Ligimesearmastus

Ligimesearmastus ning emalikult hooliv suhtumine on nii sotsiaalpoliitika kui ka paljude teiste poliitikate alusväärtus.

Sotsiaalpoliitika Eestis vajab senisest palju enam sihiseadmist ja mõtestamist. Sotsiaalpoliitikat on peetud nagu miskiks hädapäraseks, mida tehakse peaaegu et ainult selleks, et keegi aia taha mässama ei tuleks. Tegelikult on sotsiaalpoliitika eesmärk, vähemalt konservatiivsest maailmavaatest lähtuvalt, kõikidele inimestele inimväärsete võimaluste tagamine. Reeglina tähendab see võimalusi ja eeldusi jõukohaseks panustamiseks nii iseendaga toimetulekuks kui ka töö tegemiseks. Ligimesearmastus kristliku alusväärtusena on omal kohal ka ilmalikus Eestis, on ju sotsiaalpoliitika mõte pidada teist inimest enda kõrval sama väärtuslikuks.

Angela Merkel on asja lühidalt kokku võtnud: sotsiaalne on kõik, mis töökohti loob.

Eesti sotsiaalpoliitikas on nappe vahendeid arvestades väga palju hästi ja südamega tehtud. Lisan mõned sihiseaded, mis on maailmavaateliselt olulised.

Esimene tees. Eesti rahva püsimine on meie kõige suurem eesmärk. Lapsi ja inimeste eluiga ei mõjuta sugugi ainult need seadused, mille pealkiri nõnda ütleb. Kõikidele seadustele, mis laste ja lastega perede olukorda või inimeste tervist ja eluiga mõjutavad, tuleb teha enne vastuvõtmist mõjude analüüs. Nii õpib seadusandja laste huvide arvestamine iga otsuse juures samasugusel moel, nagu me täna arvestame keskkonnamõjudega. Lillede ja liblikate kaitse ja neile võimalike tekkivate mõjude analüüs on kahtlemata oluline ja tänuväärne, ent iga elujaatav liik tegeleb ikka oma liigikaaslaste kestlikkusega ka.

Teine tees. Eirame erivajadusi positiivses mõttes! Meie eesmärk on ju ühiskond, kus kõigil on oma koht ja ülesanne, seega tuleks inimesi toetada igati olema oma eripäradele vastavalt toetatud, ent ikkagi täisväärtuslik ühiskonna liige. Eestis on rekordarv erivajadustega koolilapsi, vähemasti paberite järgi. Eestis on näiteks puue alkoholismist tingitud depressioon, mille eest makstakse puudetoetust. Loomulikult tuleb iga inimese eripäraseid vajadusi arvestada ja erivajadustega inimesi toetada, ent sellega ei tohiks kaasneda liiga jäika liigitamist, mis lõpuks töötab suurema segregatsiooni suunas. Näiteks ühtluskooli mõte on ikkagi erinevate vajadustega lapsi koos õpetada, mitte neid eritaolistesse klassidesse jagada, seda veel rahastamismudelitega kõigiti soosides.

Kolmas tees. Süsteemne varajane märkamine on kõige tõhusam. Laste huvides ja hilisemate murede vähendamiseks tuleb Eestis kasutusele võtta süsteemne varajase märkamise ja selleks laste ülevaatuse kord, mis on seotud ka vanemate vastutusega. Sarnase ettepaneku on teinud ka perearstid, lastekaitsjad ja algklasside õpetajad, samuti lasteaednikud. Ka eakate murede varasem märkamine on oluline. Kõige kiirem viis siin tulemusi saavutada on pakkuda eakatele rohkem võimalusi vajalik olla, oma nõu anda – meil kipub see põlvkondade järjepidevus ikka väga ära kaduma. Kui inimesel on rohkem suhtlusvõimalusi, siis on ka rohkem võimalusi muresid kiiremini lahendada. On isegi mõned poliitilised meetmed, kuidas seda asja väheke paremaks saaks aidata.