Artikkel „Merle Partsi erasõda“ (Sulev Vedler, EE 08.07.2010) kirjeldab planeeringuprotsessi vastuolus planeerimisseadusega ning võib juhtida seetõttu lugejaid eksiteele.
(1) Igal kodanikul on õigus osaleda planeeringute menetlemises, sõltumata inimese taustast, soost, ametist.
Lugu räägib planeeringu menetlemisest, ent on pealkirjastatud kellegi „erasõjana“. Tegelikkuses näeb planeerimisseadus ette laiapõhjalise koostöö kohalike elanikega, sealhulgas naabritega, ning kui naabrid selles koostöös osalevad, ei pea nad „erasõda“ ega ka mitte „vihast võitlust“, vaid täidavad seadust ning on aktiivsed ja korralikud kodanikud. See on täiesti normaalne ja seaduse mõtet järgiv, et detailplaneeringu puhul kodaniku naaberkinnistu kasutamise kavandatav oluline koormuse tõus ja struktuurimuutus tekitab diskussiooni. Ebanormaalne oleks olnud, kui argumenteeritud arutelu poleks tekkinud. Me ei nimeta ju inimest, kes täidab näiteks liiklusseadust, „erasõja“ pidajaks, seega on eksitav vastav silt ka planeerimisseaduse puhul. Selline sildistamine võib mõjuda pärssivalt üldisele kodanikuaktiivsusele, mille tõusu meil planeeringutes just hädasti vaja oleks.
Praktikas pole samas just harvad sellised ebameeldivad juhtumid, kus selmet keskenduda planeeringualaste kaalutlusotsuste tegemisele, üritatakse kasutada hoopis vastuväiteid või ettepanekuid teinud inimeste ründamise ebademokraatlikku ja Eesti jaoks ühest minevikudiktatuurist pärinevat taktikat, ning kahjuks on viiteid sellele ka antud loos. Rääkides „rollide konfliktist“ või esitades küsimuse „tegelikult taandub kõnealune tüli hoopis millelegi muule: kuidas saab tuntud inimene võidelda ebameeldiva plaani vastu“ jäetakse artiklis mulje, justkui oleks planeeringuprotsessides osalemine kuidagi piiratud. Ei ole! Tegelikult on mitte ainult õigus, vaid ka lausa normaalse kodaniku normaalne kohustus planeeringutes osaleda naabruskonna rahval – olgu selleks kodanikuks siis pikaajaline töötu või Eesti vabariigi president, kohtunik või koristaja, ja kui planeeringul juhtub olema laiem mõju (näiteks keegi kavandab tegevust, mis häiriks pesitsevaid linde), siis on kaasarääkimise õigus igal Euroopa Liidu kodanikul. Kodanik võib olla isegi naine, ta võib pidada mistahes ametit, ta võib oma töövälisel ajal teha kõike seaduste ja ühiselureeglitega lubatut – ja tal on ikkagi täielik õigus planeeringutes osaleda. Lisaks selgub artiklist, et oma seisukohad on esitanud paljud kodanikud.
2. Planeeringu õige menetlemine ongi erinevate huvide ja võimaluste kaalumine
Planeerimine on pikk jada kaalutlusotsuseid – see tähendab, et igakordselt langetatakse kohakeskseid otsuseid, kaaludes nende otsuste poolt- ja vastuargumente. Kohakeskne otsustamine tähendab, et arvesse võetakse antud konkreetse asukoha eripärasid, võimalusi, piiranguid, arenguvõimalusi ja pikaajalisi perspektiive, sealhulgas muidugi ka plaanitava majanduslikku teostatavust, samuti pikas perspektiivis. Üksainus hoone peaks püsima ju vähemalt 100 aastat, seega on asukoha spetsiifika ja laiema piirkonna koosmõju analüüs väga oluline, kuid täiesti asjakohatu ja sobimatu on hakata otsuseid langetama ettepaneku esitaja isiku järgi. Artikkel pöörab ebaproportsionaalselt palju tähelepanu planeeringuarutelus osalevate inimeste taustale, mis on asukoha analüüsis absoluutse nulltähtsusega info.
Detailplaneering on seadusekohaselt lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Seega, kui vastab tõele artiklis toodud väide, et alal on olemas just renoveeritud kvaliteetne hoonestus ja niipea ei kavatseks nii ehk naa keegi planeeringut realiseerima hakata, jääb selle menetlemine arusaamatuks. Pikemaajalisi visioone annavad üldplaneeringud, ning just detailplaneeringu tasand on see, kus tehakse antud ajahetkesse sobivaid otsuseid. Kui puudub kavatsus lähiajal planeeringut realiseerida, siis on oht, et kogu töö osutub mõne aja pärast mõttetuks ning sellisel juhul ja arvestades elanike vastuseisu võiks ju kaaluda kasvõi osa alast jätta kehtestamise otsusest üldse välja.
Planeeringukaust on dokument, mis peab kaasa aitama võimalikult sihipäraselt koostööle ja avalikkuse kaasamisele. Tallinna ehitusmäärus sätestab planeeringudokumentide loetelu vägagi täpselt. Kõik planeeringu lahenduse mõistetavuse ja menetluse aspektist olulised dokumendid peavad planeeringu kaustas sisalduma ja olema korrektselt vormistatud, järjestatud ning nende sidusus planeeringu lahendusega peab olema mõistetav igaühele. Kõik planeeringuga seotud dokumendid on avalikult ja peavad olema kättesaadavad. Ka selle poole eest vastutab tegelikult kohalik omavalitsus, kes kontrollib projekteerija esitatud kaustade sisu. Kodanike poolt sellistele puudustele vajadusel tähelepanu juhtida on igal juhul nende õigus.
Planeeringut juhibki ja korraldab mitte arendaja, vaid kohalik omavalitsus. Viimase väide, et „planeering vastab seadustele ja on heaks kiidetud ning seetõttu hea“, on sisutühi ning ei vasta haldusmenetluse seadusele, mis ütleb et iga otsus peab olema kaalutletud ja motiveeritud (planeerimine on haldusmenetlus).
Arenenud planeeringukultuuriga riikides pööratakse tõesti tähelepanu planeeringute faasis vaid üldisele ehitiste paiknemisele ja struktuurile, mitte spetsiifilistele arhitektuurinõuetele, ent üldiste ehitiste struktuuri osas on väga olulisel kohal kinnistu kasutamiskoormus. Kui seni (artikli põhjal) ühe miljööväärtusliku ja ajaloolise ühepereelamu asemele kavandatakse kinnistule kolme korteriga korterelamut ja ühte ühepereelamut, siis tähendab see kinnistu kasutuskoormuse vähemalt 400%-list kasvu. Kas see on „nüanss“ või siiski midagi olulisemat, ongi kaalutlusotsuse teema.
3. Planeeringuarutelude kajastamine meedias on väga positiivne.
Planeeringuid kajastades oleks hea, kui keskendutaks asjale, ehk siis kaalumisel olevatele erinevatele variantidele, kuna see aitaks elavdada avalikku diskussiooni. Antud artiklist ei ilmne üldse, milliste alternatiivsete lahenduste vahel kaalutlemine käib ning millised on ühe või teise variandi plussid ja miinused (võimalik, et need on korrektselt kajastatud planeeringudokumentides, kuna Tallinna linn on vastavatest kohtulahenditest, kus kaalutluste puudumist ette heidetakse, siiski õppust võtnud).
Näiteks võib olla väikeste korterite rajamise puhul plussiks omavalitsuse poolt määratud maksimaalne rendihind ja autode hoovi parkimise keeld ehk sisuliselt tingimus, et korterit saab rentida vaid autota leibkond (planeeringuga saab määrata ka maa kasutuskorda), mis mitmekesistaks piirkonna sotsiaalset struktuuri ja mõjuks nii ühiskonnale tervendavalt. Nimelt iseloomustab head ja sotsiaalselt tundlikku planeerimist ühte tüüpi sotsiaalse taustaga inimeste koondumise vältimine – Nõmme on küll juba sotsiaalselt mitmekesine piirkond, sellist meedet vajaks pigem Tiskre-taoline suletud monosotsiaalne keskkond. Variandiks võib olla ka näiteks uue ehitusmahu paigutamine mürarikka Vabaduse pst äärde selliselt, et tekib loomulik müratõke jne. Kompromissikohti on sõltuvalt konkreetsest asukohast erinevaid, mõnikord on variantide loetelu pikk, mõnikord kitsam.
Kokkuvõtteks tasub veelkord rõhutada, et "erasõja" mõiste kasutamise asemel tuleb tähele panna, et omavalitsus oleks pidanud kõiki "sõjaargumente" iseseisvalt läbi kaalutlema ka siis, kui mitte keegi naabruskonnast poleks sellistele asjaoludele osutanudki. Kaalumiskohustus kuulub täitmisele ja eriti oluline on siinjuures otsuste tegemise kvaliteet. Praegu sattus meediasse oma piirkonna elukeskkonna eest seisnud kodanik ebaõiglaselt ja ebakohaselt sellises valguses, nagu oleks tema midagi valesti teinud.
Ja ehkki mõeldud põhikooliõpilastele, soovitan sirvida planeeringutes osalemist lühidalt tutvustavat infomaterjali, mille leiab internetiaadressilt http://www.siseministeerium.ee/public/SIM001_planeeri_kaasa_v1.pdf
Aga mida teie nendest küsimusepüstitustest arvate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar