Lapsevanema kaks defitsiiti on aeg ja raha

Kas ajapuuduse vastu saab poliitikatega? (Lugu ilmus ajalehes Postimees 27.04.2012)

Kuidas näpistada aega lapsevanemate ajapuudusest rääkiva artikli kirjutamiseks, kui emana on endal kõige teravamal moel seesama ajapuudus igapäevaseks probleemiks? Sarnane avang on ka Eesti avalikkust erutanud Rootsi sotsioloogi Jörgen Larssoni doktoritööl* töötavate lapsevanemate krooniliseks muutunud ajapuudusest. Tema ettepanekul võiks väiksemate laste perede vanematele ajastressi vähendamiseks pakkuda 35 tunnist töönädalat, täistööajast puudujäävad 5 tundi hüvitaks riik.

Ajahädas lapsevanemad

Kui vanasti öeldi, et ‘nagu aeg annab’, siis täna kasutame igapäevaselt uudissõnu nagu ajapuudus, ajanappus, aeg pressib peale, stress. Uus poliitikamõiste on ‘töö- ja pereelu ühitamine’. Nagu oleks inimesele äkki kaks elu tekkinud, mis tuleb ära elada ikka sellesama 24 tunni raames. Ja ometi on ühe töötunni majanduslik kasu täna 25 korda suurem, kui see oli 19. sajandi alguses! Lisaks peaksid ju auto, pesumasin või keskküte samuti aega oluliselt kokku hoidma?

Reeglina on lapsevanemate jaoks defitsiitsed nii aeg kui ka raha. Rootsis saavad vanemad kasutada kuni lapse 8-aastaseks saamiseni eriti paindlikku vanemahüvitise süsteemi juba niikuinii, mis sarnasel lühendatud tööpäeva põhimõttel edukalt töötab, kattes hüvitisega lapse kasvatamiseks kulunud tööaja. Kahe lapse isa Larsson muretseb, et Rootsi isad kasutavad seda vahvat võimalust liiga vähe ning tema arvates aitaks ühtlaselt tasustatud vanematele lisaks antud aeg isadel rohkem oma lastega suhelda. Aga möönab temagi, et probleem on rohkem lapsevanemate üldiselt kurnavas elutempos, kui sugudevahelises erinevuses.

Eestis jäi Statistikaameti andmetel 2009-2010 lasteta naisel päevas vaba aega 341 minutit, lapsevanemast naisel keskmiselt vaid 276 minutit - vahe on üle tunni päevas. Loodetavasti hõiskavad emad siinkohal, et nende näpistatud vaba aeg on palju puhtama kulla kaaluga. Loomulikult on ka inimesi, kes tunnikesest puhkehetkest ära ei ütleks, tunnen mõnda neist päris lähedalt. Muide, statistikanumbrite põhjal mõjub meestele laste saamine Eestis lausa hästi, sest erinevalt naistest nende vaba aeg kasvab: lastega paari mees kasutab oma vaba aega päevas pikemalt kui lastetu paari mees. Lisaks on statistilise keskmisena tegevus nimega ‘lapsehoidmine’ meestel võrreldes 10 aasta taguse ajaga vähenenud, naistel aga kasvanud. Aga laskmata ennast statistikast heidutada, räägivad naised lapse sünni edasilükkamisel kõige enam turvatunde puudumisest. Hirm hakkamasaamise ees ja vajadusel ka üksi toimetulemise ees ning lisanduv kodutööde koormus on need kaasajal igati arusaadavad põhjused, miks paljud majanduslikult toime tulevad naised lapse sündi edasi lükkavad. Kas on tõesti vajalik lapsevanematele aega juurde leida?

Kaasaegne ajapoliitika

Eesti ei kuulu nende riikide hulka, kus väärtustatakse töö-ja pereelu ühildamist. See väljendub ennekõike mentaliteedis, aga tegelikult ka vastavate toetavate poliitikate puudumisel. See mõtteviis ei ole seni meie ühiskondlikku väärtussüsteemi sobitunud ja pole ka midagi imestada. Töönarkomaania on ja jääb meie kultuurikontekstis murdmatuks. Tee tööd, siis tuleb ka armastus, nii on meid kasvatatud. Puhkamine ja laste nunnutamine on feminiinsed väärtused, seega nõrkus, järelikult halb. Võib-olla sobib meie töö-ja indiviidikesksesse märgisüsteemi tõepoolest paremini ajapoliitika mõiste. Lisaks, kui majanduspoliitikas tahame saada teenusmajanduseks, olla „tark majandus“, siis teenusmajandust eristab muust majandusest see, et aeg on raha kõige otsesemas, mitte ülekantud tähenduses. Rootsi mehe-naise ajakasutuses tasakaalu otsiva doktoritöö väärtus meie kontekstis vaadatuna seisneb võimaluses anda vanadele mõtetele uus ja moodsam munder.

Ajapoliitika on selline poliitikameetmete kogum, mis aitab inimeste üldist ajakasutust õiglasemaks ja solidaarsemaks muuta. Näiteks oleks üheks meetmeks seesama Larssoni pakutud lapsevanemate lühem tööaeg ilma sissetulekute vähenemiseta. Iseasi, kui palju see tööandjaid rõõmustaks. Eestis oleks oluline näha ajapoliitikaid osana terviklikust kaasaaegsest perepoliitikast. Üht-teist meil on – näiteks on vanematel võimalus võtta täiendavaid (tasustamata!) puhkepäevi, isadele on koalitsioon lubanud taastada masuga kärbitud isapuhkuse päevad, paljulapselised vanemad saavad varem pensionile, lapsekasvatusaastate eest lisandub vanemapension. Väga selgelt on ajapoliitilised meetmed jõudnud värsketesse ülikooliseaduse muudatustesse, kus alla 7-aastaste laste ja puudega lapse vanemad saavad kõrgkoolis õppida poole koormusega, ent ikkagi garanteeritult tasuta kohal – sellist seadusega tagatud õigust ilma lasteta tudengitel pole. Oleme arvestanud, et ülikooliõpingute ja lastekasvatamise ühildamine nõuabki mõlemal rindel heaks lõpptulemuseks lapsevanemale palju suuremat õigust oma aega ise sättida. Noor inimene omakorda rõõmustab lapsevanemlust ja tudeerimist ühitades ühiskonda topeltpalju – Eestil on vaja nii kõrgharidusega inimesi kui ka rahva järelkasvu. Jagugu emadel-isadel selleks ikka aega, see on seadusemuudatuse mõte.

Mõtleme vastupidi

Eesti rahva püsimine on meie kõige tähtsam ülesanne. Langenud sündimuskordaja (laste arv fertiilses eas naise kohta) on tõsiseks ohumärgiks, eriti olukorras, kus vähenenud on ka kogu järgmise põlvkonna suurus. Demograafiliste küsimuste lahendamisel pakutakse enamasti lihtsaid lahendusi: pakume sotsiaalabi, maksame toetust, pakkumisel on ka mõned teenused. See kõik on enam kui hädatarvilik. Vähesed toetused ja sotsiaalabi ei vabasta noori inimesi kahest põhilisest hirmust – hirmust ajaga jänni jääda ja hirmust majandusliku heaolu redelil kukkuda. Liiga tihti tähendab lapsevanemlus seda, et seni enam-vähem toimetulevast inimesest saab sotsiaalabi objekt, kusjuures eriti väiksema lapse vanemal on väga piiratud võimalused ennast ise aidata. Vaesus on Eestis laste nägu. Meid ei lohuta ka see, et lapsed on muutunud riskiteguriks enamikes riikides.

Üha enam on saanud selgeks, et demograafilise küsimuse lahendamiseks on tegelikult vaja muuta väga paljusid poliitikaid, ja mitte jätkata almusepalumise normaalseks pidamisega. Lapsevanema murede mõningane, ent halb lahendus on see, kui tema vajadused jäetakse igapäevaselt arvestamata ja seetõttu saadetakse ta sotsiaalabisüsteemi. Üsna tüüpiline suhtumine: iga valdkonnapoliitika tegeleb “oma” asjaga ja lapsevanemate asjaga tegelegu sotsiaalhoolekanne. Aga mõtleme vastupidi – kui iga riigi või kohalikku otsust sätitaks selle järgi, kuidas lapsevanematele sobivam oleks, siis saaks lapsi kasvatada normaalse elu täisväärtusliku osana. Rõhutame üle – lapsevanemale ei tule anda eelisseisundit, vaid tuleb lihtsalt arvestada järgmise põlvkonna üleskasvatamisega seotud paratamatute erivajadustega. Lühem tööaeg ilma sissetuleku languseta on vaid üks võimalik viis lapsevanemluse toetamiseks. Kui kõik tööseadused arvestaksid lapsevanemate erivajadustega, siis ei tuleks tegeleda lastega perede töötusega. Kui maksusüsteem arvestaks igakülgselt laste olemasoluga, siis väheneks lastega perede vaesusrisk. Kui igal lapsel oleks (vanematele delegeeritav) hääl valimistel, siis pakuks erakonnad oluliselt rohkem lastesõbralikke poliitikalahendusi. Kui hariduskulud kaetakse solidaarselt, ei sõltu teid tulevikus tohterdava medõe oskused tema vanemate rahakotist. Kui kõnniteed ehitataks piisavalt laiaks vähemalt kahe lapsevankri kõrvuti liikumiseks, oleks seal parem jalutada igal kõndijal. Lapsesaamisele kaasaegselt – normaalse elu osana - vaatav ühiskond oleks turvalisem elukoht kõigile.

* Jörgen Larsson. Studier i tidsmässig välfärd – med fokus pa tidsstrategier och tidspolitik för smabarnsfamiljer. Göteborg Studies in Sociology No 49. Göteborgs Universitet, 2012.