Autoriõigused ja salvestuskandjad

Eesti Esitajate Liidult tuli küsimus salvestusseadmete ja -kandjate ning autoritele makstava "tühja kasseti tasu" teemal. Kas teema tõesti puudutab kõiki, kes ostavad endale edaspidi fotoka, telefoni või televiisori? Kuidas internetiajastul tagada muusikaesitajatele õiglane tasu? Küsimused ja vastused allpool.

Küsimused siin:  "Taas oleme tõstatanud nn “tühja kasseti tasu” teema ehk püüame aru saada, miks enamuses arenenud riikides ja isegi Venemaal on lindistavate seadmete müüginimekirja kantud ka juba ammu digitaalsed seadmed, Eestis aga kahjuks viimase Euroopa riigina kompenseeritakse esitajatele ja autoritele neile seadusega tagatud kompensatsiooni  ikka veel kassettidelt ja flopidiskidelt, mida enam isegi kusagilt osta pole. See tähendab, et ei kompenseerita juba aastaid midagi! Sisuliselt on kompensatsioonimehhanism vananenud, kuid uut vastu võeta ei soovita. Samal ajal on sarnane olukord ka Lätis ja Hollnadis, kus esitajate esindusorganisatsioonid on pidanud minema riigi vastu kohtusse ja sellel aastal on nende riikide kõrgeimad kohtuorganid ka langetanud otsused, et tasu tuleb koguda ka digiseadmetelt ning mehhanismid reaalsusega kooskõlla viia. Hollandi kohus mõistis ka riigilt esitajate kasuks välja saamata jäänud tulu.

Aga see on taust. Tahaksin väga, et Teie kommenteeriks enda seisukohast kirjalikult ja lühidalt vaid kahte küsimust:

1.       Kas Eesti esitajad peaks salvestusseadmete müügist rohkem teenima (eeldusel, et need seadmed vähendavad nende võimalusi oma looming eest õigustatud tasu saada?

2.       Mis takistab Eesti riigil täitma autorite ja esitajate ees võetud kohustusi praegu?"

Täna saadetud vastus neile küsimustele siin:

Suur tänu küsimuse eest. Tõstatasite teema, mis erutab kogu arenenud maailma, kuna üheski riigis pole veel suudetud välja mõelda viisi, kuidas siuliselt kontrollimatul teoste leviku ajastul õiglaselt hüvitada autoritele teoste kasutamise eest. Ka Eesti autoriõiguse seadus aastast 1992 pärineb ajast, mil teoste levikut oli veel võimalik kuidagi kontrollida ja mil tõepoolest kasutati flopidiske ja kassette.

Vahepeal on aga saabunud ajastu, kus teoste levik on sisuliselt kontrollimatu, kuna internet toimib nagu ülisuur koopiamasin. Andmekandjate loetelu on muutunud nii avaraks, et sinna hulka käivad juba ka mälukaartidega/mikrokiipidega varustatud jooksusussid ja külmkapid, ning hoone turvasüsteemi on võimalik seadistada selliselt, et inimese sõrmejäljele avanenud uks käivitab just selle siseneja lemmikmuusika... Keskmine digikaamera ostja tõenäoliselt ei kavanda selle seadeldisega teha muusikateoste koopiaid, vaid pildistab oma rannas jäätist söövat last või koduakna taga maiustavat tihast – ent tehniline võimekus heliteose salvestamiseks ja salvestuse taasesitamiseks on sellelgi seadmel tublisti olemas. Piltlikult öeldes on igapäevases elus salvestuskandjate hulgast jäänud välja veel vaid köögi laudlina, ent mitmesugused targad tekstiilid on juba tootmises ning võibolla juba mõne kuu pärast on võimalik endale soetada selline linik, mis edastab kohvitassiga kokkupuutel lühiülevaate hetkeseisust muusika edetabelites ja millele on võimalik salvestada kohvijooja mõtisklused algava päeva tähtsamatest toimetustest – vastav info ilmub koheselt nii mobiiltelefoni kui ka arvuti infopilve.

Nõnda ongi, et ühiskondades, kus üldisemalt saadakse aru maksude maksmise mõttekusest, tasutakse heal meelel ka igati legaalselt näiteks muusikateose allalaadimise eest. Eestis on iga päevaga üha rohkem inimesi, kes samuti soovivad tasuda erinevate teoste kasutamise eest – ja samal ajal on ka üha kasvav hulk inimesi, kes tõesti kasutavad mobiiltelefoni ainult helistamiseks, autoga navigeerimiseks ning meilidele vastamiseks.

Teie küsimusele otse vastamiseks tuleb tõdeda kahte asjaolu – esiteks on seadusandliku organi ehk riigikogu poolt vastu võetud seaduses nimetatud salvestusseadmed ja salvestuskandjaid üldnimetajana (autoriõiguse seadus, paragrahvid 26-27’).

Tehnilises mõttes tuleks seega mõlema küsimusega pöörduda vabariigi valitsuse, täpsemalt autoriõiguse küsimustega tegeleva Justiitsministeeriumi poole, kuna salvestusseadmete ja –kandjate täpsema loetelu kehtestab valitsus.

Teiseks tuleb nentida, et loetelus pole teie poolt nimetatud flopidiske vastavas loetelus enam pole, kuna viimane valitsue määrus “Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord“ jõustus 30.01.2006 ning selles on toodud järgmine loetelu:

§ 3.  Salvestusseadmete ja -kandjate loetelu

 (1) Tasu tuleb maksta järgmiste salvestusseadmete ja -kandjate eest:
 1) videokassetid (VHS) – salvestuseta;
 2) audiokassetid – salvestuseta;
 3) CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta;
 4) minidiskid (MD) – salvestuseta;
 5) VHS ja DVD videosalvestusseadmed;
 6) audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed.

 (2) Lõiget 1 ei kohaldata seadmete suhtes, mis on integreeritud arvutiga või on kasutatavad ainult arvuti vahendusel, ning mikrokassettide suhtes.

Loetelu vaadates tekib loomulikult küsimus, et kas siis, kui loetellu lisada veel blue-ray ja holograafilised andmekandjad, et kas siis suureneks Eesti esitajate tasu märkimisväärselt? Praegu võib oletada, et nimetatud seadmete müügist laekuv tasu on väiksem, kui selle tasu jaotamise administreerimisele kuluvad summad. Pigem tekibki küsimus, et kaasaja olukorda arvestades tuleks autoriõiguse kogu kontseptsiooni kas oluliselt muuta ja kaasajastada või öelda julgelt välja, et tehnika on muutunud selliseks, et lõpetame salvestusseadmetega jahmerdamise ning pakume välja midagi kardinaalselt uut? Niinimetatud “tühja kasseti tasu” on moraalselt vananenud ka olukorraks, kui nimekirja lisada holograafilised kettad. Midagi põhjapanevalt uut oleks vaja – seega, kui keegi lugejatest oskab ehk pakkuda, kuidas korraldada internetiühiskonnas autoriõiguste kaitse õiglaselt ümber, oleks see suureks läbimurdeks kogu arenenud maailmale. Kindlasti võtaks riigikogu selle uue kontseptsiooni arutada, kuna autoriõiguse temaatika tehnika arengust tingitud mahajäämus on mitmel korral mureküsimusena üleval olnud. Seni pole keegi head uut ja toimivat lahendust lihtsalt välja pakkunud. Soov Eestis loovmajandust edendada ning loominguga leiba teenivatele inimestele õiglast tasu maksta on kahtlemata olemas. Kui kellelgi on see uus plaan välja mõeldud, andke aga palun julgelt teada!