Planeerimisprofessor jalutas Kalamajas

Piipu popsiv Gregory Ashworth on maailmamastaabiga professor. Tema uurimisteema on linnaplaneerimine ja seda riigis, mida peetakse maailma üheks kõige edumeelsemaks planeeringute alal, Hollandis. Hiljuti jalutas ta ringi Kalamajas.

Kuulame, mis talle silma jäi ning mida arvab tema kogukonna kaasamisest linnaplaneerimisse.

Liisa Pakosta: Olete terve maailma mitu korda läbi reisinud, mis mulje Kalamaja teile jättis?

Gregory Ashworth: Kalamaja on tugev koht, jääb meelde, tõuseb esile. See on unikaalne, ka maailma mõistes unikaalne, teistest eristuv ja omapärase arhitektuuriga asum! Inimesele sobivate mõõtmetega keskkond, siin on nii majad kui tänavad inimlikud. 

See piirkond on muidugi tihedasti täis ehitatud – mis on ka mõistetav, tegemist on ju sisuliselt kesklinna, mitte eeslinnaga. Siin peabki ehitustihedus suur olema. Kalamajas paistavad olevat väikesed korterid ja väikesed leibkonnad, mis võib olla korraga nii plussiks kui ka miinuseks. Lääne-Euroopas on muide tekkinud linnaplaneerijatel uus probleem. Viimased 40 aastat on ehitatud eluruume peamiselt peredele, nüüd on peremudelid muutunud, leibkonna suurus on vähenenud ja 1–2 inimest leibkonnas on pigem norm kui erand. Neile ei jagu piisavalt sobivat elamispinda. 

Negatiivse külje pealt torkab Kalamajas kohe silma teedevõrk ja taristu, mis on väga kehvas olukorras. Näib, et linnavõim pole teekattesse üldse investeerinud. Näha polnud ka parendusi linnatänavate teistes detailides nagu tänavavalgustuspostid või lambipirnid. Ja juhtmed õhuliinidena! Telefoni- või elektrikaablid suubuvad koledatesse aukudesse ja rikuvad hoonete fassaade – miks pole need viidud maa alla? Kui tegemist on elektrijuhtmetega, siis peaksid nad kindlasti olema maa all! 

Ja ma ei näinud eriti avalikke ehitisi, peale ühe – vana kultuurikeskus stalinistliku arhitektuuriga. Paistab olevat suure potentsiaaliga ehitis, sest ta asub praeguseks huvitavaks kujunenud piirkonnas. Sellest saaks suurepärase kogukonnakeskuse, sõltuvalt sellest, mida elanikel täpselt vaja oleks, kas täiendavaid lasteaiakohti või alternatiivseid lapsehoiuvõimalusi, väikest seltskondlikku haruraamatukogu, kooskäimise ruume vanaaegse seltsimaja stiilis, kuhu inimestel on lihtne minna ja hea olla. 

Kalamajas on sellist kogukonna kasutuses olevat pinda väga vähe näha, nagu ka avaliku sektori investeeringuid kohalikku arengusse. Selliseid investeeringuid on vaja, et käivitada rohkem erainvesteeringuid. Eelduseks on, et linn investeerib esimesena. Kui elanikel tekib kindlustunne, et linnavõim on nende poolel, et linnavõim näeb koos siinsete elanikega ühiseid arenguvõimalusi, siis seda nimetatakse ka üldisemalt piirkonna investeeringute kindlustunde kasvatamiseks. Sellest võib juba piisata, kui tänavad korda teha ja parem tänavavalgustus panna. 

LP: Identiteet on Kalamaja inimestel tugevalt olemas. Teatakse hästi, et see on pika ajalooga koht. 

GA: Siin pole tõesti uusasumite muret, kus tuleb hakata kultuuripärandit teadlikult looma. Kõik uued linnad ja linnaosad on olnud sarnase probleemi ees. Identiteeti polnud, inimesed käisid töölegi mujale, ja oma elukohast rääkides nad vabandasid, et oi jah, ma elan sellises hirmsas kohas nagu Lasnamägi. Kõik oli ju olemas, kõik töötas, aga kui ühel kohal pole oma identiteeti, siis see häirib inimesi. Linnaplaneerijatel võttis hulk aastaid, enne kui nemadki probleemist aru said. Ja siis hakati igasuguseid trikke proovima, et identiteeti luua. 1940ndatel hakkas linnaplaneerimine sellest pihta, et hinnati ära elanikkonna suurus, näiteks 5000 inimest, ja siis vaadati planeeringus, et 5000 inimesega kogukond vajab ühte põhikooli. Siis jagati linnad põhikoolide järgi piirkondadeks ja siis joonistati paika tänavad, nõnda et inimeste jaoks tekiks külasarnane liikumisskeem, keskele kokku, ja siis jagati need “mikrorajoonideks”. Hakati ehitama ka kohalikke keskusi, näiteks kultuurimaja ja poodi, lootuses, et need seovad kogukonna tervikuks. 

Kui me räägime seda tüüpi kogukondadest, siis kas nad on ikka kogukonnana reaalselt olemas. Kas kohalikud elanikud moodustavad sellistes kohtades ka kohaliku kogukonna? Mis mõttes täpsemalt? 

Me võime luua füüsilise taristu, aga inimesed lihtsalt eiravad seda. Nad ei lähe poodi kohalikku keskusesse, kui järgmises asumis on palju parem ostukeskus. Nad ei pane oma lapsi kohalikku kooli, kui see pole piisavalt hea, vaid saadavad nad kas või teise linna otsa, kui seal on parem kool. Inimesed ei käitunud nii, nagu planeerijad lootsid, kuidas nad inimeste jaoks valmisehitatud asumis peaksid käituma. Füüsilist struktuuri luues on väga raske kogukonda luua, vaja on midagi hoopis enamat. 

LP: Mida siis?

GA: Ei teagi. Seda, kuidas kogukonda luua, kuidas kohalikku identiteeti luua, selle kohta pole palju häid andmeid. Vastus hakkab pihta sellest, et te saate aru, mis vahe on kohalikul kogukonnal ja kohalikul elanikkonnal. Kogukond võib olla territooriumiga seotud selle kaudu, mis selles asukohas on sellist, mis inimesi seob.

Paljud kogukonnad pole kaasajal asukohapõhised, vaid seotud hoopis näiteks sotsiaalse vanuse, sotsiaalse kontekstiga või on näiteks teatrisõprade klubid. Oma naabrid on teist laadi asi. Sul võib olla nendega palju ühist, aga ka mitte midagi ühist. Naabruskonda saab määratleda – see koht, piirneb selle alaga. Aga kui palju naabruskondi on tegelikult moodustanud kogukonnad.

LP: Kas kogukonda saab ruumilise planeerimise abil luua?

GA: Võib tõesti veel ringi liikuda linnaplaneerijaid või avaliku elu tegelasi, kes arvavad, et kogukondi saab luua. Nad kõnnivad illusioonide kütkeis. Väga tagasihoidlikult öeldes – planeerijad ei saa luua kogukondi, ainult inimesed ise saavad. Parim, mida linnaplaneerijad teha saavad, on ära tunda, kus kogukonnad eksisteerivad ning proovida neid mitte lõhkuda. See kehtib ka Kalamaja või Pelgulinna kohta. 

Planeeringutega saabki paremini midagi säilitada ja hoida, kui midagi uut luua. La Vie Boheme, Soho, Christiania, Canal Street Manchester, neid kogukondi ei loonud planeerijad. Planeerijad kipuvad seepeale hüüatama – oo, vaadake, meil on huvitav kogukond, noored loomingulised inimesed elavad siin, hakkame planeerima – parim, mida planeerijad teha saavad, on sealt kaduda. Ja unustada igasugused maakasutuse funktsiooni määratlemised või muu sarnase. 

LP: Soome investeerib edukalt ja palju naabruskonna kvaliteedi parandamisse. Näiteks toetavad nad planeeringutes selliseid lahendusi, kus aknast avaneks vaade naabri õuele, kus õued oleks seotud, lootuses et naabrid hakkaks rohkem suhtlema.

GA: Ma ei usu sellesse, et naabritevahelist suhtlemist saaks planeeringutega elavdada. Kõik sõltub ikka inimestest, mis väärtusi nad jagavad või ei jaga. 

On proovitud alates 1950ndatest luua uusasumites kogukondi tänavavõrgu ja majade paigutuse abil. Keskel on tänav, sealt hargnevad teed. Majakesed on paigutatud nii, et fassaadid on keskse roheala poole, ja siis loodetakse, et nii on loodud väike küla ja inimesed suhtlevad üksteisega sellel väikesel alal, mis jääb majade keskele. Füüsiline keskkond justkui soodustaks suhtlemist. Kuid see on keskkondlik determinism, inimesed ei moodusta kogukondi nii nagu ruumiplaneerijad seda ette näevad. 

Teie elate ühes “külakeses”, kuid teie lapsed mängivad mitte naabrilaste, vaid neile meelepärasemate sõpradega, kes elavad veidi maad eemal. Ja ainus inimene naabruskonnas, kes tunneb samasugust huvi ooperi vastu nagu teie, elab kvartaleid eemal. Ja teie naaber on hoopis pakistanlane, seega pole füüsilisest teineteise kõrval elamisest mingit kasu, teil pole ikka midagi ühist. Kui kusagil on kogukond tekkinud, näiteks Soho New Yorgis, siis ühel hetkel on sinna lihtsalt elama kolinud ühesuguste vaadetega inimesed, kes on mahajäetud ümbrusesse ehitanud sarnase maitse kohaselt stuudiokorterid. Lisaks veel väikesed töökojad, kuigi selliseid ei tohtinud tegelikult teha. Hakatuseks tekitasidki need noored inimesed linnaplaneerijatele palju segadust, aga nüüd kogukond töötab. Ja kui meie, linnaplaneerijad, nüüd sinna siseneksime ja ütleksime, et teil on kõik valesti, ei saa töökojad ja korterid olla läbisegi, sest maakasutuse sihtotstarve seda ei luba, siis me purustaksime olemasolevad väärtused. 

Lõpetuseks räägib professor ühe värske loo oma kodulinnast, mis võib olla õpetlik ka Kalamajale ja Pelgulinnale.

GA: Groningeni kesklinna veerel on elamurajoon Blauwe Dorp, ehitatud 1918–1920. Väikesed majad, tillukesed korterid. Ehitusajast saati oli mõeldud vaesemale rahvale ja nii ongi jäänud, paljud elanikud on täna alla keskmise sissetulekuga ja sotsiaalabist sõltuvad. Üksikemad lastega, pensioni alammäära saajad. Elamurajoon kuulub ühele riigi omanduses olevale kinnisvarahaldusfirmale, kes korjas sealt üsnagi tagasihoidlikku üüriraha. Aga asukoht on hea, niisiis see riiklik ettevõte ütles, et me tahame rohkem renti, majad on praktiliselt kesklinnas ja nõudlus kesklinnalähedaste korterite järele suur. Järelikult lammutame need uberikud maha ja ehitame tihedamalt ning palju parema kvaliteediga majad, kust saame vähemalt kaks korda nii kõrget renti küsida. Nii saame me riigifirmana rohkem raha, mille eest saame ehitada uusi sotsiaalkortereid. 

Kohalikele see jutt loomulikult ei meeldinud. Lammutamine ja eriti üürihinna tõus. Inimesed tundsid seal üksteist üsna hästi ja pidasid seda paika kenaks. Nad kutsusid mind endale appi. Vaatasin, et tegemist on aedlinnakuga, tüüpiline Ebenezer Howard. Esimesed aedlinnakud rajatigi Suurbritanniasse, aga esimene mandri-Euroopas oligi seesama Groningeni linnaosa. Järelikult on meil tegemist kultuuripärandiga. 

Valmistasin ette rea kõnesid – Seda ei saa lammutada! Piirkonnal on unikaalne väärtus! See on üks meie kalliskive! Keegi ei hoolinud sellest linnaosast enne, aga me korraldasime avalikke rahvakoosolekuid ja sundisime linnavõime meiega liituma. Mõned linnavolinikud tegid seda vastumeelselt, mõned tulid lippude lehvides ja siis hakkas omavalitsus alguses mokaotsast, hiljem juba söakamalt otsustama, et võib-olla peaksime selle kogukonna tõesti säilitama, et see ongi meie kultuuripärand.

Kinnisvarafirma vaidles sellele vastu, nende majade väärtus on ju liiga madal. Meie aga omalt poolt: väärtus pole ju ainult kasutusväärtus, väärtus on ka võimalus nautida ja rõõmu tunda. Hedonistlikud väärtused, mida sa saad sellest piirkonnast läbi jalutades, on avalik hüve. 

Eelmisel aastal tuli linnavõimu lõplik otsus, mida kohalikud tähistasid suure aiapeoga, kuhu mind ka kutsuti, inimesed olid õnnelikud, et nad olid päästnud oma kogukonna. Linnavalitsus keelas lammutamise. Aga sellega veel lugu ei lõpe. Olime päästnud ehitised lammutamisest, aga haldusfirma teatas seepeale, et meil on nii tore kultuuriväärtuslik piirkond ja see asjaolu võimaldab üüre tõsta. Seega me ei oska öelda, kas me päästsime kohaliku kogukonna. 

Kui üürid lähevad kallimaks, siis vaesemad inimesed peavad ära kolima, uued sissekolijad on juba ajaloolist keskkonda väärtustavad rikkamad inimesed ning aegamisi muutub kogu kogukonna nägu. Praegu on seal väga väärtuslikud inimestevahelised suhted, tuntakse üksteist, omavahel suheldakse, suviti istutakse koos ja juuakse õues õlut. See kaob nüüd. Linn sinna varem eriti ei panustanud, aga kuna nüüd on tegu miljööväärtusliku piirkonnaga, siis lõi linn oma rahakoti lahti ja hakkas ka omalt poolt suunama investeeringuid majade renoveerimisse. 

Lõpetuseks hoiab professor Gregory Ashworth Kalamajale kõvasti pöialt. Siin on olemas nii väärtused kui kogukond, peaasi on mitte lasta seda kellelgi ära rikkuda!

Lugu on kirjutatud ajalehele "Kalamajakas" (nr 3)