Kool. Neegritele keelatud?

Kui laps Eestis kooli läheb, siis tema rahvust ei küsita. Apartheidi pole Eestis kunagi olnud ja loodetavasti ei saa ka kunagi olema. Kui on laps kohapeal olemas, siis tuleb talle ka haridust anda.
Pelgalt rahvuse või päritolu alusel ei saa mitte kedagi kooli ukse taha jätta. Ühtviisi peavad riik ja kohalikud omavalitsused ära koolitama nii eestlased kui ka mistahes muust rahvusest lapsed: venelased, valgevenelased, ukrainlased, soomlased, kreeklased, somaallased, juudid jne. Laps on laps. Põhiseaduse järgi ei tohi mitte kedagi diskrimineerida tema rahvuse järgi, isegi natuke imelik tundub seda üle korrata.

Rahvusvaheline kool on mõeldud nendele õpilastele, kes on kas sündinud mõnes teises riigis kui Eesti või kes on sündinud Eestis, ent kelle vanemad on mingil põhjusel reisinud või kavatsevad seda teha, näiteks koos lühema või pikema elukohavahetusega, või kellel on lihtsalt nii huvi kui võimekust rahvusvahelise õppekava järgi õppida. Tegemist ei ole piirkonnakooliga, mis toimib elukohaläheduse põhimõttel, vaid tegemist on inglise keeles toimuva õppega, mis ühtlasi järgib riigikeele ja –kirjanduse õpet vastavalt kohalikule õppekavale ja seega ka eesti keeles. Seega on perel, kus näiteks ema on eestlane ja isa näiteks rootslane, ja kus kodud mõlemal pool lahte, võimalik valida, kas laps läheb Rootsis kohalikku kooli ja omandab seal inglisekeelse hariduse rahvusvahelises koolis koos rootsi keele, kirjanduse ja kultuuri eriõppega või õpib ta Eestis rahvusvahelises koolis, koos vastavalt eesti keele ja kultuuri süvendatud õppega. Arvakem, kummast variandist võidab Eesti rohkem? Seoses inimeste ja tööjõu vaba liikumisega on riikide huvi pakkuda just oma kultuuriruumis rahvusvahelist õpet oluliselt kasvanud.

Soome haridusministeerium tutvustab oma kodulehel rahvusvahelise kooli vastuvõtukorda nii: rahvusvaheline õpe on mõeldud lastele, kes on sündinud väljaspool Soomet, lastele, kes on sündinud Soomes ja kes on mõnda aega elanud või kavatsevad tulevikus elada mõnes teises riigis ning Soome lastele, kellel on võimekus vastava õppekava järgi õppida. Sest vastuvõtt kooli toimub tõepoolest katsete alusel, ka põhikooli esimesse klassi, kusjuures inglise keele oskust vajalikuks ei peeta, küll aga õppimisvõimekust. Õppimisvõimekuse all peetakse silmas lapse võimet omandada koos näiteks esimese klassi õppekavaga ka piisaval määral inglise keelt. Paljusele lastele on selles vanuses selline loomulik keeleõpe üllatavalt lihtne.

Seda enam on üllatav, et Eestis on kuulda olnud arvamusi, et erinevalt kogu ülejäänud maailmast peaksime meie hakkama rahvuste vahel vahet tegema. Ehkki selline mõtegi juba on Eesti Põhiseadusega vastuolus. Nimelt on kõlanud arvamusi, et eestased ei peaks Rahvusvahelises Koolis õppima. Kui keegi hakkaks kuskil ütlema, et mingid õppekavad on mõeldud ainult eestlastele või ainult venelastele, siis tähendaks see automaatselt, et need poleks mõeldud neegritele või juutidele. Või ka vastupidi – kui kuskil hakataks piirama näiteks eestlaste ligipääsu pelgalt rahvuse või päritolu alusel, siis – asendage sõna “eestlane” sõnaga “juut” või “neeger”, ja vaadake, kuidas lause kõlaks. Eesti peredki ju liiguvad maailmas ringi ja see on meie riiklik ja kultuuri järjepidevust puudutav huvi, et nad saaksid võimalikult palju õppida eestis, võimalikult palju sealjuures eesti keelt, kirjandust ja kultuuri. Ning seda kõike rahvusvaheline õppekava Eestis pakub. Igaks juhuks kordan ka üle, et erinevad õppekavad - olgu selleks Eesti riiklik õppekava, Waldorfkooli õppekava, Euroopa Kooli õppekava, rahvusvaheline õppekava - on kõik head, pole neist ükski parem või halvem kui mõni teine. Lihtsalt pered ja nende vajadused on erinevad, eriti veel avatud maailmas.

Praegu antakse Eestis rahvusvahelist õpet mitmes koolis: Eesti Rahvusvahelises Koolis, Tallinna Inglise Kolledzis, Audentese koolis, Miina Härma Gümnaasiumis, lisandumas on veel kaks erakooli. Kõikides neis õpib nii “kohalikke” kui ka “välismaalasi” ja mitte üheski neist ei tehta õpilastel vahet õpilase päritolu või rahvuse alusel. Osad neist on munitsipaalkoolid, osad erakoolid. Munitsipaalkoolides on nii meil kui mujal õpe tasuta. Üldine suund maailmas on seoses tööjõu vaba liikumisega sellele, et üha rohkem munitsipaalkoole pakub tasuta rahvusvahelist õpet, sest selle järgi on lihtsalt vajadus kasvanud. Vaatame näiteks meie eeskuju, Põhjamaid:

Soome: kokku 17 IB-õppekavaga kooli, millest 88% (15 kooli) riigi ja 12% (2 kooli) erarahastusel;

Rootsi: kokku 40 kooli, millest 87,5% (35 kooli) riigi ja 12,5% (5 kooli) erarahastusel;

Norra: kokku 29 kooli, millest 69% (20 kooli) riigi ja 31% (9 kooli) erarahastusel;

Taani: kokku 15 kooli, millest 87% (15 kooli) riigi ja 13% (2 kooli) erarahastusel;

Island: kokku 1 kool, millest 100% (1 kool) riig ja 0% erarahastusel.

Õnneks on meil Põhiseadus. Põhiseadus mistahes katsed kedagi vaid rahvuse alusel eemale tõrjuda. Põhiseadus kohustab ka tagama eesti keele ja kultuuri järjepidevuse, ning sellele pööravad võrdselt tähelepanu kõik Eestis kasutusel olevad õppekavad.