4. august 2011

Kultuurimälestiste teisaldamisest

Märt Rask on Riigikohtu esimehena toonud avalikkuse ette huvitava diskussiooni. Riigikohus arvab, et avalikes huvides on ehitada neile Tartusse Toomemäele uus suur maja. Millele jäävad ette kaks vana muinsuskaitse all olevat puumaja. Mis võiks Riigikohtu arvates maksumaksja raha eest teise kohta ümber viia. Sest siis saaks ehitada maksumaksja raha eest uue, suurema kohtuhoone.

Eestil on suurepärane Riigikohus, kes on teinud senimaani head tööd. Riigikohtu otsuste lugemine on tegevus, mida soovitaksin igale vähegi ilma asjust huvituvatele inimestele. Enamasti on tegemist sisukate ja huvitavate kaalutlemistega, et miks ühtepidi oleks õigem kui teistpidi. Kaalutakse erinevaid variante ja põhjendatakse, miks valitakse välja just see üks. Huvitav on ka see, et midagi ei võeta enesestmõistetavana, vaid kõige osas peab olema otsuseni jõudmise tee selge.

Proovime kasutada sama loogikat. Esiteks tekib sel juhul küsimus, et kas Riigikohtul on üleüldse vaja uut hoonet. Ehk saaks kasutada olemasolevat otstarbekamalt? Võibolla piisaks mõnest väiksemast juurdeehitusest? Võibolla lisada midagi peale- või allapoole, nagu on levinud tava rahvusvaheliselt kaitsealuste hoonete puhul? Võibolla saaks võimaliku ruumipuuduse leevenduseks kasutusele võtta uuenduslikumaid töömeetodeid, näiteks kasutada kasvõi osaliselt kunagi Justiitsministeeriumi poolt ruumipuudusega toimetulemiseks mõeldud kaugtööd? Kas kohtupraktika analüüsi uus üksus, millega põhjendatakse uue maja ehitust, peab tingimata asuma samas hoones? Iga ametkond tahab Eestis miskipärast lakkamatult kolida uude ja suuremasse hoonesse, ja seda isegi siis, kui talupojamõistus ütleb, et on juba hästi küll. Elanike arv meil kukub. Avalik sektor peaks olema ratsionaalsuse ja tagasihoidlikkuse eeskuju ühiskonnas.

Oletame, et ruumipuudus on täielikult väljakannatamatu ning et seda pole võimalik muul moel kui laienemise abil lahendada. Järgmisena tekib küsimus, et miks on vaja just uut hoonet ehitada, ehk oleks otstarbekas ära kasutada neid hooneid Toomemäel, mis seal juba olemas on. Lossi 36 ja Oru 3 – neid on ju Riigikohtule lausa pakutud. Asjaolu, et vahepeal tuleks veidi värskes õhus jalutada ühest hoonest teise minnes, on ju pigem tervisele kasulik. Meenuvad kohe koolimajad (näiteks Reaalkool, GAG), kus eri õppekorpused asuvad erinevates hoonetes ja õpilased saavad vahepealse värskes õhus liikumisega suurepäraselt hakkama. Eestit kimbutab laiemalt probleem, et liiga kergesti jäetakse just avaliku sektori poolt maha vanad ja väärikad hooned ning tormatakse uusi ehitama. Selmet vanu maju kohandada uueks kasutuseks! Vanade hoonete tühjalt seisma jätmine on väär nii keskkonnakaitselises, rahalises kui ka esteetilises mõttes. Avalik sektor peaks olema keskkonnakaitse, materiaalsete ressursside otstarbeka kasutamise ja kultuuriväärtuste sisulise hoidmise eeskuju ühiskonnas.

Järgnevalt oletame, et kõik teised olemasolevad hooned on leidnud juba korraliku uue kasutuse. Sellisel juhul tekib järgmine küsimus, et miks tuleks need kaks puithoonet just nimelt teisaldada, miks ei saaks neid olemasolevas asukohas integreerida uue Riigikohtu hoone ehitusse? Kunagi plaaniti samale kinnistule Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet ja planeeringus nähti ette ajaloolised hooned säilitada ja just nimelt integreerida rahva mälu esindushoonesse. Selline uuskasutus oleks samuti laialdaselt kasutatav muinsuskaitsealune praktika maailmas, sest sellisel juhul jäävad vanad hooned oma algsesse linnaruumilisse asukohta, nad tehakse korda ja võetakse ühtlasi kasutusele. Kuna Riigikohtu ruumikasutus ei ole ülemäära pretensioonikas (erinevalt näiteks ujulast, tehasest või haiglast), siis oleks loova arhitekti abil see kindlasti võimalik nii, et tulemus oleks esteetiliselt huvitav, praktiliselt ratsionaalne ning ajaloolised hooned säilitataks tulevastele põlvedele ilma vahepealse vandalismita. Sisetöödes tuleb vajalik moderniseerimine niikuinii teha ja samuti on võimalik hooneid integreerida nii, et tulevastel põlvedel jääks alles võimalus „uued“ osad soovi korral taas eemaldada. Läbi sajandite on ju vanu hooneid suuremateks ehitatud, uute osadega integreeritud ja üldse ratsionaalselt ehitusse suhtutud. Avalik sektor peaks olema ühiskonnas eeskujuks, kuidas on võimalik loovalt vanu hooneid taaskasutada, mitte neid uisapäisa eest „ära koristada“.

Kaitsealuste hoonete teisaldamine ühest kohast teise võib olla mõningatel juhtudel otstarbekas, praegu pole Toomemäel aga ükski neist esinev. Näiteks võib olla teisaldamise põhjuseks olukord, kus hoone asukoht takistaks mingi paljude inimeste poolt kasutatavat hüve ja seda olukorda saaks lahendada hoonet nihutades. Näiteks kui ehitatakse uut teed ja selle sirgjoonelisuse tagamiseks oleks vaja hoone 20 meetrit eemale tõsta. Hiljem ei saa keegi arugi, et hoonet nihutatud on. Teiseks teisaldamise näiteks võib olla olukord, kus hoone oleks uues asukohas aktiivselt kasutuses. Näiteks on kaitsealune hoone jäänud inimtühja kohta lagunema, aga mõned kilomeetrid eemal vajatakse just sellist hoonet kasutusse ja kõik muud tingimused sobivad samuti. Kolmandaks teisaldamise põhjuseks võib olla keskkonnatingimuste muutus, mis ohustaks hoonet tema algses asukohas. No näiteks on ümbruskond ehitatud niiviisi uusi maju täis, et loomuliku haljastuse asemel on piirdutud katuse- ja terrassihaljastusega, mille tulemusena ei saa vihmavesi enam tavapärasel moel maasse imbuda ja veeringlus on nõnda tuksi keeratud, et vana hoone satub kokkukukkumise ohtu. 

(lugu ilmus Delfi poliitblogis 04.08.2011)

1 kommentaar:

  1. Eestimaa Blogi10. august 2011 20:10

    Üldiselt olen täiesti nõus, kuigi tekstil puudus ehk konkreetne, kokkuvõttev lõpuosa. Üldiselt on aga meil üldine suunitlus selline, et reaalsest (õue minemine jääb ära!) elust võõrandume. Tundub, et kui tahame midagi teha, siis selle otsustame ruumis. Selle asemel, et minna õue ja kõigepealt koht üle vaadata. Nii asumegi kohe mõtteid välja joonistama!
    Veidi sarnane mõtteviis alles esines Pärnu raudteejaama/Olerexi teemas.
    Aga aitäh kirjutise eest!

    VastaKustuta