Miinimumpalgast ja mitme tööandja juures töötamisest

Vastus küsimusele, et kuidas toimub maksuarvestus ja vastavalt haigekassa kindlustus mitme tööandja juures töötavale inimesele, kes ühegi tööandja juures ei teeni sotsiaalmaksu miinimumi.

Küsimuse esitas ajalehe DzD lugeja ja see kõlas nii: Сегодня основанием для медицинского страхования работающего человека является минимальная заработная плата в 320 евро. У работника может быть хоть десять договоров о субподряде в совокупности, но если ни один из них в отдельности не дотягивает до минималки, то такому работнику с гибкой системой оплаты труда не положена больничная страховка. Насколько такое положение дел резонно? Есть ли основания для поправок к законодательству?

Vastasin nii:

Miinimumpalka paljudes riikides üldse pole, Eestis on miinimumpalga regulatsioon olemas ikkagi töötaja enda kaitseks, et tööandja ei saaks sundida töötajat töötama päris sandikopikate eest. Miinimumpalk on kohustus tööandjale mitte maksta väiksemat palka. Seega ma küll ei toetaks miinimumpalga arvestusest loobumist, sest see võib viia väiksema haridusega tööinimeste palgad veelgi allapoole. Vähese haridusenõudega töökohtadel nimelt on ka nõudmised töötajatele väiksemad ning seetõttu saab tööandja lihtsalt suruda palka allpoole, kuna sama väikeste oskustega inimesi on tööturul palju (erinevalt näiteks spetsialistidest, kelle puudus juba sunnib tööandjat maksma kõrgemat palka, kui ta tahab, et inimene oma oskuste ja teadmistega üleüldse tema juures töötaks). Ent nagu poliitikas ikka, on igal mündil kaks poolt ja nii on miinimumpalgal ka negatiivseid mõjusid. Näiteks võib väita, et muuhulgas on ka palga alammäära üheks põhjuseks, miks majanduskriisi ajal mitmed just madalama lisandväärtusega tööd tegevad inimesed on töökoha kaotasid. Palka alandada ei saanud, kuid toote või teenuse hinda tõsta polnud võimalik ja seetõttu tuli äri kinni panna või mahte vähendada. Kokkuvõttes oligi töökaotus kõige suurem väheste oskuste ja madala palgaga inimeste hulgas, kellest paljud kaotasidki sideme töömaailmaga ja nendest on saamas lootuse kaotanud pikaajalised töötud.

Lugeja sellele küsimusele mitme tööandja juures osaajaga töötamise kohta vastates tuleb alustuseks öelda, et teada tuleks ka küsija võimalikku kuulumist riigi erilist hoolt pälvinud töötajate gruppi. On terve rida erandeid sotsiaalsete gruppide kaupa, kelle puhul riik soosib osaajaga töötamist (näiteks õpilased ja tudengid, erivajadustega inimesed jne). Teiseks on summaarne arvestus siiski olemas, seadusemuudatus jõustus 2010 aastal. Täiskasvanud ja niiöelda täiesti tavalise töötaja puhul 2010 jõustunud seadusemuudatuse alusel ei arvestata haigekassa kindlustuse aluseks olevat sotsiaalmaksu enam iga tööandja põhiselt, vaid on kooskõlla viidud tulumaksuvaba miinimumi kokkuliidetud ja vastavalt sotsiaalmaksu arvestus. Seaduse järgi on mitmes kohas osalise tööajaga töötava isiku puhul, kelle tasu ei ületa ühegi tööandja juures sotsiaalmaksu miinimumkohustuse arvutamise aluseks olevat kuumäära (290 eurot), kohustus maksta sotsiaalmaksu vähemalt kuumääralt sellel tööandjal, kes arvestab tulumaksu kinnipidamisel tema maksuvaba tulu. Seejuures ei sõltu tõepoolest maksuvaba tulu rakendava tööandja sotsiaalmaksukohustus teiste tööandjate tasutavast sotsiaalmaksust. Juhul kui töötaja esitab tööandjale avalduse maksuvaba tulu arvestamiseks, on tööandja kohustatud maksma tema eest kuumääralt sotsiaalmaksu. Näiteks olukorras, kus töötaja saab osalise tööajaga töötamisel mõlemalt tööandjalt poole miinimumpalgast, peab tööandja, kes tulumaksu kinnipidamisel arvestab isiku maksuvaba tulu, maksma sotsiaalmaksu kuupalga alammääralt, teine tööandja tegelikult makstud tasult. Nii on loodud võimalus sotsiaalmaksu miinimumkohustuse summeeritud arvestuseks. Seega peab maksuvaba tulu arvestav tööandja maksma sotsiaalmaksu vähemalt summalt, mis arvestades ka teise tööandja makstud tasu oleks selle isiku kohta kokku võrdne vähemalt kuumääraga. Seega kui esimene tööandja maksab töötajale töötasuna 160 eurot ja teine tööandja 100 eurot, on esimese tööandja makstav sotsiaalmaks 63 eur ((290-100)*33%, kuna 190>160) ja teise tööandja makstav sotsiaalmaks 33 eurot. Seadusemuudatuse tulemusena ei pea maksuvaba tulu arvestav tööandja maksma sotsiaalmaksu 290 eurolt, vaid 190 eurolt. Maksuvaba tulu arvestav tööandja saab oma kohustust vähendada juhul, kui tal on töötaja vahendusel saadud teise tööandja kinnitus temalt saadava tasu suuruse kohta.

Tahaksingi südamele panna, et töötaja võtaks kohustuseks esitada maksuvaba tulu arvestavale tööandjale tõend tulu saamise kohta teise tööandaja juures (mitte ainult teise tööandja juures palganumbri muutumise korral, nagu seaduse tekstist otsesõnu võib lugeda). Jälgida tuleb ka sotsiaalmaksu arvestamise miinimummäära, sest seegi võib muutuda. Sotsiaalmaksuseaduse § 2¹ alusel kehtestatakse igal aastal riigieelarveseaduses sotsiaalmaksu kuumäär, mis on arvestuslik miinimumsumma, millelt tuleb sotsiaalmaksu arvestada, kui palk on sellest numbrist pisem (lisaks erandid ja kõnealune mitme tööandja juures töötamisega kaasnev rehkendus). Kui palk on sellest numbrist suurem, arvestatakse sotsiaalmaksu üldreegli järgi kogu palgalt. 2013. aasta riigieelarveseadusega kehtestati eelarveaastaks sotsiaalmaksu alammäär 290.- eurot (§ 2 lg 10).