Kas ülikooli vastuvõtt peaks olema konkursi- või lävendipõhine?
Tudengite teine murekoht kampaanias “Kõrgharidus korda” nõutab lävendipõhist
vastuvõttu ja kõlab soovina nii: “Kõrgkoolid kasutavad lävendipõhist
vastuvõttu, mille järgi õppima saavad kõik, kes ületavad seatud akadeemilise
lati.”
Jah, muidugi, seda soovi on igati põhjust toetada ja teeme eelnõu
vastavalt ka ümber.
Ülikooli vastuvõtu korraldamiseks on mitu
võimalikku mudelit: konkursipõhine (vastu võetakse näiteks 50 parima tulemuse
saavutanut ja 51-ne jääb ukse taha), lävendipõhine (vastu võetakse kõik, kes
ületavad lävendi ehk “akadeemilise lati”, isegi kui neid on 50 asemel näiteks
10 või 200) ja on ka veel võimalik vastuvõttu korraldada kindlaksmääratud
sotsiaalse või muudele tingimustele vastavate tingimuste kohaselt (näiteks et
10% vastuvõetutest on vaesematest peredest vms, üldiselt seda mudelit
praktiliselt ei kasutata).
Eelnõu 89 SE sisaldab praegu konkursipõhist
vastuvõttu, eelnõu muudetakse selliselt, et vastuvõtt hakkab olema
lävendipõhine. Ilmselt on mõistlik anda ülikoolile õigus teatud põhjendatud
juhtudel mingeid piiranguid siiski seada – näiteks arstiteaduskonnas mahub
lahangulaua taha mingiu kindel hulk inimesi ja rohkem lihtsalt ei mahu. Aga
tegemist saab olla piirarvude seadmisel tõesti vaid väga hästi põhjendatud
eranditega. Selline lähenemine on kaasaegses maailmas väga levinud.
Miks lävendipõhine vastuvõtt on parem? See on vaba ühiskonna tunnus, et kui palju motiveeritud ja andekaid tudengeid tahab
õppida just nimelt hispaania keelt, siis pole riigi asi öelda, et kahekümne
esimesest tudengikandidaadist alates pole need noored inimesed enam riigile
vajalikud. Ülikoolid peavad suutma oma lävendeid nii sättida, et väga
suuremahulist ala- või ülekonkurssi vältida. Üliõpilastele tekib nii aga
kindlust, et piisavalt töise ettevalmistuse korral pääsetakse soovitud eriala
ikkagi õppima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar