Kas, kes ja millal peaks boikoteerima olümpiamänge?

Väga kulukad taliolümpiamängud Sotshis on juba asukoha mõttes poliitiline manifestatsioon. 

“Ehkki see koht ei sobi talimängudeks, on Venemaa nii võimas riik, et saaksime hakkama talimängudega kasvõi Sahhaara kõrbes”, näib olevat suurriigi sõnum, sest meie suudame. Tõsi see on, et loodusolud pole Venemaad kunagi seganud. Ning sama tõsi on ka see, et mida kehvem on naabrite juures riigi majanduslik olukord, seda pompöössemaid etendusi korraldatakse, kannatajaks alati lihtsad inimesed. Ja Venemaa majandusel ei lähe täna hästi, piisavalt toota ei suudeta, ekspordist moodustab üha suurema osa lihtsalt kütus.

Kui riigid järgiksid tõepoolest Pierre de Coubertini algatatud kaasaegset olümpismi ja olüpiahartat, siis ei oleks kunagi põhjust tõstatada olümpiamängude boikotiteemat.

Olümpiaharta ütleb ju nii: „6. Olümpialiikumise eesmärgiks on anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse, kasvatades noorsugu spordi kaudu, mida harrastatakse olümpialikus vaimus ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta, mis eeldab vastastikust arusaamist sõpruse, solidaarsuse ja ausa mängu vaimus.„

Mängude politiseerimine ühe või teise riigi poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on seetõttu kahetsusväärne ja taunitav. Rahvusvaheline Olümpiakomitee ei peaks heaks kiitma mängude korraldamist riikides, kus see toob kaasa oma elanike represseerimist, vähemuste diskrimineerimist, ajakirjandusvabaduse piiramist, laialdast keskkonnareostust ning igasuguseid piire ületava korruptsiooni.

Mängude boikoteerimine on õigustatud, kui mänge korraldav riik, kes on tõotanud kanda olümpiaideaale, rikub ise olümpiahartas kirja pandud põhimõtteid. 1980. aasta olümpiamängude boikoti põhjuseks oli teatavasti Nõukogude Liidu vägede sissetung olümpiamängude eel Afganistani. Idabloki riikide Los Angelese mängude boikoteerimine oli Kremli käsule alluv kättemaksuaktsioon.

Samas tuleb meeles pidada, et kutsed olümpiamängudel osalemiseks nii sportlastele kui mängude aukülalistele saadab Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Paljud on avaldanud hämmastust nii Pekingi kui ka Sotshi otsuste üle olümpiakomitees. Kutse aktsepteerimise või tagasilükkamisega on võimalik näidata oma suhtumist nii korraldajariiki kui ka anda hinnangut ülepolitiseeritud olümpiakomitee otsustesse. Mängud ise ei ole poliitiliste manifestide koht, aga pikemas perspektiivis mõeldes oleks olnud parem, kui avatseremoonial oleks Eesti riigijuht näidanud oma suhtumist just Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsuste kohta.