Kuidas areneb Tallinna koolivõrk?

Lapse koolikohale peaks omavalitsus mõtlema hakkama siis, kui laps sünnib. Põhiseaduse järgi peab iga laps kohustusliku põhihariduse ära õppima, nii et mingit taganemisteed pole. Ei lapsel ega omavalitsusel.

Nõnda on ka loomulik, et omavalitsus peab koolide kohta pikaajalisi plaane. Tallinna linnavolikogus ongi just praegu arutlusel Tallinna munitsipaalüldhariduskoolide võrgu korrastamise kava 2013 - 2021 koostamise algatamine ja lähteülesande kehtestamine (OE 222) . 

Tore, et töö on ette võetud. Praegu käib tööüleande täpsustamine. Kuna ülesande järgi hakatakse tööd tegema, siis pole see sugugi tähtsusetu. Mõned ettepanekud, kuidas tulemus paremaks saaks.

Esiteks võiks koolide tulevase paiknemise kavas saada kaasa rääkida kõik huvilised. Kaval peaks olema enne vastuvõtmist ka avalikustamisaeg laiemaks arvamuste kogumiseks. Praeguse eelnõu kohaselt on plaanitud koolivõrgu arengukava kooskõlastada ainult koolidega ja "koostööpartneritega", kes on ka kõik muidugi väga olulised. Ent kooliteema puudutab ka näiteks neid peresid, kelle lapsed veel koolis ei käi. Koolivõrk pole ainult praegu olemasolevate koolide küsimus, vaid laiem ühiskondlik teema.

Teiseks meenutan, et koolivõrgu arengukava räägib pärius palju koolide paiknemisest ja koolide lähedustest laste elukohale. Seega on kaunis loogiline, et kava üks eesmärke peab olema ka tegeliku kokkupuute saavutamine linnaplaneeringutega. Öelge palun, miks me loeme Tallinnas igal planeeringul kokku kõik autod, mis perel võiksid nüüd või tulevikus olla, ning leiame neile kõigile parkimiskoha, aga ei tegele mitte kunagi sellega, kus on selle pere laste põhikoolikoht? Selline laste unustamine tuleb ära lõpetada ja täpsemate suuniste andmiseks on pikaajaline koolivõrgu kava sobiv koht.

Kolmandaks on esialgselt seatud ülesanne ebaõiglaselt tagasihoidlik huvikoolide osas ning paneb samas küsitava kaalu erakoolidele. Munitsipaalhuvikoolid on tegelikult haridussüsteemi lahutamatu osa. Meeldetuletuseks, et näiteks Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemiat huvitavad noore inimese riigieksamitulemused teistega võrreldes pisut tagasihoidlikumalt, samas kui peaaegu kogu nende üliõpilaskond on sõltuv kõrgkoolile eelnevast huvihariduse kättesaadavusest. Mitte et see teistel erialadel oluline poleks. Samas erakoolide täpne ja pikaajaline sissearvestamine arengukavasse eeldab tegelikult ka seda, et munitsipaaltoetustega kujundatks erakoolidest linna haridussüsteemi orgaaniline ja hästi toetatud osa. Ilma sellise toetuseta ei saaks erakollidele pikaajalisi kohustusi panna, see poleks lihtsalt õiglane. Haridusliku mitmekesisuse toetajana meeldiks mulle muidugi, et erinevad haridusinitsiatiivid saaksid arvestada suurema ja kindlama toetusega.

Lähteülesanne praegune sõnastus lubab, võimalik, et juhusliku lausena, et kõikidele soovijatele tagatakse gümnaasiumiharidus. Tavapäraselt seatakse ikka mingi lävend, ehkki tõsi, kaasaegses Eestis kukkuva gümnasistide arvu juures seda väga ei tehta. Kõikidele soovijatele gümnaasiumihariduse tagamise lubadus on minu hinnangul populism, kuna see viib lävendita gümnaasiumidest väljalangevuse väga suureks. Kui osad õpilased gümnaasiumiga ikkagi hakkama ei saa, siis pole nende vastuvõtmine kokkuvõttes aus noorte inimeste suhtes. Nii nende, kes välja kukuvad, kui ka nende, kes tühjenevasse klassi jäävad. Selle lause võiks eelnõust lihtsalt välja jätta ja markeerida, et arengukavas tegeletakse nii põhikooli- kui ka gümnaaiumiastmega kui ka keskhariduse omandamisega koos kutseharidusega.

Rahast ka. Ühelt poolt on maksumaksjatelt laekuva raha hulk loomulikult piiratud, ent teisalt seatakse eelarves ikkagi alati eelistused, millele raha kulutada. Seetõttu ei saa jääda rahule sõnastusega, kus koolidele kuluvad summad sõltuksid edaspidi mingist müstilisest anonüümsest eelarvest. Ikka inimesed ise teevad neid eelarveid! Olen ise Tallinna linnavalitsuses töötanud ja tõstnud hariduse rahastuse osakaalu, seades seda tähtsuselt ettepoole – nii et on võimalik küll. Seega ma ei saa nõus olla eelnõu sõnastusega, kus lihtsalt sedastatakse, et koolivõrgu areng sõltub eelarvest. Tegelikult peaks ikka vastupidi olema, eriti kui nii pikka perspektiivi silmas peetakse. Vastupidi on, et eelarvetes arvestatakse koolivõrgu kujundamise vajadustega.

Koolivõrgu kujundamise eesmärkide hulgas Eesti Vabariigi pealinnas peaks olema ka hariduslik mitmekesisus ja valikuvõimalused. Näiteks kuidas tagada, et Tallinnas on kättesaadav (sarnaselt Helsingi ja Stockholmiga) ka tasuta waldorfkooli õppekava, rahvusvahelise kooli õppekava, euroopa kooli õppekava jne alusel õpe? Ning täiesti normaalselt (jällegi - vaadakem eeskujuliku Helsingi suunas) ka nii põhikooli kui eriti gümnaasiumiastmes tugevad sisusuunad, olgu selleks kasvõi keelte süvaõpe (vene, inglise, saksa, prantsuse, jaapani, hiina jne). Toomas Vitsuti kunagine idee, et iga tallinlane peaks oskama vabalt inglise keeles rääkida, vastab täiesti ka Euroopa Liidu strateegiatele - igal inimesel olgu hästi selge emakeel ja asukohariigi keel + vähemalt 2 võõrkeelt. Muide, ka see on kooliVÕRGU küsimus. 

Ja kui tulevikku vaadata, siis võiks muidugi koolivõrgu tulevikust rääkides eesmärgiks olla ka see, et koolivõrgu kujundamine ja Tallinna ühistranspordi arendamine ja kergliikluse arendamine käivad ühte jalga. On ju tegelikult võimalik, et linnas saavad lapsed oma põhikooli minna alati kas jala, ratta, tõukeratta või soome kelguga või äärmisel juhul ühistranspordiga. Ning et liiklusskeemid arvestavad sealjuures ka alla 1.90 pikkusega liiklejate eripärasid.

Head arenemist Tallinna koolivõrgule!