Ühtne Eesti väljaspool Saku suurhalli

“Nii kehva olukorda pole vist olnudki,” arutavad riigikogu liikmed kohvikus omavahel ja tavapärasest vaiksema häälega.

Jutt õige, ent kas kõva häälega väljaütlemist takistab lootus, et äkki läheb lihtsalt mööda? Äkki on ajakirjanikud nii laisad või rumalad, et ei torgi enam? Ehk keskenduvad inimesed edaspidi Pärnu ranna külastusrekorditele, need ju kohe tulemas? Kas ka see skandaal õnnestub lihtsalt „tuima pannes“ maha ja läbi vaikida?

Naljaga pooleks võiks öelda, et Eestis on praegu suurim erakonnapoliitika kriis pärast EKP võimuperioodi. Kuidas me küll oma riigis asjad oleme niikaugele lasknud? Kuidas me ei tundnud ära ohtu juba 1990ndate lõpus kuulduma hakanud mesijuttudes „Teil on valik kahe suure ja tugeva erakonna vahel“, „Kust ikka leitakse parteitud spetsialistid, ühiskonnaelu tuleb juhtida poliitiliselt!“, jne. Teised erakonnad, ka uued tulijad, vahtisid suurtele alt üles ja hakkasid ise võimaluste tulles kohe samu asju tegema, näiteks rahaga valimisi võitma. Noorte meeste asi – kohe, kui nooreaeg läbi kannatatud, tuleb ise hakata vanakeste moodi käituma, pole vaja püüda targem olla. Lõpuks on inimestel õigustatult tekkinud tunne, et seadusi saab osta, hääli saab osta, erakonnad kasutavad musta raha, võõra raha eest käiakse lõbutsemas, erakonnad võtavad tööle, lasevad lahti ja kontrollivad töökohti, hankeid, tõekomisjone. Ühtne Eesti, mis teatrilavastusena pidi ilmestama Eesti poliitika telgitaguseid kujundite keeles, lavastub ise ja elusuuruses, meie silme all. Mitte lavastusena, vaid reality show`na.  Peaprokurör Norman Aas võrdles korruptsioonisüüdistusest läbiimbunud õhustikku "Puhaste käte operatsiooniga" Itaalias, mis lõppes nelja erakonna kadumisega poliitmaastikult. Tõsi, pole prokuröri asi meelde tuletada, et 1992-94 aastate Itaalia kriisi tulemuseks oli berluskoonindus. Vaatame lähemaid ja õnnestunumaid näiteid: aastal 2000 ilmnes Saksamaal, et kauaaegse võimuerakonna liider ja kuulsa Helmut Kohli mantlipärija Wolfgang Schäuble oli kuus aastat varem vastu võtnud lobisti sularahaannetuse. Ta astub tagasi ja CDUd tõuseb juhtima Angela Merkel. Merkel ütles otse välja, mis ta arvab nii Schäublest kui Kohlist ja on tänaseni plekitu mainega poliitiline liider.

Alles õige hiljuti ärkasid hõimuvelled soomlased teadmisega, et nende senine teadmine korruptsioonivabast Soomest on kokku kukkunud. Maan tapa – riigis asjade ajamise viis - tuli kõigi jahmatuseks välja ja seda tuli ometigi muuta! Peaminister Matti Vanhaneni vastu esitatud kahtlustus presidendikampaania rahastamisest avaliku sektori kaudu muutis soome poliitikategemist isegi vaatamata sellele, et kahtlustus päädis õigeksmõistmisega. Soome parteirahastusskandaalile järgnes suurejooneline isepuhastus ja ühiskonna silmade avamine osutus selle tarbeks parimaks referentsiks.

Eesti usalduskriisi lahenduseks ongi kaks võimalust: erakonnad kas  suudavad põhjalikult muuta kogu poliitikategemise ja ise toimetamise viisi või toimub suurem võimumuutus, mis ei tarvitse anda sugugi demokraatlikumat lahendust, ehkki võib. Praegustest erakondadest jääb püsima vaid see, kes suudab usutavalt isepuhastumise läbi viia.

On erakondade endi otsustada, kas jääda lootma pisiparandustele või koguni propagandamasina suurendamisele (valimiskuludele paneme lae, viskame mõned erakonnast välja, arutame veel, moodustame sõltumatuid tõekomisjone, ootame kellegi teise lahkumist, suurendame ajaleht “Stolitsa” tiraazi, et õitseks demokraatia tuhat lille) või ise taandudes riskida avada uksi uutele, potentsiaalselt populistlikele tulijatele. Soome ja Itaalia kogemused näitlikustavad valikuid, mis on vaid erakondade endi teha.

Millest peaks enesepuhastus algama? Esiteks muidugi kriisi tunnistamisest. Ükskõik millise sõltuvuse – aga parteide sõltuvus senisest tegutsemismudelist  on praeguse probleemi nimi - ravi saab alata alles haiguse tunnistamisest. Praegu seda aga ei paista. Värskelt ühe erakonna poolt tehtud ettepanek moodustada kriisi lahendamiseks  s õ l t u m a t u t e s t  erakonnaliikmetest (autori sõrendus) Tarkade Kogu kaunistab kirsina kogu torti. Miks mitte sõltumatutest erakonna juhatuse või Riigikogu fraktsiooni liikmetest? Istume nüüd kõik sõltlased kokku (soovitavalt anonüümselt), võtame käest kinni ja saame terveks?

Tegude osas tuleb tegelda kolme probleemiga, kus kõige rohkem pitsitab – erakondade rahastus, poliitilise konkurentsi suurendamine ja otsuste vastuvõtmise viis.  Ja kahtlustustest nende asjade vahelisest seotusest.  Seega tuleb usalduse taastamiseks muuta kõiki kolme. Muutuste, eriti rahastamist puudutavate üle, peaksid otsustama mitte parteilased ise ja üksi, vaid laiem avalikkus, asjatundjaid kaasates. Järsku lepiks parlamendiparteid juba ette kokku, et oleme nõus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ettepanekutega parteide finantseerimise uue korra kohta?

Nelja parlamendierakonna rahaline “võidurelvastumine” on väljunud valijate taluvuspiirist. Ja nagu võidurelvastumise olukorras tavaline, et saa üksi sellest nõiaringist väljuda. Iga järgmine kampaania maksab eelmisest rohkem ja tingib üha suurema rahavajaduse. Olgu siis riigieelarvest, nimelistest või anonüümsetest allikatest, laenudest, “sulast” tervenisti või pelgalt kolmandiku ulatuses. Erakondade rahastamist riigieelarvest tuleb oluliselt vähendada. Ardo Ojasalu on EPL-is teinud mitu asjalikku ettepanekut. 21. jaanuaril pakkusin murest erakondade rahastamise pärast välja ka ühe võimaliku lahenduse. Ma lisaksin Ojasalu seisukohti tunnustades veel ühe, mis modifitseerib Saksamaa mudelit ja arevstab paremini vabakonna panusega. Saksamaal saadakse riigieelarvest kindel summa iga hääle eest, mis partei või ka mistahes ühendus eri tasandi valimistel saab. Sellise süsteemi kasutamine Eestis vähendaks Toompeakesksust ning tõstaks kohalike ja Europarlamendi valimiste prestiiži ja erakondade huvi seal osalemiseks. Veel enam, see süsteem julgustaks asutama või valimistel osalema väiksemaid, mõnele spetsiifilisemale piirkonnale või probleemile keskendunud aktiivsete kodanike rühmi. Kuulen kõmisevat vastuhüüet – aga Erakond peab ju tegelema kogu riigi probleemidega? Miskitpidi jah. Aga fakt on ka, et aktiivsete kodanike ühendused, kel tugev motivatsioon näiteks oma linnaosa, maakonna, saare või oma internetikogukonna probleemidega tegelda, pakuvad tihtipeale välja nutikamaid, paremini läbimõeldud lahendusi, kui parlamendiparteide Tallinna keskkontorid seda iial suudaksid. Siit jõuamegi kolmanda teema, otsuste kujundamiseni.

Otsuste vastuvõtmine laiemalt peab muutuma. Keskealised mäletavad, kuidas 1990ndatel ehitasid poliitikud, ametnikud ja lihtsalt aktiivsed kodanikud koos Eesti riiki. Kõik, kel võimekust, lõid kaasa, kastivahesid ei tehtud. Jällegi on ses asjas viimase tosina aasta jooksul toimunud hiiliv muutus, Toompea poliitikute klass on ennast seaduse ja tava müüriga ehitanud, ennast vaadatakse kui Otsustajate Kogu. Teistele jääb paremal juhul nõuandmise (seegi tihti tüütu) ja täideviimise roll. Inimestele tundubki, et otsustamises osalemine on bürokraatlik ja meenutab üha enam ENSV-d.

Kuid otsusteni jõudmise protsess on ju tegelikult suhtlemine inimeste vahel, teavitamine, üksteisega arvestamine. Seda on raske  reguleerida seadustega, siin peab muutuma erakondade käitumine üldisemalt. Vabakond on Eestis õnneks saanud nii tugevaks, et laiem kuulamine ja arutamine on saanud lihtsamast lihtsamaks – ainult ettevõtmise ja tahtmise vaev! On täiesti loomulik, et erinevate otsuste tegemisel räägivad kaasa nii kogukondlikud huvid, eakate huvid, lapsevanemate huvid, tudengite huvid ja nii edasi, ja ükski pole vale huvi. Näiteks tahab lapsevanem lapsele lasteaiakohta, et minna tööle, ja omavalitsus tahab telekanalit, et jääda võimule – tegelik valik on valijate käes.

Paljudes küsimustes toimub juba täna sisuliselt kaasav arutelu, inimeste ettepanekud saavad seadustemuudatusteks või võetakse ACTAd ja DASAd arutelust välja. Aga piisab vaid mõnedest kummalistest või pealtnähagi kummalistest otsustest, et kogu usaldust hävitada. Meie kõigi kohustus on praegu töötada selle nimel, et ei kaoks meie kõige olulisem väärtus, nimelt usaldus Eesti vastu.

/Artikkel ilmus 05.06.2012 Eesti Päevalehes/