19. jaanuar 2012

Kõrgharidusreformi eelnõu (89 SE) viimased muudatused

IRL seisab võrdse ligipääsu eest haridusele. Tasuta kõrghariduse eelnõu on saanud tänu kõikide heale kaastööle palju parem. Täna tehti Riigikogu kultuurikomisjoni poolt eelnõusse viimased muudatused. Kuna selle kohta on juba palju küsimusi, siis selgitan rõõmuga lähemalt:



1.      Akadeemiline puhkus – ülikooliseaduse õppekorralduse üldnõuete paragrahvi kirjutati , et ülikool võimaldab üliõpilasel (A) kuulata loenguid ja muul viisil osaleda õppetöös ning (B) sooritada eksameid, arvestusi ja muul viisil täita õppekava.
Akadeemilise puhkuse regulatsiooni juurde seaduses aga jäeti, et akadeemilisel ei või üliõpilane täita õppekava. Koostoimes ülaltoodud üldnõuetega lubame akadeemilisel komponenti (A) ja keelame komponendi (B).  Uus kord kohaldub neile, kes lähevad akadeemilisele 1. jaanuarist 2013. Lisaks me juba varem laiendasime üliõpilaste õigusi selles osas, et kui senimaani oli ülikooli otsustada, kas üldse lubada akadeemilise ajal ainepunkte teha, siis nüüd me garanteerime selle õiguse soovi korral kindla võimalusena ja piiranguteta väikelaste vanematele (ema + isa), puudega tudengitele ja sõjaväeteenistusega seoses akadeemilise võtnud tudengitele.

2.      Õppekulude hüvitamine – seadusesse kirjutati, et ülikooli nõukogu kehtestab vähemalt 4 kuud enne õppeaasta algust õppekulude osalise hüvitamise määra ja õppekulude osalise hüvitamise tingimused, mille hulgas arvestatakse üliõpilase täitmata jäänud õppe mahtu. Seega jõustub meie ettepanek, et õppekulude katmise küsimisel tudengilt, kes pole tasuta õppeks vajalikku õppekava mahtu täitnud, arvestatakse seda, kas tegemata on jäänud 1 või 15 või 29 ainepunkti. Lisaks - õppekulude hüvitamise küsimise vajadus selles olukorras on tervikuna ülikooli otsustada - kui õiendamata jääb vaid väike osa, saab ülikool kaaluda, kas arveldamine mõistlik ja põhjendatud on.

3.     Seadusemuudatuste rakendamine – tasuta õppe laiemad võimalused koos õppekulude hüvitamise uue korraga hakkavad kehtima üliõpilastele, kes immatrikuleeritakse 2013/2014 õppeaastast. Enne seda õppeaastat immatrikuleeritutele kehtib vana kord kolm aastat kuni 2015/2016 õppeaasta lõpuni (see on arvestuslik 1. astme ehk bakalaureuseõppe nominaalaeg alates 2013/2014 õppeaastast ) ja alates 2016/2017 õppeaastast kohaldatakse kõigile üliõpilastele (hoolimata sellest, kaua nad on juba õppinud või on ülikooli lõpetamas vmt) uut õppekulude hüvitamise korda.  See on puhas ja arusaadavam lahendus, ning selliste piiride tõmbamise valik on seadusandja otsustada. Haridusseadustes sellist korda praktiseeritakse, sest uute õppekorralduslike nõuetega harjumiseks on pikemad tähtaegu peetud põhjendatuks.

4.      Täna saadeti eelnõu II lugemisele Riigikogu suurde saali kolmapäevaks, 25.01, ettepanekuga II lugemine lõpetada.

14 kommentaari:

  1. Minu meelest on takistab üldise harituse omandamist info raske kättesaadavus. Vaja oleks, et kõik õpikud, tehniline kirjandus oleks digi-raamatukogu kaudu internetis vabalt saada.
    Härra Lang soovib raamatukogude kaudu vist ainult eesti ilukirjandust levitada aga tarkust andvatest raamatutest pole ma kuulnud.

    VastaKustuta
  2. Liisa, juhin tähelepanu sellele, et üliõpilastel on juba täna õigus akadeemilise puhkuse ajal võtta osa loengutelt, seega see, mida komisjon otsustas pakkuda tudengitele, on neil juba põhiõigusena olemas ja seaduses üliõpilaste õiguste paragrahvis juba kirjas. Lihtsalt kõrgkoolidelt võetakse ära õigus arvestada tudengiga ja vajadusel tulla talle vastu.

    Sama lugu on ka õppekulude hüvitamisega: ka täna on kehtivas seaduses kirjas, et kõrgkoolil kohustus määrata 4 kuud enne uue õppeaasta algust õppekulude hüvitamise määrad erialati. Ainus uuendus on seega täpsustus, et selgelt ainepunkti aluselt tuleb esitada tudengile arve - reaalsuses täpse kulupõhise arve esitamine ka täna kõrgkoolide kohustus.

    Mis puudutab eelnõu jõustumist, siis kultuurikomisjon hääletas, et tasuta täiskoormusõpe tuleb 2013.a sügisest, ent samas haridusministeeriumi poolt esitatud versioonis oli juba 2012.a sügisel algavast õppeaastast. Seega üks koht,kus tegelikult on taganetud esialgsest.

    Loodan, et Riigikogu annab hiljemalt kolmapäeval kultuurikomisjonile uue võimaluse eelnõu üle vaadata, täiendusi teha ja siis panna suures saalis hääletusele.

    VastaKustuta
  3. Hea Eimar,
    me vaatasime konkreetselt seda küsimust, millele viitad, kokku kolmel koosolekul - alul tundus ka komisjoni liikmetele, et see on ühiselt nii. Ent tegelikult praegu kehtiv ülikooliseadus VÄLISTAB seaduse tekstina üliõpilaste õiguse kasutada õpperuume akadeemilise puhkuse ajal. Õigus õppetöös osaleda on loetletud üliõpilase õiguste paragrahvis, ent - üliõpilase õigused peatuvad akadeemilise puhkuse ajaks, seega kaob praegu kehtiva seaduse alusel ka õigus kasutada õpperuume. Ja just selle tõttu tuligi tuua vastav õigus seadusesse sisse, nii et tegemist on uue õigusega! See, et praktikas on ülikoolid lähenenud asjale väga erinevalt, on ka tõsi, ainult et erinevused on tõesti suured.

    Teiseks muudatuseks on õppekulu proportsionaalsus - täna seda siiski pole. Tegemist on taas uue regulatsiooniga.

    Jõustumise aeg - Mitte pole taganetud esialgsest, vaid on jõustumise aeg viidud samaks vajaduspõhiste toetuste jõustumisega. Seega - täies ulatuses on arvestatud tervelt kahe tudengite ettepanekuga, ja ülejäänud kahega osaliselt, andes seal samas juurde uusi õigusi, mida tudengid ei küsinudki.

    VastaKustuta
  4. Väljavõte Ülikooliseadusest:

    "§ 42. Üliõpilaste õigused ja kohustused
    (1) Üliõpilastel on õigus:
    1) mis tahes alal õppides valida oma õppekavasse aineid väljastpoolt õppesuunda ülikooli nõukogu kehtestatud korras;
    2) õppekavaväliselt kuulata loenguid ning sooritada praktikume, seminare, eksameid ja arvestusi, kusjuures õppejõud võib tingimuste (töökohad, õppevahendid jne.) puudumisel üliõpilaste osavõttu õppekavavälisest õppest piirata;
    3) kasutada tasuta auditooriume, laboratooriume, arvutisaale, raamatukogusid, inventari, seadmeid ja muud vara ülikoolis kehtestatud korras;"

    Juriidilises mõttes kasutatakse terminit "korras", mistap ei saa kõrgkool seada tingimusi sh piirata akadeemilise puhkuse ajal loengute külastamist jms. Jah, registreerimine justkui oleks korra osa, ent samas kui eksamit nii kui nii ei saa sooritada, siis ei oma see siin kontekstis tähendust. Seega ei välista seadus ruumi kasutamist, sest ka akadeemiline puhkus on üliõpilase õigus, mitte kohustus. Ole hea, ja viita, et mille alusel üliõpilase õigused akadeemilisel puhkusel peatuvad? Et siis kaotab ka üliõpilaspilet kehtivuse ja et ei saa ka valida ja olla valitud üliõpilasesinduse koosseisu ning kõrgkooli nõukogusse? Ei tea küll sellist praktikat.

    Õppekulude hüvitamine tähendabki et kulud peavad olema proportsionaalsed. Seega on tegemist vaid sätte lausestusliku täpsustusega, mitte reaalselt selle sisu muutmisega.

    Jõustumisel on ju selgelt taganetud. Jutt oli 2012.a sügisest, nüüd 2013.a sügisest. Toetuste rakendamine tuuakse jah 2015.a jaanuarist varasemaks, ent tasuta õpe lükkub edasi ju aasta võrra.

    VastaKustuta
  5. Hea Eimar, ma ei saa seekord Sinuga kuidagi nõustuda, selgitan lähemalt.
    Sa jätad esiteks tähelepanuta lihtsa tõsiasja: akadeemilise puhkuse ajal pole üliõpilane üliõpilase staatuses. Nii lihtne ongi, et kogu paragrahv 42 käib AINULT nende tudengite kohta, kes EI OLE akadeemilisel puhkusel.
    Teiseks ei ole praegu just liiga agaralt rakendatud õppekulude hüvitamist proportsionaalses korras: REV tudengid on ikkagi hüvitanud õppemaksu täies ulatuses, mitte sõltuvalt ainepunktidest, seega ma ei saa kuidagi nõus olla, et midagi ei muudetud. Väga põhimõtteliselt ikka muudeti.
    Kolmandaks on olnud IRL seisukoht kogu aeg, et vajaduspõhised õppetoetused peavad jõustuma koos tasuta kõrghariduse reformiga. Jah, kõikide osapoolte vahel kompromisse otsides lükkus see kõik nüüd aasta võrra edasi, ent me ei taganenud oma põhimõttest, mis on olnud ju ka tudengite suurim mure - et ilma vajaduspõhiste õppetoetusteta ei saa. Just, õige, ja nii teemegi.

    VastaKustuta
  6. Liisa, kui üliõpilane on akadeemilisel puhkusel, siis ei kaotada ja üliõpilasstaatust - ta on jätkuvalt kõrgkooli liikmeskonna nimekirjas.

    See õppekulude hüvitamise praegune olukord on jah, selline, kus kõrgkoolid pole alati põhjendanud summat. Uus sõnastus annab ehk selguse, ent sisuliselt ei muuda õigust. Lihtsalt nüüd on tudengil kergem nõuda summa selgitust ja kõrgkoolil selgem kohustus arvutada täpsed kulud välja.

    Viimase osas hea meel, et möönad, et siiski taganeti (vrd sinu I kommentaari lõpplõik). Ent toetuste eelnõu vajab selgesti korrigeerimist reaalsuse suunas.

    VastaKustuta
  7. @Eimar - kommenteerin vastu ainult seetõttu, et ei jääks lugejatel vale muljet. Akadeemilisel puhkusel olija siiski kaotab üliõpilase STAATUSE, ehkki on üliõpilaste NIMEKIRJAS. Näiteks katkeb tervisekindlustus, nagu ka kõik muud õigused.
    Praegu pole, st pole ka järgmisel õppeaastal, tudengil ÕIGUST nõuda proportsionaalsust õppetasu maksmisel, see võimalus on muidugi, et küsida.
    PS Jään kindlaks, et peamisest eesmärgist me ei taganenud ;-).

    VastaKustuta
  8. Lugesin Postimees.ee-st rahva kommentaare kõrghariduseelnõu kohta ja ühe, kui lubate, riputan ka siia seinale (kommentaari autoriõigus kuulub 3K autorile ning postimees.ee'le):

    3K:
    22.01.2012 17:44
    Eks elu ole raske muidugi, aga teadmiste ja oskuste saamine on alati vaeva ja ärakannatamist tähendanud. Praegusi tudengeid näinuna ja inseneripuudusest kuulnuna saaksin natuke nõu anda.

    Olen sovjetiajal 5 a. tipis käinud, sh oli kommu-alad ja ka vene kroonu raiskas 3,5 a. iga nädal terve päeva ära. Sellegipoolest oli aega 3 semestrit füüsikat, elektrotehnika aluseid ja matti, 2 semestrit anorgaanilist keemiat jne. - seda ehtsat vundamenti saada pluss ohtralt veel eriala otseselt puudutavaid kursusi läbida. Lisaks aga igasuguseid pisikursusi, mis otseses kokkupuutes olles tegelesid materjalidega ja tehnoloogiatega. Need viimased andsid aimu sellest, kuidas teooria ja tegelik elu kokku kõlavad ja lasid 'käe valgeks saada'. Ning pool aastat oli diplomitöö aeg, see kvalifitseerus praeguse aja magistritasemele, seda igati õiglaselt, muide (kui praegust magistriõppe tulemust vaadata). Lahutage sõjalisele ning kommu-aladele raisatud aeg - mida peaksite Teie järelejäänud ajaga suutma?

    Praegu, Teie, kes kah insenerialadega tegelete, peaksite nõudma, et saaksite 'käe valgeks'. Kodus teil keegi mosset ei remondi ju, mööblit kokku ei pane ega ümber ehita, ise te lamp-/trans-helivõimendit ei ehita jne? Kui aga materjaliga kokkupuudet pole, siis usute seda, mis filmides toimub (näiteks, et kosmosesõjad on väga lärmakad). See tähendab, et Te ei ole insener. Arvutiprogramm võib aidata, aga vahele jääte niikuinii, kui orgaaniline neuronprotsessor ettekujutust ei oma. Kõneleb kogemus, võtke heaks või pange pahaks.

    Kõrgharidus võiks olla tasuta, kui õppeprogrammi täidetakse. Kuid lõpetanul peab olema seejärel kohustus ka sponsori ees. Kuid see aeg on asjalikult veedetud vaid siis, kui lõpetanuna olete mitmekülgsete oskustega ja kes käe millegi külge pannuna ei saa hinnangut: ta on lootusetu käpard.

    VastaKustuta
  9. Tere, Liisa!

    Ehk see ei ole küll kõige parem koht selleks, aga kuidagi sattusin Su ajaveebi sirvima ja mõtlesin, et mille muu jaoks see kommentaaride kast siin on, kui mitte küsimiseks. Mul on seoses kõrgharidusreformiga üks väga väga suur mure. Palju räägitakse 30 EAPst ja akadeemilisest puhkusest, aga millegipärast ei ole keegi rääkinud sellest, et üks suur hunnik väga tähtsaid erialasid (ja ka mitmed instituudid) pannakse suure tõenäosusega reformijärgselt kinni. Või vähemalt liiguvad sellised jutud.

    Siit ka minu küsimus: hea Liisa, palun seletage mulle ära, kuidas garanteeritakse nende õppejõudude palk, kelle kompetentsi jäävatesse erialadesse on 2 riigieelarvelist kohta? Kui igal aastal võetakse vastu 2-3 tudengit (nagu paljudel filmierialadel, aga ka näiteks arabistika, japanoloogia, antropoloogia), siis milliste rahade eest eriala üleval peetakse, õppejõudude jt palku makstakse? Rahvas räägib, et sellised erialad pannaksegi kinni. Ei tahaks üldse seda uskuda, sest kuidas saaks riik lubada BFM-i, EHI jt pärlite sulgemist? See tähendaks ju enamike humanitaaria-sotsiaalia ja kunstivalla tudengite Eestist lahkumist, rääkimata sellest, et visataks tuulde paljude suurte ja heade inimeste elutöö. Ülikooli sulgeda on kerge, aga kui paari aasta pärast lubatud rahalaev kohale jõuab, pole enam inimesi, kes uuesti seda avama hakkaks.

    VastaKustuta
  10. Tere, Maria!
    See ennustamine on üks tänamatu töö, sestap selgitan, kuidas võrreldes praegusega hakkab toimuma ülikoolide rahastamine. Rahva jutul ma siinkohal alust ei näe. Ise olen lõpetanud muuhulgas etnoloogina (tänapäeval rohkem antropoloogia), sestap võtame arabistika ja japanoloogia näited. Ütleme, et täna on mõlemale erialale 2 RE kohta. See tähendab, et ministeeriumi väiksearvulise ametnikkonnaga lepitakse kokku, et riigi raha eest koolitatakse need 4 tudengit, aga samas saab ülikool võtta näiteks veel 4 juurde tasulistele õppekohtadele (REV). Kokku näiteks 8 tudengit, kellest pooled maksavad täie rauaga ja pooled mitte. Uues süsteemis hakatakse kasvatama praegust summat, seega 4 kohta on ülikoolil endiselt kindla peale alles. Kuna tudengite arv demograafilistel põhjustel kukub, siis ülejäänud 4 peale kindlustunnet ju tegelikult pole ka täna. Iseküsimus on, et ülikool võib ise hakata määrama, mis õppekavu ta pakub, kuna riigi poolt jääb "tellimus" alles vaid osadele kohtadele (a la insener, arst, õpetaja). Esimese võimalusena võiks olla, et kuna koolid vajavad kasvavas mahus jaapani keele ja teiste keelte õpetajaid, siis võiks need kvalifitseeruda pedagoogidena, sõltub muidugi tudengite eelistustest ja õppekava ülesehitusest. Aga väga on vaja jaapani keele õpetajaid! Teiseks peab ülikool täitma minimaalse vastuvõetavate tudengite numbri ja ka lõpetajaid andma - seega tekib ülikoolidel senisest suurem motivatsioon võtta motiveeritud tudengeid õppima just nendele erialadele, mida tudengid tõesti ise õppida tahavad. Nõndaviisi - kui tung nendele kahele erialale on olemas ja tudengid ka lõpetada tahavad, siis loogika alusel iga vähegi mõistlik ülikool suurendaks nendel erialadel vastuvõttu (lävendipõhise vastuvõtu tõttu võib see juhtuda ka ilma ülikoolipoolse initsiatiivita), ja seega võtaks ka õppejõude rohkem tööle. BFM-i eelnõu üldse ei puuduta. Et asi liiga ilus ei tunduks, siis nimetagem ka õppejõu seisukohalt võimalikke ohtusid. Näiteks võib olla, et erialale tungi pole (kõik kohad on ju võrdselt tasuta ning seega majanduslikel kaalutlusi enam pole noorte jaoks eriala valikul). Seega võib väheneda ülikooli huvi seda õppekava ülal pidada - ja ülikooli autonoomsus selles küsimuses suureneb hüppeliselt. Ning ülikool ise (st mitte riik) võib tõesti teha mingeid otsuseid. Et seda ei juhtuks, tuleb vastava ala õppejõududel ilmselt senisest rohkem populariseerida oma eriala, tagada nii hiilgav kvaliteet, et tulijaid jagub, ja töötada ka kutsenõustamisega - kindlasti on populaarsed erialad, mille lõpetajad saavad hõlpsalt tööd. Kaasa võivad aidata ka muud tegurid - näiteks sujuvam vahetustudengiks mineku võimalus jms.
    Lisaks tagati eelnõu muudatustega ka õigus anda näiteks täiendõpet selliselt, et kõik sisseastuvad tudengid on osaajaga ehk tasulised tudengid.
    Kõige tähtsam on see, et erialade paigutus muutub suures ulatuses ülikooli enda pärusmaaks, riik tellib teatud erialasid ning ülejäänutel minimaalset kohustuslikku vastuvõttu.
    Ehk oli sellest abi?

    VastaKustuta
  11. Liisa!

    Väga huvitav ja pikk vastus. Väga suur tänu. Võttis omajagu aega, et üritada kirjatükist sotti saada, aga tundub, et vist aegamisi hakkan asja tuumani jõudma. Sellest tuumalaadsest asjast pungub aga kohe päris mitu uut küsimust. Veel enne, kui küsimusteni jõuan, palun oma tühmuse pärast vabandust - loodan, et teil siiski on aega pööblile tulevast seadusandlust selgitada. Lisaks pööbli harimisele loodan, et minu küsimustele vastamine aitab teil ka endal paremini asja tajuda ja analüüsida. Aga ilma pikema jututa:

    -Ise olen lõpetanud muuhulgas etnoloogina (tänapäeval rohkem antropoloogia), sestap võtame arabistika ja japanoloogia näited.
    =Siin on raske aru saada, miks antropoloogia näide selle tõttu ei sobi, et te etnoloogiat õppinud olete? Ning kindlasti ei tasu neid kahte asja ka omavahel segi ajada. Nii nagu Marx ja Engels ei olnud üks ja sama inimene (ja Slava KPSS ei olnud üldsegi inimene), ei ole ka antropoloogia ja etnoloogia päris seesama teadus.

    -Uues süsteemis hakatakse kasvatama praegust summat, seega 4 kohta on ülikoolil endiselt kindla peale alles.
    =Kui nüüd aus olla, siis on see lause see, mida tahtsingi kinnituseks teada. Kas saan õigesti aru, et te garanteerite selle, et õppekavad, kus on praegu ette nähtud 2 RE kohta, säilivad? See tähendab, et nende kahe tudengi pealt saadav dotatsioon katab vajalike õppejõudude jt töötajate palga? Või annate mõista, et säilivad vaid 4 riigi poolt makstavat tudengikohta, mille võib rektor liigutada näiteks kasvõi keemia erialale?

    -...kuna riigi poolt jääb "tellimus" alles vaid osadele kohtadele (a la insener, arst, õpetaja).
    =Millistel alustel see valik tehakse ja kelle poolt ning kus on võimalik tutvuda valitud õppekavade nimistuga?

    -Esimese võimalusena võiks olla, et kuna koolid vajavad kasvavas mahus jaapani keele ja teiste keelte õpetajaid, siis võiks need kvalifitseeruda pedagoogidena, sõltub muidugi tudengite eelistustest ja õppekava ülesehitusest. Aga väga on vaja jaapani keele õpetajaid!
    =See on väga tore, et väga on vaja jaapani keele õpetajaid! Väga positiivne ja entusiastlik toon teie poolt. Kindlasti teate ka, et ülikoolide kvaliteeti hinnatakse suuresti ka teadustöö järgi. Pedagoogika (nagu kindlasti ka demagoogia) on muidugi vajalik, kuid kuhu jääb akadeemiline teadustöö Jaapanist, jaapani keelest ja kultuurist? Usun, et mõistate et õpetajatöö kõrvalt pole selle tegemine kindlasti realistlik. Või polegi teadustöö enam vajalik?

    -Teiseks peab ülikool täitma minimaalse vastuvõetavate tudengite numbri ja ka lõpetajaid andma - seega tekib ülikoolidel senisest suurem motivatsioon võtta motiveeritud tudengeid õppima just nendele erialadele, mida tudengid tõesti ise õppida tahavad. Nõndaviisi - kui tung nendele kahele erialale on olemas ja tudengid ka lõpetada tahavad, siis loogika alusel iga vähegi mõistlik ülikool suurendaks nendel erialadel vastuvõttu (lävendipõhise vastuvõtu tõttu võib see juhtuda ka ilma ülikoolipoolse initsiatiivita), ja seega võtaks ka õppejõude rohkem tööle.
    =Jah, eksole, tulevikus oleme kõik motiveeritud, väga tore kuulda. Siiski saab motivatsioon, õppekohtade arv ja ka õppejõudude arv (mille tõstmise vajadust ma küll ei näe, kuid siiski) tõusta ainult ja a i n u l t sel juhul, kui õppekava säilib. Saan aru, et te ei ole ennustaja, aga kindlasti olete selle asja enda jaoks väga selgesti läbi mõelnud (ma vähemalt loodan) ning oskate konkreetselt välja tuua (mitte ennustada) selle, mis allikatest ning mis kalkulatsiooniga makstakse alates 2013 aastast kultuuriteaduse ja antropoloogia õppejõudude palka? Garanteerite küll, et 2 kohta jäävad ülikoolile alles, aga õppekava säilimise garantii?

    -BFM-i eelnõu üldse ei puuduta.
    =Suurepärane! Miks?

    -Et asi liiga ilus ei tunduks...
    =Ei tundugi, ärge palun selle pärast küll muretsege.

    VastaKustuta
  12. ...[jätkub]

    -Et seda ei juhtuks, tuleb vastava ala õppejõududel ilmselt senisest rohkem populariseerida oma eriala, tagada nii hiilgav kvaliteet, et tulijaid jagub, ja töötada ka kutsenõustamisega - kindlasti on populaarsed erialad, mille lõpetajad saavad hõlpsalt tööd.
    =Kindlasti on teil arusaam sellest, kuidas see, et õppejõud tegelevad oma eriala populariseerimise ja kutsenõustamisega, mõjutab õppejõudude õpetamisvõimekust positiivses suunas. Hea meelega loeksin seda arusaama isegi. Siiani olen olnud arusaamal, et õppejõu ülesanne on õpetada ja teha teadustööd, mitte tegeleda oma eriala PR-iga.

    -Kaasa võivad aidata ka muud tegurid - näiteks sujuvam vahetustudengiks mineku võimalus jms.
    =Ülikooli huvi eriala üleval pidada sõltub sellest, kui kerge on osa võtta tudengivahetusest?

    -Lisaks tagati eelnõu muudatustega ka õigus anda näiteks täiendõpet selliselt, et kõik sisseastuvad tudengid on osaajaga ehk tasulised tudengid.
    =Usun, et lähen siin juba teie vastuse analüüsimisega üle piiri, kuid ma tõesti ei mõista, kuidas see lause on relevantne minu esitatud küsimuse suhtes?

    Olen tõesti õnnelik, et infotehnoloogia areng võimaldab mul niiviisi otse teie poole pöörduda ning et ka vastate. Ehk ei olegi veel kõik päris lootusetu.

    VastaKustuta
  13. Pööblilt pööblile, kui just seda sõna tahta kasutada, vastan:
    1) Et keegi ei saaks mind süüdistada mõne eriala eelistamises poliitikuna ;-), ja kanda vestlust hoopis selleisele ebaolulisele pinnale;
    2) Ülikoolis ei otsusta rektor ju, vaid TLÜ-s näiteks senat, seega kogu kollektiiv. Jah, riik ei vähenda kohtade arvu, vaid hakkab seda kasvatama, aga ülikoolil tekib väga suur õigus kaaluda kas olemasolevate õppekavadega jätkamist, uute avamist, ja ka mõne sulgemist.
    3) Riiklik eelistus on muutuv ja sõltub asjaoludest, iga eelistuse tegemine peab olema põhjendatud sellega, et riik peab tagama põhifunktsioonide toimimise. Näiteks on põhiharidus kõigile kohustuslik, ja kui selgub, et õpetajaid ei jagu, siis saab riik sekkuda ja öelda, et minimaalselt niipalju pedagooge, palun!
    4) Kui vaadata Eesti õpetajaid, siis torkab silma doktorikraadiga pedagoogide vähesus, võrdleme näiteks Soomega. Ma ei vastandkas küll kuidagi õpetajat ja teadustööd. Teiseks on ju ikka nii, et õppekava kestlikuna hoidmiseks on tõesti teadustööd tarvis! Mul on raske siin murekohta näha, see vajaks eraldi selgitust.
    5) Riik garanteerib tellitavate õppekohtade miinimumi. Ülikool võib vastu võtta rohkem, selgemaks muutus ka ülikooli rahastamine muudest allikatest. Kuidas ülikool oma eelarvet koostab, on ka täna kõrgkooli enda otsustada, nüüd muutub vabaks ka erialade valik. On täiesti võimalik, et osa ülikoole võtab juurde uusi erialasid ja tekib konkurents - majanduslikku vahetegemist nt tudengi poolt vaadates ju enam pole. Nüüd muutub kaalukeeleks see, kes õpetab paremini, tudengi jaoks tõsiseltvõetavamalt, tööturgu paremini silmas pidavamalt - see saab ka motiveeritumad ja tublimad tudengid. Kui tudengeid pole, võib tõesti juhtuda, et ülikool on sunnitud ühe eriala teise vastu vahetama.
    6) Võõrkeelsetel õppekavadel on riigi tellimus vaid erijuhtudel. Nii et rtõesti, kui väga täpne olla, peaks tasuta kõrghariduse süsteemi sulandumiseks tekkima BFMs kas eestikeelsed õppekavad või riiklik erand.
    7) :-)
    8) Ma ka ei usu, et reklaamifirmadest mingitki abi oleks. Pigem pean silmas seda, et tehtav töö olekski nii atraktiivne, et selle kuvand tudengeid ligi meelitaks. Ainult Teeviida stendist abi pole, abi on kõigest sellest, mis mistahes riigis teeb mõned õppejõud, mõned erialad, mõned koolid oluliselt ihaldusväärsemaks kui teised. Ja see on ikka ja alati sisulise töö kvaliteet.
    9) Pidasin silmas tudengi võimalikku huvi. Eesti tudengid käivad vahetusüliõpilasteks liiga vähe, see on statistiline keskmine, mis peaks umbes kolm korda vähemalst kõrgem olema.
    10) See puudutab ülikooli võimalusi täiendavalt näiteks õppejõude juurde palgata.
    Ja mu meelest ka, lootust on!

    VastaKustuta
  14. Uskumatu, aga tõsi Jumal on alati suur. Pärast mitmeid releases minu taotlus, mille pank, ma laenu saanud läbi väga lahke daam. Täpsema info saamiseks palume pöörduda oma e-maili teel aadressil: marilinetricha@mail.ru see pakub laenude € 3000 kuni € 3000000 kellelegi suudab seda tagasi maksta koos intressiga madal 2 % ei kahtle, et sõnum. See on ideaalne reaalsus. Levitada oma sõpradele ja perekonnale, kes seda vajavad.
    tagasimaksmine algab viis kuud pärast oma krediidi
    Jumal õnnistagu teid.

    VastaKustuta