Töövihikute diktaadi vastu

Sellised ülesanded õpikusse!

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!

Võib vaid ette kujutada, millist rõõmu tekitas kõikides kirjastajates esimene pedagoog, kes leiutas töövihiku. Tänaseks on töövihikute kirjastamine koolidele ületanud pedagoogilise otstarbekuse piirid suure kaarega ja mõjub juba halvasti laste arengule. Ning ma ei räägi ainult liigraske koolikoti all kühmu vajumisest, vaid lapse arengust laiemalt.

 Kaasaegne bürokraatlik ühiskond nõuab oma kodanikelt tõesti oskust täita lünki. Paberil punktiiriga tähistatud lünki. Elektroonilistes dokumentides lünki (sageli küll vaid selleks, et pärast töö ja vaeva nägemist tõdeda – programmide ühildamatuse tõttu ei aktsepteeri e-keskkond su täheldusi mitte üks raas). Ka mõningane osa tööst eeldab lihtsalt mõtteliste lünkade täitmist päevakohase, sihtrühma-kohase või aruandekohase infoga. Täidetavast lüngast on saanud üks lihtsa elu formaatidest. Mulle meeldib vahel mitte-nii-tõsiste, näiteks tarbijauuringute puhul, pakkuda pisut fantaasiarikkamaid või suisa riukalikke vastuseid – no et lünktekstide töötlejatel ka veidigi lõbusam oleks. Sest vabandust, lünkteksti täitmine on liiga lihtne selleks, et sarnaneda elule. Lünga täitmiseks juhuslikult avatud lehekülje lauses „Laps, kes kuulab sõna, on ……………………“ on vaja kirjutada vaid üksainus sõna (ülesanne nr 3, lk 16, Eesti keele töövihik 2. klassile, 2. osa, , Ene Hiiepuu, kirjastus Avita, 2009). Kui laps peaks selle lause kirjutama joonelisse vihikusse, tuleks tal kirjutada kuus sõna ja panna komad õigesti. Lisaks peaks laps veel lause oma peas ka ise läbi mõtlema. Antud ülesandes oli muidugi ka öeldud, et sõna peab vastama küsimusele „missugune“. Seega ei sobi juba eos vastused „Laps, kes kuulab sõna, on „Heliseva muusika“ tegelaskuju“ või „Laps, kes kuulab sõna, on vanemate unistus“. Loomingulisuseks jääb vähe ruumi, muidugi võib ju kirjutada „sõnakuuleliku“ asemel hoopiski „Laps, kes kuulab sõna, on allaheitlik“. Või siis ka „drillitud“, „argpükslik“, „nadikael“ või „ülikorralik“ – selliseid vastuseid võiks kirjutada puhtalt täiskasvanute õrritamise pärast. Sest viisakas oleks kirjutada hoopiski “sotsiaalselt suutlik”. Töövihikute lünktekstidega ongi ju see lugu, et üldiselt on kohe läbi näha, millist vastust pedagoogiline kollektiiv ootab. Grammatiliselt ja teoreetilise võimalusena isegi sisuliselt oleks ju õiged ka „kollanokk“, „rohenäpp“ või „punapea“, aga kas minna eksperimenteerimisrõõmuga riskima, kui elu on niigi lihtsaks tehtud?

Seesama eesti keele töövihik teisele klassile koosneb kahest osast, mis tähendab, et õppeaasta jooksul tulebki neid koolil kaks tükki välja osta. Iseenesest hästi tehtud materjal, palju häid ja lapse jaoks lõbusaid leide, kiitus autorile. Egas tema pole süüdi, et kirjastaja tahtis rohkem müüa – vähemalt kahe kolmandiku jagu ülesandeid ei peaks üldse töövihikus olema, ja allesjäävast kolmandikust sobiks vähemalt pooled ümber tõsta õpikusse, näiteks teksti lugemise harjutused. Peaaegu A4-formaadis töövihikus on 104 odaval paberil lehekülge, mis on lihtsas klamberköites – esimese poolaasta töövihik lagunes stressitekitava kiirusega ning teise poolaasta omast kippusid lehed kukkuma juba paberitki ümber pannes. Arvestan juba ette, et mu jõuliste liigutustega pojale tuleb peatselt oma raha eest uus asemele osta. Eriti masendav on aga sama kirjastuse matemaatika materjal. Siin on kirjastaja asendanud õpiku (mida kool peaks ju ostma vaid umbes iga 6-7 aasta tagant uut) – üllatus-üllatus! -  „tööraamatuga“ (Sirje Piht. Matemaatika. Tööraamat 2. klassile, II osa. Avita 2009). Tööraamat on selline müüginipp, kus õpik ja töövihik on ühtede kaante vahele ühendatud pelgalt selleks, et kohustada koole igal Issanda aastal täiskomplekt välja ostma! Kaalub selline kolakas muidugi omajagu. Lehekülgede kaupa töövihu-formaadile mitteväärilisi liitmis- ning lahutamistehteid, mida laps saaks ju suurepäraselt õpikust maha kirjutada ja tavalisse ruudulisse vihikusse lahendada!

Teeme väikese lünktekstivälise rehkenduse. Lapsel ja õpetajal oleks vaja eesti keele õpikut ning matemaatika õpikut, millised kool peaks välja ostma näiteks iga 7 aasta järel, seega 1/7 praeguse olukorraga võrreldes. Lisaks võiks ju olla kummaski aines ka üks väikesemahuline töövihik terveks õppeaastaks, mis pidulikumatel puhkudel välja võetakse, ja mis jääks mahult umbes kümnendiku peale praegustega võrreldes. Ning joonelisi ja ruudulisi vihikuid, mis maksavad poes 0,06 eurot tükist. Vihud on praegugi kasutuses, ilmselt kuluks neid veidi rohkem.

Mida lapsed sellest kõigest võidaksid?

• Laste koolikott muutuks kergemaks.
• Lapsed peaksid rohkem ise kirjutama – nende käeline vilumus areneks paremini.
• Lapsed peaksid ise rohkem sisuliselt mõtlema – aga selliseid kodanikke me ju tulevikus oma riiki tahamegi!
• Lapsed harjuksid vähem raiskama. Ka algklasside juntsud saavad ju aru, et selline trükipaberi-töövihuorgia on liiast.
• Lastel tekiks rohkem vastutust selle ees, mis nad kirja panevad – see arvamus on nüüd puhtalt empiiriline, ent ise algusest lõpuni kirjapandu ees on ikka teine tunne ju küll kui pelgalt paar lünka täites.
• Hariduseelarvest saaks rohkem raha suunata kõikvõimalike katsetuste, loovuse ja ettevõtlikkuse arendamiseks vajalike vahendite ostmiseks.
• Lapsevanemate elu muutuks ka lihtsamaks, kuna kaotatud või rikutud töövihiku asendamine muutuks kergemaks.

Mida lapsed kaotaksid?

o      Koduste tööde tegemise aeg ilmselt pikeneks veidi. Iseasi, kas seda saab kaotuseks lugeda, kuna aeg ei lähe ju tühja, vaid kulub harjutamiseks.

o      Vihikud kipuvad kergemini kotis kortsu minema kui massiivsed „tööraamatud“. Iseasi, kui palju aega kulub, et õppida kotti õigesti pakkima?

o      Aeglasemalt kirjutavatel lastel oleks raskem kui kiiresti kirjutajatel, kuna ise tuleks rohkem kirjutada. No aga raskem on neil ka juba täna, suurema harjutamise peale muutuks tulevikus vahe väiksemaks. Iseasi, kui võtame eesmärgiks, et käelist osavust pole üldse vaja? Sel juhul ka mitte insenermõtlemist, keevitajaid või kirurge???

Mis õpikukirjastustest saaks?

Tõsi see on, et nii väikesel turul on raske hakkama saada. Ometi on kõikide kirjastuste hulgas õpikute-töövihikute kirjastajad ainsad, kes korralikult kasumis. Kasum kindlasti väheneks, kui mahud väheneksid. Samas, kui arvestada Eesti tublidust rahvusvahelises õpilastestimaailmas, võiks ehk proovida ekspordiga ja hakata kirjastama nõrgematele haridusriikidele?

Plusse-miinuseid kokku lugedes pakuksin, et koolidele pakutavate töövihikute laviinile tuleks ikkagi vastu hakata. Milline on lapsevanemate ja pedagoogide arvamus?