Vabadus on loonud Soomes tugeva aluse märksa vähem polariseerunud haridusele, ehkki sama probleem kummitab ka üle lahe. Eesti hariduse polariseerumine on muutumas meie üheks kõige valusamaks probleemiks – samal ajal kipub aga üha juurde tulema administratiivseid meetmeid justkui polariseerumise vältimiseks, millest igaüks lükkab sahad aga veel võimsamalt tööle. Ma ei soovi juhtida teemat kõrvale palgaküsimustest, vaid soovin, et õpetajaametist räägitaks pärast streiki kui loovate isiksuste ja vastutusrikaste tippjuhtide ametist – kellel otse loomulikult peab tõusma ka palk.

Artikkel ilmus esmalt "Õpetaja lehes" 23.02.2012

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar