10. aprill 2014

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja Venemaa volituste või hääleõiguse peatamine

Veidi taustainfot ja selgitusi selle kohta, mis praegu Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) toimub. Venemaa hetkel boikoteerib ja saalis pole, aga küll nad tagasi tulevad.
8. aprillil ehk eile mõistis ENPA üheselt hukka olukorra Ukrainas – nii Krimmi annekteerimise Venemaa poolt, Ukraina igati seadusliku valituse ja parlamendi tegevuse mittetunnustamise Venemaa poolt, ja kinnitas, et vastavalt märtsikuus sõltumatu komisjoni raportile ei toimu Ukrainas ka mingit vähemuste õiguste rikkumist, küll on aga sellised rikkumised Venemaal – olulisemad punktid on kokku võetud ka mu eilses kõnes.
Sellisele käitumisele tuleb reageerida, selles pole kellelgi kahtlust. Tänane hääletus on selle üle, kas miinimumina võtta ära hääleõigus aasta lõpuni, pikemaks ajaks, võtta ära ka osalemisõigus, või peatada nende volitused – kõiki neid pakutakse ka esimese sammuna, et olukorra eskaleerudes edasi minna.

 Venemaa volituste osas (reconsideration on substantive grounds of the previously ratified credentials of the Russian delegation) põhineb arutelu kahel algatusel: Aluseks kaks algatust: Bob Walter’i poolt algatatud esildis (motion), mis jätab otsa lahti, missugust artikkel 9.4. punkti kasutada Venemaa volituste osas. Michael Aarstrup Jensen’i poolt algatatud esildis (motion), mis nôuab konkreetsemalt hääleôiguse äravôtmist. Selgituseks, et liikmesriigi volituste küsimus käib artikli 9 alla: http://assembly.coe.int/nw/xml/RoP/RoP-XML2HTML-EN.asp?id=ENtoc_N0A29C3B0N0A2E3020
Nende kahe põhjal tegi ENPA Monitooringukomitee alguses üsna pehme otsuse – mõistes küll igati hukka Venemaa tegevuse, pakuti lahenduseks Venemaa hääleõiguse peatamine, jättes alles võimalus “öelda Venemaa delegatsioonile, mida me nende tegevusest arvame”. Loomulikult esitati sellele komitee otsusele ka muudatusettepanek, hääleõigus siiski ära võtta. On ka vahepealseid ettepanekuid, kokku läheb neid täna istungitesaalis hääletamisele tervelt 16 tükki. Täna hommikune monitooringukomitee otsus oli juba rangem ettepanek - peatada hääleõigus ja osalemine aasta lõpuni, ja sedagi esialgu. Eks näis, mis ettepanek peatselt enim hääli saab.

Meenutuseks eelnevad katsed liikmesriike karistades korrale kutsuda:
         Kreeka (1969) – ei oodanud karistamist ära, vaid peatas ise oma liikmelisuse;
         Türgi (1980) – Türgi delegatsiooni osalemine ENPA töös peatus lôppeks iseenesest, sest parlament saadeti lihtsalt laiali; Ministrite Komitees Türgi jätkas;
         Venemaa (2000) – Vene delegatsiooni hääleôigus peatati oktoobrisessioonil, ent järgmisel jaanuarisessioonil taastati. Täpsemalt oli  Venemaa 2000. aasta volitustega selline lugu, et aprillis 2000 toimus nii erakorraline debatt kui volituste peatamise algatus. Volitused kinnitati. Ent järgmise päeva erakorralise debati resolutsioonile lisati parandusettepanek hääleôiguse äravôtmise kohta, mis läks läbi. Seega oli Venemaa 8 kuud ilma hääleôiguseta. Jaanuaris 2001 tôusis Rogozin istungjärgu avamisel püsti ja teatas, et kui Venemaa volitusi ei kinnitata, siis astub Venemaa vorganisatsioonist välja. Kartuses Venemaad liikmena kaotada nende volitused ikka kinnitati.
         Venemaa (2006) – “tänu” Van der Lindenile ei jôudnud Pourgouridese algatus isegi mitte plenaaristungi ette;
         Venemaa (2008 Okt + 2009 jaan) – vaatamata viimase algatuse 72-le allkirjale hääletasid allakirjutanutest vaid pooled ja nendestki mitte kôik poolt, Vene delegatsioon oli teinud intensiivset isiklikku lobitööd;
         Ähvardatud on (läbi monitooringuraportite) ka Ukrainat, Azerbaijani ja hiljuti Bosniat, kuid ükski nendest ähvardustest pole konkreetsete sammudeni viinud.

Tänasel päeval on kõikidele liikmesriikidele kindlalt arusaadav Venemaa/Ukraina küsimuses ainult üks asi -  enam ei saa rääkida parliamentary diplomacy (parlamentaarse diplomaatia) arendamisest ja patsuda õlale nagu tavaliselt, et meie kolleegid ju pole süüdi valitsuse rumalates otsustes – vene delegatsiooni liikmed on kõik isiklikult andnud oma hääle Krimmi annekteerimise poolt. Nii et kellega siin veel kõnelda või seda niinimetatud dialoogi pidada?
  
Vene propaganda muidugi ähvardas veel paar päeva tagasi Euroopa Nôukogust üldse välja astuda – “me ei vaja Euroopat!”. Seda kardetakse ENPAs paaniliselt, kuigi minu arvates ülepingutatult. Venemaa kui ühe suurriigi rahaline kontributsioon jääks küll organisatsioonil saamata, aga olen kindel, et selle korvaks muuga. Ja kuskilt peab jõud jõule vastu tulema. Organisatsioon vôidaks igati, kui ta ei peaks kogu aeg venelaste armastatud double standards’itega (topeltstandarditega) tegelema. Hirmasasti tahetakse ikka ka Venemaaga dialoogi hoida. Kordan küsimust - kes seda dialoogi Vene poolel tahab? Kas Jagland vôi Brasseur saavad Putiniga midagi arutada? Ei saa, aga kellegi teisega pole mõtet dialoogi pidadagi.
  
Ootame hääletamise tulemusd ära. Kui mingis variandis sanktsioneerimine läbi läheb, siis oleks see tegelikult Ukraina agressiooni järel tähelepanuväärne esimene sanktsioon Venemaa institutisioonide ehk konkreetselt Vene Riigiduuma vastu. G8 ärajätmine ja NATO hiljutine otsust peatada Venemaaga igasugune koostöö ei ole muidugi vähem olulised.

Sanktsioonide kontekstis on huvitav ka Leonid Slutski osalemine ENPA sessioonil, kes 17. märtsil sai viisakeelu Krimmi annekteerimise ühe peasüüdlasena Euroopa Liitu. Seejärel aga tegi Prantsusmaa teate, et ta Slutski osalemisele takistusi ei tee, sest vastasel korral poleks saanud ENPA koosolekut Prantsusmaa pinnal teha.

Kui kellegiga intensiivselt dialoogi pidada, siis on selleks riigiks loomulikult Ukraina. Krimmis ja mujal Ida-Ukrainas toimuva taustal on jäänud kogu riigis toimuv ja Ukraina sisemised probleemid tahaplaanile. Ja siin oleks tõesti vaja Euroopa Nõukogu ja kogu selle organisatsiooni aastatepikkuse monitooringu abi. Alustuseks võiks lihtsalt vaja välja kaevata vanad Yekhanurovi valitsuse aegsed tegevusprogrammid, olgu see siis konstitutsiooni, õigus- vôi vähemusrahvuste vallas. Ent sõjaolukorda ja sisemist arengut tagada pankrotis ja tohutute korruptsiooniprobleemidega riigis on niigi keeruline ülesanne. Kui Euroopa tugi ja solidaarsus jääb siin tagasihoidlikuks, siis on see traagiline viga.

Liisa Pakosta
Eesti delegatsiooni juht Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar