IRL: Tööpoliitika teesid

IRL: Tööpoliitika

Inimese töö on ainus, mis elatist annab ja väärtusi loob.

Töökusest ja kõikidest tööinimesest lugupidamine on üks konservatiivse maailavaate põhilisi alusväärtusi. Majanduse arengu võtmeteguriks on erasektori töökohad. Riik ja omavalitsused elavad erasektoris loodud töökohtade maksutuludest. Sotsiaalpoliitika peamine sisu on tagada inimeste põhiõigus tööle.

IRL on tööerakond ja rahvuslik erakond. Globaalsemalt vaadates näeme, et riikides, kus meie sõsarerakonnad on keskendunud vaid paremtsentristlikule majandus- ja sotsiaalpolitiikale, on nüüd tuldud ja võetud neilt võimalus olla üksiti ka rahvuslik erakond. Rahvusluse idee kõrgeima lipuna on libisenud äärmuserakodnadele, kes reeglina ei ole eriti demokraatlikud. IRL on tegemas sedasama viga - astumas "normaalset" Lääne-Euroopa teed. Meil on õppida teiste riikide kogemusest, et niimoodi surutakse tagasihoidlikumad rahvuskaaslased tööturult välja ja asendatakse lõpuks ettevõtlikuma ja vähenõudliku, kuigi mitte rohkem koolis käinud võõrtööjõuga. Meie kehvemal järjel olevate inimeste roaks jääb elada sotsiaalteotustest. Miks me tahame sedasama rada astuda? Peab leiduma viis olla rahvuslik oma sotsiaalpoliitikas, olla rahvsulik oma majanduspoliitikas, olemata seejuures ksenofoobne ja tunnustades ka tekkiva euroeestluse avatust. IRL peab olema see, kes tasakaalukat vaba majandusmõtet seob rahvusliku mõtteviisiga. See on meie eripära ja meie vastutus - ajada rahvuslik-konservatiivset poliitikat ja eristuda sedakaudu ka teistest Eestis tegutsevatest erakondadest.

Esimene tees: Tööinimesel peabki olema parem, kui sellel, kes küll saaks tööd teha, aga kes elab toetustest. Sotsiaalselt kõige vastutundlikum on selline poliitika, kus töötavale inimesele luuakse eeliseid. Sotsiaalne on kõik, mis töökohti loob. Meil on pikad sammud astuda nende inimeste õiguste tagamisel, kes ühel või teisel põhjusel ei saa täiskohaga töötada, või kelle kodukoha läheduses töökohti pole.

Teine tees: Toetada tuleb nii olemasolevate töökohtade säilimist kui uute loomist. Toetada tuleb lastel ja noortel tööharjumuste kujunemist. Vähendada tuleb nii maksutehnilisi kui ka sisulisi piiranguid töötamisel. Näiteks on Eestis tööandjale ebaatraktiivne tööle võtta osalise tööajaga noort või väikelapsega ema, kui töötundide arv ei küündi miinimumpalgani, osaajaga töötava inimese töölevõtmine pole tööandjale alati otstarbekas. Kehtestada tuleb sotsiaalmaksu lagi. Eestis on Euroliidu pikim töökeeld kooliõpilastele. Meie haridussüsteem peab olema rohkem suunatud tööinimese ettevalmistamisele. Laste ja noorte erinevate vajadustega paremini kohalduv, vabam haridussüsteem on meie rahvusliku töökultuuri alustala.

Kolmas tees: Riigi poliitika seisukohalt on käes aeg uuesti iibepoliitika atra seada. Euroopa Liidus on suurima sündiumuskordajaga Prantsusmaa, kus põhirõhk on lapsekasvatamise ja vanemate töötamise võimalikul sujuval ühendamisel. Mida väiksemad on vanemate kaotused tööelus lapse sünniga seoses, seda kindlamalt saavad pered ennast tunda. Vanemahüvitis töötas hästi meetmena selleks, et 90ndatel aastatel karjäärivaliku teinud naised oma edasilükatud sünnitust päris ära ei jätaks. Kindlasti tõstis ta ka üldist kindlustunnet ja toimis päris efektiivselt majandusbuumi ajal. Nüüd on aga oluline see, et vanem tunnetaks toetust kuni lapse täisealiseks saamiseni. Seda nii finantsiliselt kui moraalselt. Lapsevanemluse ja tööinimese vastandamine ei ole õige tee. Vanemahüvitis tuleb muuta paindlikumaks, vähendamata sealjuures vanemahüvitise määrasid. Lastehoiu ja lasteaiakohtade kättesaadavus ning toetavad teenused erivajadustega lastele ning paljulapselistele peredele aitavad lapsevanemaid paremini tööle. Ka laste kasvatamine on töö, mis vajab suuremat väärtustamist.