Kõht ja töö

Eile esimesel Eesti tervisesüsteemi toimivuse analüüsi tutvutusel Sotsiaalministeeriumis oli aruteluringis elevusttekitavaimaks tuntud meestearsti kokkuvõte, et rahva pikkadest tervelt elatud aastatest lahutab meid meestele esitatavad liiga kõrged nõuded tööl ning pere toitjana ja liiga kõrged tasud meestearsti juures käimiseks. 


Millele muidugi sekundeerisid naised, et ega günekoloog odavam ole, pealegi teevad naised vähemalt 2 tundi ööpäevas rohkem tööd, seda madalama palga eest ning meeste tervist parandaks hoopiski innukam kodutööde ja lastekasvatamise ettevõtmine. Ehk siis veel pikemad tööpäevad. Sest nagu naiste puhul näha, mõjub see tervisele ja eluea pikkusele vägagi hästi.

Kodutöödega on see häda, et raseduse viimastel nädalatel segab suur kõht suurt osa neist teha. Eks siduge paar patja + hunnik liitriseid mahlapakke kõhule ja proovige siis triikida, põrandaid pesta, ahju kütta või kuuma praeahjuga möllata. Aga mul pole mõtteski hädaldada, sest see oleks ebaõiglane kõikide meie esiemade suhtes, kes on olnud ju märksa krapsakamad ja töiselt aktiivsemad. Hea et puid lõhkuma või reht peksma ei pea. Ühtaegu nii murettekitav kui isegi koomiline tundub selle taustal hoopiski meie seadusandlus, mille taga on püsinud mitte pikaajaline, ent seda kindlam suhtumine, et kodutööd ei ole mingidki tööd. Hoopiski kirjutuslaua taga mõnusate mõtete mõlgutamine või koosolekutel huvitavate inimestega suhtlemine – vaat too töö alles murdvat tervist, näikse olevat ühiskonna suhtumine. Selgitan: suurest “murest” naiste pärast on nood vaat et sunniviisiliselt vähemalt 30 päeva enne sünnitust koduvälistelt töistelt tegemistelt kodutöödele saadetud, põhjenduseks lihtsalt, et toimuvat selline “hoolitsus” kõik naiste endi tervise huvides. Vabandust, aga tegelikkuses oleks füüsiliselt ja vaimselt oluliselt lihtsam, tervislikum ja vähem pingutust nõudev suurt osa ametitöid edasi teha ja oluliselt raskematele kodutöödele näiteks mõni kodupuhastusteenust pakkuv ettevõte appi kutsuda. Vägagi loomulik ja mõistlik tunduks ka lahendus, et naine teeb oma tööd, kui see talle sobib, edasi, mees on aga kodus sünnituseelsel puhkusel ning vehib lapse toas “puhkava” naise asemel või siis omaenda töökoormust mõõdukamates piirides hoides remonti teha. Mõistagi on olemas elukutseid, mis on ka kehaliselt väga koormavad, aga neid on kaasajal siiski vähe alles jäänud. Ja suur osa tõsist füüsilist pingutust nõudvatest ametitest on kahtlaselt sarnased kodustele toimetustele: lasteaiapedagoog, kokk, sanitar, õde, pakkijad-tõstjad, heakorratöötajad, ettekandjad. Kirurg ja kraanajuht sellesse ritta ei sobi, velsker jääb juba kuskile vahepeale, olenevalt paratamatult hoolt nõudvatest pudulojuste arvust.

Loomulikult peab naistele säilima õigus soovi ja omaenda valiku korral kaks kuud enne sünnitust end ametikohustustest priiks võtta ja pesapunumisele pühenduda. Tean paljusid, kes on seda aega kasutanud remonttöödeks, suurpuhastuseks, mööblivalmistamiseks või on kätte võtnud katkise aia lappimise. Nii palju siis puhkusest. Aga selline valik ei peaks olema kohustus. Kui perre sünnib esimene laps ja kõik rasedusega seonduv on uus ja huvitav, siis muudele mõtetele ja tegudele ülemäära palju ruumi ei jää. Hilisemate rasedustega aga tundub küll kummaline see riiklik otsustus, et “põrandapesu kasulik, raamatupidamine kahjulik”. Lisaks on tegemist soolise diskrimineerimisega: sünnituseelset puhkust saavad võtta ainult naised. Sündiva lapse ja ema tervisele oleks aga kahtlemata kasulikum, kui lastetoas värviks ning tapetseeriks raseda rosina asemel mitterase tulevane isa. Las ikka iga pere saab sellist intiimset asja ise otsustada, otsust ning asjaosaliste tervist mõjutavaid faktoreid võib olla väga erinevaid. Takkapihta peab titaga 70 päeva peale sünnitust samuti ainult ema tegelema. Riikides, kus laste tervis parem ja pered õnnelikumad, sellist imelikku ja põhjendamatut piirangut pole. Mida rohkem saavad pered ise otsustada, seda rohkem tervelt elatud eluaastaid – nii lihtne see ongi.

Loo alguse juurde tagasi tulles – võibolla on katse naisi kohustuslikus korras kontoritest-arvutitest eemale hoida hoopiski osa plaanist “veel rohkem kodutöid – veel rohkem eluaastaid”? Ja miskipärast üritatakse hoida seda imevahendit meestest nii kaugel kui võimalik? Või mida teie arvate, kas vastavate seadusemuudatuste algatamine (rasedus- ja sünnituspuhkust võiks vastavalt pere enda valikule välja võtta kas ema või isa või kumbki mingi osa ning selle hüve kasutamine ei tohiks mõjutada hilisemaid valikuvõimalusi, näiteks õigust vanemahüvitist saada) põrkuks ühiskonna niinimetatud mittevalmisoleku tõttu nii ametnike, arstide kui ka avalikkuse kiirele hukkamõistule?