Inimõigused ja põhivabadused

Konservatiivne maailmavaade tugineb inimese vabaduste ning vastutustunde austamisel ning inimõiguste kompromissitul kaitsmisel.

Kolme teesi asemel väljendan seekord ilmavaatelist muret väga üheselt. Põhiseaduse tasemel on meil selge alus inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks olemas, aga tegelik elu on vahel valusalt midagi muud. Probleemiks nõukogude ajast on aga jäänud inimeste hindamisel ja töölevõtmisel sisukuse, tarkuse ja oskuste asemel hoopis mingite teiste ja täiesti kõrvaliste asjade hindamine.

Meil on liiga palju - ehkki ka üks juhtum on juba liiga palju - diskrimineerimist soolisel, perekondlikul, vanuselisel, terviseseisundist tuleneval või erakondlikul alusel ning isegi juuksevärvi järgi. Diskrimineerimine on väikeses riigis eriti valus, sest meid on nii vähe. Imelikul kombel sellest poliitilisel tasemel eriti ei räägi keegi, Mart Nutt ja Silver Meikar välja arvatud. Samas kannab just konservatiivne maailmavaade endas vastutust inimõiguste eest seista.

Jah, valikuliselt teemaga riik siiski tegeleb. Olen igati nõus, et homofoobia on täpselt sama nõme ja vastuvõetamatu nagu feminofoobia või dementofoobia või mistahes muu teiste inimgruppide vastane täiesti põhjendamatu kartus. (Igaks juhuks täpsustan siinkohal lugejatele kohe ära, et samasooliste abielu ei ole Euroopa vanade ega uuendatud alusdokumentide ega ka mitte ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse deklaratsiooni alusel inimõigus – isegi vastupidi, inimõigus on abielu (ühe) mehe ja (ühe) naise vahel).

Aga samal ajal ei juhtu midagi ametnikuga, kes vastustab mõne töölesoovija sobivuse pelgalt seetõttu, et tollel on lapsed. Või et too kuulub mõnda erakonda. Või et too ei kuulu mõnda erakonda. Või et äkki hakkavad tollel lapsed olema. Sellist suhtumist peetakse isegi talutavaks!

Üks väga oluline diskrimineerimise valdkond tuleb veel ära märkida. See on ealine diskrimineerimine. Lisaks pensioniealistele hakkab see kahjuks üha enam puudutama keskealisi inimesi, kellel on üha raskem saada tööd ka hea hariduse korral. Põlvkondlik tõrjumine on kujunenud tõsiseks probleemiks. Ka puuetega inimeste kaasamiseks on tehtud väga vähe. Neid inimesi, kes tahavad tööd teha, aga suudavad seda teha ainult osalise tööajaga, on igati mõistetavatel põhjustel väga palju, tudengitest titemammadeni, eakatest erivajadustega inimesteni. Samas räägitakse vajadusest tuua riiki võõrtööjõudu. Töö on inimese põhiõigus.

Paremad peaksid olema lood ka inimeste usaldamisega. Usaldamine tähendab õigust ise ja vastutustundlikult toimetada. Inimese vabadus oma asju ise ja ilma riigi liigse sekkumiseta korraldada – see just tähendab inimese usaldamist. Inimese ja sealt edasi kohapealse kogukonna usaldamine on põhimõttelise tähtsusega. Inimeste usaldamisest on puudu näiteks hariduses ja kultuuris. Väljendub see näiteks õpetaja ja kohaliku kooli või ka vabakondlike kultuuritegijate liialt tagasihoidlikus usaldamises.