Kõik või osa rehkendusest?

Esimene ettepanek TTÜ tudengitelt pakub ülikoolis täisajaga õppeks täisaja asemel neljandiuku võrra väiksemat ehk 75% ulatuses õppekava täitmist. 

Tallinna Tehnikaülikooli väga tubli üliõpilasesindus on teinud suurepärase kampaania “Kõrgharidus korda”, kus tuuakse välja neli murekohta. Vastus jah/ei oleks kõigil neljal juhul eksitav, sestap vaatleme neid asju sisulisemalt. Tuleb ka rõhutada, et lõplik eelnõu sõnastus sünnib riigikogu liikmete koostöös, seega saan kirjeldada arvamusi seisuga 09.01.2012.

Tudengite esimene ettepanek on selline: "Üliõpilastel on õigus tasuta õppekohale, täites õppekava vähemalt 75% ulatuses nominaalaja piires. Tudeng ei kaota tasuta õppekohta, kui ta täidab alla 30 EAP semestris."

See on olnud üks enim arutelusid tekitanud teema üldse, ning selles küsimuses on ka erinevate huvigruppide seisukohad olnud kõige vastandlikumad. Kui lühidalt kokku võtta, siis gümnaasiumiõpetajad, ülikoolid ja tööandjad soovivad näha võimalikult palju täisajaga õppivaid tudengeid, kes lõpetavad nominaalaja jooksul ja sisenevad võimalikult kiiresti täisenergiaga tööturule. Õpetajaid huvitab see gümnasistide õppemotivatsiooni tipus hoidmiseks ning täismahus pühendumise harjutamiseks, ülikooli poolt vaadates on soov samuti arusaadav – sujuv ja pidev õpe on kõige tulemuslikum ning tööandjate positsioon on samuti selge – kui näiteks IT-firma soovib osaleda rahvusvahelises hankes, siis nõutakse meekonna elulookirjeldusi. Ettevõte ei osutu hanke võitjaks, kui tema töötajate haridustaseme juures on kirjas “kõrgharidus omandamisel”. Tudengite soov võimalusel aeglasemalt edasi liikuda on samuti arusaadav – rohkem vabadust ja vähem pinget on inimese loomupärane soov. Pealegi on täna 75% õppekavast täitev tudeng kirjas kui täisajaga õppiv üliõpilane. Kuidas selles olukorras jõuda parima tulemuseni?

Kindlasti on mõistlik pakkuda suuremat paindlikkust. Tasuta kõrgharidust garanteeriv eelnõu numbriga 89 SE tuleb muuta selliselt, et ainepunktide arvestus toimuks kumulatiivseks. See tähendab, et kui sügisel õiendada ära näiteks 40 EAP-d, siis saaks poole kevade pealt juba ümbermaailmareisile sõita.

Teiseks tuleb piirata ülikooli õigust tudengilt õppetöö eest tasu küsida selgemalt selliselt, et tasu küsimise võimalus oleks proportsionaalne tudengi võlgnevuse ulatusega. Seega kui näiteks jääb tegemata mõni 2-ainepunkti-eksam ja varasemat “rasva” kogutud pole, siis oleks kõrgkoolil teoreetiline õigus küsida tudengilt õppemaksu ainult selles osas, seega tegelikult väga väheses osas. Rõhutada tuleb ka, et tegemist on ülikooli õiguse, täpsemalt võimalusega, mitte kohustusega seda osalist õppetasu küsida.

Kolmandaks on eelnõus juba tehtud selge erisus koolieelikust lapsevanematele ning puudega tudengitele, kellel on võimalik kasutada tasuta õppekohta lausa kuni 50%-lise õppekava täitmise korral (sellest ja selle ümber kerkinud arvamusest loe lähemalt siit).

Neljandaks tuleb märkida et nominaalaeg on 3+2 aastat ülikooliõpinguid magistritasemeni jõudmiseks. Seega, kui vastata tudengite küsimusele pedantse täpsusega, siis oleks vastus JAH: nominaalaja jooksul ongi paindlikuma kumulatiivse arvestusega võimalik teha osa semestreid 75%-lise õppekava täitmisega ja vastava muudatuse me eelnõusse teeme. Ilmselt on "nominaalaja piires" sattunud tudengite ettepanekusse eksitavalt, mõeldud on tõenäoliselt nominaalaja pikendamist?

Kokkuvõttes saame aga kindlalt öelda, et ainepunktide arvestus viiakse sotsiaalselt ja akadeemiliselt vastutustundlikumaks ja õiglasemaks, ent samal ajal arvestatakse lisaks tudengitele ka teiste ühiskonnagruppide seisukohtadega.