Naine. Laps. Töö. Ajakirjanduslik eksperiment.

Mitte ühtegi pidi pole teiste arvates hästi. Kui naisel pole lapsi – mis see iibepuudeline ka elust teab! Kui on üks laps – miks nii vähe! Kui on kaks last – see on kõige ohutum, aga ikka leitakse midagi, kas on valel ajal, vale mehega, miks ta enne kooli ei lõpetanud, miks ta kõigepealt kooli lõpetas ja nii kaua venitas, miks ta töö sedasi unarusse jättis, miks mitte varem, hiljem, miks nii väikese sissetulekuga – kus vastutus on, miks nii suure vanemahüvitisega – vaat kus röövel. Kui on kolm last – miks nii palju! Maailm on isegi ülerahvastatud, ilmselt ainult vanemahüvitise pärast, miks nii vanalt, miks on kolm tüdrukut ja mitte ühtegi poissi. Ja kas ta rasestumisvastaseid vahendeid siis üldse kasutada ei oska? Või on äkki üldse lõdva püksikummiga?  Töötab – järelikult jätab lapsed hooletusse. Ei tööta – järelikult on muidusööja. Olen huviga vaadanud erinevaid kommentaare avaliku huvi pälvinud noorte emade kohta, ja pole veel avastanud naisele „sobivat“ käitumismustrit, millega inimesed ka rahul oleks. Aga need on anonüümsed netikommentaarid.

Seda enam hämmastas mind täna saadud Eesti kvaliteetväljaandest tulnud küsimus. Minu maailmavaate kohaselt las elab iga pere just nii, nagu nemad õigeks ja kõige paremaks peavad. Aga poliitik peab vastama kõikidele küsimustele. Nii tuli minulgi vastata, et kuidas ma emana vaatan sellele, et pärast lapse sündi olin töölt kolm kuud eemal haiguslehe alusel, aga hea kolleeg Kaja on töölt kolm kuud eemal asendusliikme abiga. Kolm kuud. Kolm kuud. Ütlesin ajakirjanikule ka, et tegu on koomilise küsimusega. Tegin ka väikese ajakirjandusliku eksperimendi, lisades juurde, et Kajal on ju mees nii kõrgel kohal, tema saab endale seda lubada ;-). Vean kihla, et see lause jõuab veel mitu korda ilmuda. See lause juhib tegelikult tähelepanu sellele, et Eesti pere- ja lapsetoetuspoliitika ja ühtlasi ka avalik arvamus ongi tegelikult kahe töötava lapsevanema keskne, jättes piisava tähelepanuta kõik need vanemad, kelle elukaaslane on kas puudu või töötu või on küll olemas ja töötab, aga peret ikkagi ei aita. Või kui aitab, siis mõnikord rabab ennast nii võhmale, et tervis käest. Meie vanemad, meie vanemate vanemad ja kõik kaugemadki esivanemad ei teinud sellistest asjadest numbrit – naine töötas, mees töötas ja see oligi ainus viis leib lauale ning riie selga saada. Nendes kaasaegsetes riikides, kus lapsed on tervemad, emad-isad on õnnelikumad, on samuti töö ja pereelu ühitamine lihtsamaks tehtud kui Eestis. Riigi asi on luua võimalused ja kanda laste ning nende vanemate eest hoolt siis, kui abi vajatakse. Et lapse saatus ei sõltuks ainult isa töökohast. Tööd jagub veel küllaga.