Akadeemilisest puhkusest ja tudengi õigusest õppida

Üks tasuta kõrghariduse reformi debatiküsimusi on olnud akadeemilise puhkusega seonduv.

Täna on igal kõrgkoolil õigus ise otsustada, kas tudengitel lubada või mitte lubada akadeemilise puhkuse ajal ainepunkte õiendada. Mõned lubavad, mõned mitte. Akadeemiline vabadus ju!

Sotsiaalselt vastutustundlik on anda üliõpilastele kindlaid õigusi juurde ning piirata ülikoolide täielikku vabadust nendel juhtudel, kus akadeemiline puhkus on tõesti seotud elutähtsate vajadustega. Seega muudame me praegust tasuta kõrghariduse eelnõu 89 SE selliselt, et ülikoolid on kohustatud lubama akadeemilise puhkuse ajal ainepunktide õiendamist juhul, kui tudeng seda soovib, ning kui tudeng on alla 3-aastase lapse vanem, puudega isik või kui ta on võtnud akadeemilise puhkuse sõjaväeteenistuse läbimiseks. Nende kolme tudengirühma puhul me laiendame tudengite õigusi praeguse olukorraga võrreldes, seadmata samas mingeid täiendavaid kohustusi. On täiesti loomulik, et laste kasvatamise ja õppetöö ühitamist toetame me igal võimalikul moel, samuti on selge, et puuetega inimestele tuleb pakkuda kõiki võimalusi kõrghariduse omandamiseks neile sobivas tempos. Nende võimaluste pakkumisega oleme me muide riigina palju paindlikumad ja vastutulelikumad kui isegi näiteks põhjanaabrid soomlased, kus ühe lapse kohta on lubatud õppeaja pikendamine kuni 2 aastat.

Sealjuures tuleb veel muuta sotsiaalkindlustuse osa kaitseteenistusse minevate või sealt tulevate tudengite osas selliselt, et tudengi ravikindlustus ei katkeks puhuks, kui tudeng otsustab võtta akadeemilise puhkuse lühemaks ajaks kui õppeaasta. Ravikindlustuse seaduse § 12 lg 3 annab üldreegli: Kindlustuskaitse peatub akadeemilise puhkuse ajaks. Sotsiaalminister kehtestab määrusega tingimused, mille puhul kindlustuskaitse akadeemilise puhkuse ajaks ei peatu. Pärast peatumise lõppemist jätkub kindlustuskaitse ilma ooteajata. Ning omakorda on vastavas määruses kirjas § 1. «Ravikindlustuse seaduse» § 5 lõike 4 punktis 5 nimetatud kindlustatud isikuga võrdsustatud isiku kindlustuskaitse ei peatu akadeemilise puhkuse ajaks, kui akadeemiline puhkus on tingitud isiku haigusest või vigastusest." Vastavat määrust tuleb täiendada, lisades loendisse “kui akadeemiline puhkus on tingitud kaitseväeteenistuse läbimisest”.

Kui akadeemiline puhkus võetakse terveks aastaks mõne tõsisema haiguse puhuks ja tudengile ei ole omistatud puuet, siis on meil tegelikult tegemist keerukama juhtumiga. Üldiselt ka Põhjamaade sotsiaalsüsteemid, nagu kõik euterved ja elujaatavad sotsiaalsüsteemid üritavad vältida selliseid skeeme, mis motiveeriks inimesi ennast haigemana nägema kui tegelik olukord olla võiks. Kujutleme olukorda, kus noor inimene on tüesti nii haige, et ta ei parane mitme kuu jooksul ning on seetõttu sunnitud võtma akadeemilise puhkuse. Ta saab õppetööga jõudumööda jätkata, ent arvestused-eksamid saab ta õiendada pärast akadeemilise puhkuseaasta lõppu, kogudes sel moel kumulatiivse punktiarvestuse olemasolul piisava “kapitali” rahulikus tempos kõrghariduse omandamiseks.

Kui me toetaksime aga sellist lahendust, kus ainepunktide kogumisega jänni jäänud tudengile tekiks lihtne ja tasuta pääsetee akadeemilise puhkuse võtmise näol, siis me halvaksime tegelikult ebaõiges suunas noore inimese motivatsiooni ülikool nominaalaja jooksul ära lõpetada. Pigem toetame sellist õppekorraldust, kus mõne ainepunkti tegematajätmisel oleks ülikoolil õigus (mitte kohustus!) nõuda õppetasu ainult läbimata eksami mahu eest.

Seega – me muudame praegust eelnõu tudengitele soodsamaks küll, ent mitte päris täht-tähelt nõutud vormis. Ja õigus õppida säilib loomulikult!