Vaenuõhutamisest ja selle seadustega reguleerimisest

Ajakirjanik küsis suhtumist ettepanekule muuta karmimaks karistusseadustikus vaenu õhutamise paragrahvi. Vastus sai selline:
Vaenu õhutamine ja teiste inimeste solvamine on väga valusad teemad, olen ise kogenud näiteks kõige sündusetumat sõimu emaksolemise eest, paljulapselisuse eest, vaiksel pargipingil imetamise eest, naiseks olemise eest ja tean, kui valus see võib olla. Ma ei hakka neid solvanguid siin tsiteerima. Samal ajal pean ma ikkagi ülioluliseks, et inimestel oleks vaba eneseväljenduse õigus ka siis, kui öeldu mulle ilmtingimata ei meeldi. Tegemist on sellise teemaga, kus avalikust arutelust selle üle, mis on viisakas, mis ebaviisakas, mis on solvav ja mis on asjakohane - sellest endast sünnib rohkem kasu kui paragrahvide rägastikust.

Suvel on sõnavabaduse karmimaks või ka selgemaks piiramiseks Justiitsministeeriumist välja pakutud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuga muuta karistusseadustiku § 151 lõiget 1 (sotsiaalse vaenu õhutamise paragrahv). Konkreetselt seda väljapakutud uut sõnastust ma ei toeta. 

Esiteks ei ole see mu meelest kooskõlas Eesti põhiseaduses antud ühe põhiõigusega: õigus vabale eneseväljendusele. Loomulikult ja juba lastetoast tulenevalt, elementaarse inimliku viisakuse alusel ei ole sõnavabadus vabadus kedagi solvata. Aga mõtleme korraks sammuke edasi – ühiskonnas on palju teravaid arutelusid, ja väga paljudel juhtudel ongi arvamused nii vastukäivad, et isegi täiesti neutraalne ja asjakohane arutelu toob kaasa ühe poole ärritumise, vaat et solvumisegi. Samas – teatud mässumeelsus ja nii mõnedki teravad ütlused on ühiskonnas vajalikud, muidu lämbuksime arusaamatusse ja igavasse poliitkorrektsusesse. Sellise mässumeelsuse väärika talumise sõnastas juba Voltaire: "Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust seda öelda."



Sõnavabaduse mistahes kavandatavate piirangutega tuleb tõesti arvestada teadlaste analüüside ja ettepanekutega. Riigikogu on muide oma 06.09.2010 otsusega heaks kiidetud kriminaalpoliitika arengusuundade punktis 8 öelnud, et kriminaalpoliitilised seadusemuudatused peavadki põhinema teaduslikel uuringutel ning kvaliteetse statistika analüüsil, kõikide olulisemate eelnõude puhul tuleb teha eelnevad mõju-uuringud. Sõnavabaduse piiramise muutmise osas pole ühtegi sellist uuringut teada, kust ilmneks, et praegune seadusesõnastus takistaks tegevust mistahes vormis ksenofoobia ohjamisel.

Eelnõus kinnitatakse, et praegune vaenu õhutamise kuriteokoosseis ei olevat kooskõlas rassismi ja ksenofoobia vastase Euroopa Liidu raamotsuse ja küberkuritegevuse konventsioon lisaprotokolliga. Mulle tundub, et me oleme liiga sageli liiga agarad mingite eurodirektiivide täitmisel – loomulikult on vaja võidelda nii rassismi kui ka ksenofoobia vastu, aga see võitlus ise ei tohiks muutuda ksenofoobseks.

Lisaks ei meeldi mulle olemuslikult kantseliitlikud sõnamängud. Osa muudatusi just sellised sõnamängulised on, sest mis vahet on tegelikult sõnadel: “üles kutsuma”, mis tahetakse seaduseseelnõus asendada sõnaga “kihutama” (isik X kutsus teisi üles fashiste hävitama – isik X kihutas teisi fashiste hävitama)? Või toon teise mõistatuse: eelnõu pakub lisaks kasutada mõistet „kehaline tunnus“, aga kas keegi teab, mis võiks olla see diskrimineerimise aluseks olev kehaline tunnus, mis ei ole nahavärv, sugu või seotud terviseseisundiga? Kokkuvõttes – töö parema seadusesõnastusega peaks jätkuma, aga praegu välja pakutud sõnastus pole mulle vastuvõetav.