Lapsevanem ja kõrgharidus

Inimestel on keerukas valik: väga hea aeg õppimiseks ja väga hea aeg lapse saamiseks kipuvad kattuma.

Nõnda püüavad edukad ja kestlikud rahvad nende kahe asja ühitamist võimalikult palju toetada – et noor inimene saaks võimekuse korral kõrgelt haritud ja hakkaks ühiskonnale võimalikult kiiresti tagasi panustama ning et laste sünnitamist ei peaks lükkama nii hiliseks, et paljulapseliseks pereks enam kasvada ei jõuagi.

Eestis on praegu kehtiva seaduse kohaselt tehtud erisus õppekulude hüvitamise osas alla 7-aastast last kasvatavale vanemale. Kui emal või isal on alla 7-aastane laps või puudega laps, siis on ta vabastatud õppekulude hüvitamisest ka sellisel juhul, kui ta õpib osakoormusega ehk siis endale sobivas tempos (§13-3 Õppekulude hüvitamine, lõige 2, punkt 2). See koos vanemahüvitisega, mida makstakse ka eelnevalt sissetulekuta noorele vanemale, on andnud suurepäraseid tulemusi, mida kiidavad ka Euroopa üliõpilasuurijad. Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas on Eestis suurim osakaal alla 6-aastaste lastega tudengeid (EL lähtub 6-aastasest vanusest oma võrdlustes, nagu näiteks Eurostudent uuringud). Euroopa 33 riigi hulgas oleme teisel kohal – meie 23% kõikidest tudengitestosakaaluna, kellel on alla 6-aastane laps, jääb “maha” ainult Norrast, kus vastav osakal on 26%. Ülikoolid on saanud kenasti hakkama sellise tasuta õppe pakkumisega.

Uus tasuta kõrghariduse eelnõu 89 SE, mis on praegu Riigikogus menetlemisel, mõneti kitsendab lapsevanemate õigusi, ent teeb seda mõistlikul põhjusel. Nimelt ei loeta edaspidi enam tudengit, kes täidab alla 50% õppekava mahust õppeaasta jooksul, enam mitte tudengiks, vaid eksterniks. Seega rakendub lapsevanematele nõue tasuta õppimiseks täita vähemalt pool õppekavast. See nõue on ka mõistlik – kui magistriõpinguteks kuluks rohkem kui 10 aastat, läheb esimene ots tõenäoliselt juba meelest ära. Lapsevanem on ise ka ju huvitatud võimalikult kiiresti diplomini jõudmisest ja leevendusaeg on niigi märkimisväärne. Samal ajal säilib koolieelikute vanematele oluline eelis sättida oma õppimistempot ise, mis toetab lastekasvatuse ja õpingute ühitamist.

On tulnud ka ettepanek, et sellist lapsevanemluse toetamist ei tohiks lubada. Terve Euroopa soodustab seda, et erinevad ühiskonna grupid, kellel on arusaadavaid takistusi täisajaga õppimiseks – et need ühiskonna liikmed jõuaksid samuti kõrghariduseni, ning seda meie kõigi mõistval ja empaatilisel toel. Väide selle kohta, et olemasoleva olukorra kitsendatud kujul jätkamine maksaks riigile täiendavad 15 miljonit eurot, ei ole tõsiseltvõetav, kuna praegust süsteemi niikuinii kitsendatakse, pigem võib tekkida rahalist kokkuhoidu, ehkki see pole mingi eesmärk omaette. Nii lapsi kui kõrgharituid on Eestil hädasti tarvis.