31. juuli 2011

Lasteaed ja koolivalmidus


Kuidagi on tekkinud olukord, kus osad lasteaialapsed saavad koolitee alustamisega hästi hakkama ja teised mitte.
Osad lapsed on alushariduse omandanud, osad mitte, ja viimastel tekib puuduliku põhja tõttu ka juba esimeses klassis teistega võrreldes mahajäämus. Erinevus pidi olema rohkem lasteaiati kui lapseti. See on lühike kokkuvõte murest, mida olen kuulnud eri koolide eripedagoogidelt ja klassiõpetajatelt. Pigem iseloomustab see mure suuri kohti, kus õpetajad esimesse klassi tulnud lapsi üldse ei tunne. Meil on seega kaks muret: osad lapsed pole lasteaias koolivalmiduseni jõudnud mistahes põhjustel ja enamasti selguvad probleemid alles esimese klassi teises pooles või veelgi hiljem, kui hulk vett on jõudnud juba merre voolata.

Lasteaedade tase erineb tõesti väga palju, ja kui siia liita veel kodude erinevus ning laste endi erinevus, siis on pilt esimeses klassis ikka üsna kirju. Tegelikult on lasteaed, eriti lasteaia viimane aasta mõeldud just nimelt kooliks ettevalmistusteks, võimalike vigade silumiseks ja nõrgemate järeleaitamiseks. Võib arvata ju, et tugevamad lapsed on suurema koduse toega, loevad lasteaias teistelegi raamatuid ette ja saavad ilma mingi koduse drillita 20 või isegi 100 piires (alushariduse õppekava nõuab 10 piires) rehkendamisega üsna hästi hakkama. Nendele lastele on vanemad saanud pakkuda soodsat arengukeskkonda, kus on rikkalikult põnevat lugemisvara, rendavaid mänge, perega koos sportimist ja reisimist. Võimalik, et koos on harjutatud ka kirjutamist ja arvutamist, käidud teatris ja muuseumis. Kõigil lastel selliseid võimalusi ei ole, mistahes siis põhjused on. Ja selleks ongi alusharidust pakkuv lasteaed, oma õppekava, metoodiliste materjalide, väljasõitude ja harjutusvihikutega, et KÕIK lapsed saaksid vajalikul tasemel vajaliku ettevalmistuse.

Omaette küsimus on, milline ettevalmistus siis täpselt on „vajalik“? Muide, selles osas ühtne pilt puudub. Kuna lasteaia lõpus riigieksameid ei korraldata (ja palun nii jäägugi), ühtseid riiklikke arenguteste ei tehta ega pole isegi metoodilisi materjale, mis soovitud tulemusi paremini kirjeldaksid, siis tõlgendab iga lasteaed alushariduse õppekava oma äranägemist mööda. Rääkides erinevate lasteaedade juhatajatega, siis saame väga erinevad tõekspidamised: osad väärtustavad minimaalset akadeemilist tööd (liigitades sinna alla kõik kooliliku: kirjutamise, jutustamise, arvutamise, lugemise), ja on võtnud eesmärgiks täita alushariduse õppekava miinimumi ulatuses. Lapsevanematele öeldakse, et kui nood midagi muud tahavad, viigu lapsed eelkooli. Samal ajal on eelkoolid mõeldud tegelikult ju nende laste jaoks, kes lasteaias ei käi, kuna lasteaed peaks lapse täiel määral kooliks ette valmistama.
Teised lasteaiad jällegi rõõmustavad, kui nende lapsed on koolis edukad, ja harjutavad lastega peaaegu et salamisi kalligraafilist kirja keerukamate lausetega (Maali kallas klaasi piima) ja liidavad – lahutavad 20 piires. Kuna lapsed õpivad selles vanuses pööraselt kiiresti, siis on ka tulemused vaid väikese erineva lähenemise tõttu ka väga erinevad. Ühel juhul on omandatud alushariduse õppekava miinimum, teisel juhul maksimum – ja seda mitte ainult „koolioskuste“, vaid ka kõikide muude alusharidust puudutavate oskuste osas – oskus toolil rahulikult istuda, oskus pedagoogi sõna kuulata, oskus teistega koostööd teha, oskus sündmusi ajalisse järjekorda panna ja arusaadavalt ümber jutustada ja nii edasi. Miinimumi ja maksimumi vahe on väga suur. Kusjuures lasteaias, kes väärtustab miinimumi, võib vabalt lugeval lapsel hakata väga igav ning see igavus võib omakorda ahvatleda koerust tegema… Ja ka vastupidi – väga kõrgete nõudmiste puhul võib mõnes lapses tekkida kius ja trots. Ma ei püüagi siin väita, et alushariduse andmine mingi kerge töö oleks, vastupidi!

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kohustab lapsevanemat kooli viima lasteaiast pärineva koolivalmiduskaardi. Niipalju, kui olen lapsevanematega rääkinud, erines ka selle kohustuse täitmine seinast seina – mõnel pool ei antud lasteaiast midagi kaasa ja kool ei küsinud ka, mõnel pool anti kaasa kolm mittemidagiütlevat lauset ja vähemalt üks vanem oli õnnetu, sest tema lapsele antud kaart väljendas palju rohkem lasteaia pedagoogi isiklikke suhtumisi kui adekvaatset pilti lapsest. No võib ka olla, et vanemale lihtsalt tundus kirjapandu nii ebaõiglane, aga selge on see, et mitte mingit standardit ega vajadusel vaidlustusõigust vanemal selle va koolivalmiduskaardi osas pole. Sest mida õieti tähendab 6-aastase lapse kohta kirjutatud lause „N. ei oska kollektiivis käituda“? Kas see mitte ei tähenda, et N-i kasvataja pole suutnud rühmas sobivaid reegleid kehtestada? Kas see võib tähendada, et kooli jõudes on lapsel juba negatiivne silt küljes? Äkki oleks olnud rohkem abi, kui N-i lasteaia-õpetaja oleks kirjutanud „N-l võib esineda raskusi asjade jagamisel teiste lastega, ent see on ületatav, kui talle iga kord enne ühistegevuse algust meelde tuletatakse, et seda ülesannet saabki ainult koos tegutsedes täita?“
Kindlasti on olemas ka positiivseid näiteid, kus lasteaia poolt avastatud probleemid on konstruktiivselt ja asjakohaselt koolivalmiduskaardil koolile edastatud, ja lapse ning pere aitamine saab loomulikku rada pidi jätkuda. Ma vähemalt loodan nii, ühestki sellisest näitest veel kuulnud pole. Aga rääkima kiputakse ju ikka ebaõnnestumistest.

Kogu see tegelikult üsna suur segadus on põhjuseks, miks ma kirjutasin alusharidust puudutavasse eelnõusse, et koolivalmiduskaardi esitamine ei ole enam vanema KOHUSTUS, vaid on ÕIGUS. Selleks tuleb muuta kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse paragrahv 16 lõike 5 teist lauset.
Praegu kõlab see nii: Lasteasutuse õppekava läbinule annab lasteasutus välja koolivalmiduskaardi, milles on kirjeldatud lapse arengu tulemused. Vanem esitab koolivalmiduskaardi kooli, kus laps asub täitma koolikohustust.
Uus sõnastus oleks: Vanemal on õigus esitada koolivalmiduskaart kooli, kus laps asub täitma koolikohustust.

Kui kunagi saavad olemas olema riiklikult ühtlustatud metoodikad ja suunised, kuidas selle koolivalmiduskaardiga ikka täpsemalt on, siis võib edasi mõelda kohustuse taastamise peale. Aga enne seda tuleks alushariduse “lõpp-produkt” praegusega võrreldes palju täpsemini kirjeldada – või ka mõnel muul moel näitlikustada, milles ikkagi täpsemalt see koolivalmidus seal kaardil ilmnema peab.

Kasutangi suve muuhulgas lasteaedu puudutava eelnõu ehk siis seda valdkonda puudutavate seadusemuudatuste ettepanekute tegemiseks, kui kellelgi on veel midagi sinna teemasse pakkuda, ootan tänuga kas siin kommentaarides või liisa@pakosta.ee
Olen ka väga tänulik, kui avaldate arvamust koolivalmiduskaardi asjus või kirjeldate oma pere kokkupuuteid sellega.

(lugu ilmus esmalt Delfi poliitblogis 31.07.2011)

7 kommentaari:

  1. Tere Liisa !

    Koolivalmiduskaardi mõte pole iseenesest ju paha, aga koostada 20-le ja enamale lapsele KVK on paras pähkel. Probleem on just selles, et oleks objektiivne ja midagiütlev :)), et poleks minu isiklik suhtumine vaid adekvaatne tekst. Sõnastamine on tõsine töö, et laps ei saaks silti külge ,ei liialt kiitvat ega laitvat.Siit tulebki konks KVK kirjutamisse, et kiputakse kirjutama nö. keskmist teksti, mis sisuliselt jätab mõnedest asjadest rääkimata. Meie Jõhvi Gümnaasiumi koostöö lasteaedadega on hea ja õpetajad kohtuvad eelnevalt oma õpilastega näost näkku ja saavad mingi aimduse lastest nende kohtumiste jooksul. Ka meie , lasteaiaõpetajad, saame kirjeldada laste arengut lasteaia jooksul. See koostöö on täienduseks KVK-le. Sest iseenesest ilma koostööta ja kohtumisteta, on KVK lihtsalt üks paber, mida nõutakse.

    Tervitades sugulane Annika :))

    VastaKustuta
  2. Tere!
    Puudutatud teema on väga lai ja kindlasti oleks tõhusam oma kogemust, seisukohti Sinuga jagada suuliselt, sest kirjutades läheb kaduma ju üsna palju heast kommunikatsioonist. Aga püüan mõnedki read siia kirja panna.
    Alushariduse õppekava kätkeb endas lapse üldoskusi (mängu-, tunnetus-, õpioskused, sotsiaalsed ja enesekohased oskused)ja lapse arengu eeldatavaid tulemusi ainevaldkonniti (keel ja kõne, mina ja keskkond, matemaatika, visuaalne kunst, liikumine, muusika)ning seda kõike alates 1,5aastasest lapsest kuni 6-7aastase lapseni. Seega ei ole õige tähtsustada lapse arengut vaid 6-7aastaselt. Selleks, et laps lõpetaks edukalt ka lasteaia ja omandaks riikliku õppekava nö ületatuna, peab lapse arenguga tegelema ikka tema sünnist alates - ja mulle väga meeldib jaapanlaste hoiak, et laps on sündinud siis, kui on toimunud tema eostamine.
    Küsimus miks lasteaiad ei soovi oma õppekavva kirjutada riikliku õppekava ületamist, johtub sellest, et seda pole arukas teha. See oleks sisuliselt sama teema, et miks gümnaasiumi lõpetades ei pääsegi kõik kõrgkooli õppima, miks ei võiks viimases klassis teha õpetajad nii tõhusat tööd, et iga lõpetanu saaks edasi kõrgkooli.
    Samas ei maksa unustada, et lasteaias toimub lapse arendamine lapsest lähtuvalt, seega andekam või nutikam laps saabki keerukamaid harjutusi/ülesandeid, ja riiklik õppekava ei sea selles osas piiranguid, kui ära ei tasuks unustada, et andekal lapsel esineb enamasti anne vaid mõnedes valdkondades, mistähendab, et last tuleks vaadata kui tervikut arendades ka tema nõrgemaid külgi.
    Ka mina tean juhtumit, kus õpetaja avastas alles esimese klassi lõpusirgel, et poiss N oskas soravalt lugeda väga keerulist teksti ning suutis loetut ka selgitada. Paneb mõtlema, et milline oli õpetajapoolne juhendamine ja suhtlemine õpilastega, kui ta ei teadnudki õpilaste taset? Millest ta õppetöö planeerimisel siis üldse juhindus?
    Areng on järjepidev protsess! Iga järgnev etapp toetud eelnevale. Alushariduse õppekava on ülesehitatud järk-järgulisuse printsiipi arvestades ehk iga etapp toetub eelnevale, iga uus teadmine/oskus/suutlikus eeldab, et on läbitud eelnevad etapid.

    Alushariduse omandamisel on suur roll perekonnal, seda enam, et lasteaias käimine ei ole kohustuslik. On piisavalt lapsi, kelle osavõtt lasteaia õppetegevusest ei olegi piisav selleks, et riiklik õpekava saaks omandatud. Kui laps ikka pool ajast puudub või tuuakse ta lasteaeda alles lõunaks, siis ongi vanemate poolt loodud juba väga keeruline olukord. Hiljem väidab vanem koolis, et minu laps käis lasteaias, mis on nö poolik tõde, lisama peaks ka teise poole.

    Koolivalmiduskaart on tekitanud ka lasteaiaõpetajatele ja teistele spetsialistidele hulgaliselt küsimusi. Isiklikult ei näe sellel paberil üldse mingit mõtet! Eesti hariduselu on üle bürokratiseeritud. Malli on võetud teistest riikidest ja kokku on keedetud üks pudru ja kapsad. Meie häda ongi selles, et üks tark käib näiteks Saksamaal ja teine Soomes ja kolmas Itaalias, ja siis tullakse kokku ning "leiutatakse" nähtust-kuuldust "hea" mudel eesti lasteaiale. Kuidas see kõik aga praktiliselt teostub, see ei huvita enam kedagi.

    Et lasteaias oleks lapsel hea olla, ja et temast areneks positiivse ellusuhtumisega kodanik, kes saaks iseseisvalt endaga hakkama ja oleks ennast ja teisi austav inimene, selleks ei pea lasteaias tootma massiliselt paberipahna või koormama arvuti K-ketast, vaid piisab heatahtlikust ja lugupidavast suhtumisest/suhtlemisest valitud ametisse, lastesse, perekonda jne.

    Parimate soovidega,
    M

    VastaKustuta
  3. Lisaksin veel, et riikliku õppekava ei saa kuidagi kaheti mõista ja see on mõeldud ikka täitmiseks, see ongi alus, millest lähtuvalt koostatakse lasteaia õppekava. Riiklikus õppekavas on nt 6-7aastase lapse matemaatiliseks oskuseks 5 piires arvutamine, see aga ei tähenda, et taiplikum laps peaks selle tulemusega piirduma, kuid eeldab, et KÕIK lasteaias käivad lapsed, kellel ei esine vaimupuuet või matemaatikas õpiraskust saavad selle tulemusega 6-7aastaselt hakkama.

    Riikliku õppekavaga saavad kõik tutvuda
    https://riigiteataja.ee/akt/12970917

    Nüüd mis puutub kalligraafiasse, siis koolieelses eas ei ole õige nn ilukirjale liigset rõhku asetada, sest laps ei ole oma arengus veel selleni jõudnud,et silma ja käe koostöö lubaks kauneid tähti kirjutada. Näiteks ka kolmnurga joonistamisoskus kuulub alles 4aastase lapse oskuste hulka. Seega on väga tähtis teada, millal midagi tuleks õpetada ja millest tuleks hoiduda.

    Lasteaia õppekava väljatöötamiseks on Tartu Ülikooli õppekava arendusrühm andnud välja väga põhjaliku materjali. Ükski lasteaia direktor ei tohiks küll öelda, et nemad riiklikust õppekavast ei juhindu.

    Parimat,
    M

    VastaKustuta
  4. Suur tänu kommentaaride eest! Lihtsalt Tallinnas selgus kooliastuvatel lastelgi, et koolide ootused olid väga erinevad ja ka väljastatud koolivalmiduskaardid olid nagu puder ja kapsad.
    Ja näiteks mu oma lapse lasteaia õpetajad (laps läheb lasteaia viimasesse rühma) ütlesid kevadisel lasteaia koosolekul selgelt välja, et kuna rühm on nii suur, siis nemad alusharidust anda ei jõua ja pandagu lapsed eelkoolidesse. Heakene küll, meie saame sellega hakkama (kodule lähim eelkool maksab 73 € kuus) - aga arusaadavalt kõik ei saagi saada, lisaks maksab ka lasteaed ca 50€ kuus. Ning lisaks lapse jooksutamine.

    VastaKustuta
  5. Kas kool võib keelduda lapse 1. klassi võtmast, kui ta saab lasteaiast negatiivse koolivalmiduse hinnangu, st. koolipikenduse soovituse?

    VastaKustuta
  6. Liisa Pakosta21. mai 2015 12:48

    Tere!
    Juhul, kui lasteaed on andnud sellise hinnangu, ja te vanemana olete teisel arvamusel, on teil kaks võimalust: 1) Mitte kinnitada oma allkirjaga lapse koolivalmiduskaarti lasteaias, sellisel juhul kaarti ei väljastata üldse; või kui kaart on juba väljastatud, siis te ei pea seda koolile üldse esitama, kuna koolil puudub õigus nõuda kaardi esitamist põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgselt; 2) tehnilise lahenduse kõrval soovitaks muidugi küsida ikkagi teist asjatundjate arvamust juurde. Kui laps tõesti on ebaküps, vajab ta ehk väikeklassi või mingil muul moel abi, ja oleks lapse suhtes ebaaus talle seda abi mitte pakkuda. Samas võib olla, et teine spetsialist annab teistsuguse hinnangu. Loodan, et teie lapse koolitee algus saab igal juhul olema last toetav ja igati rõõmsameelne.

    VastaKustuta
  7. Liisa Pakosta21. mai 2015 13:02

    Lisan veel juurde, et kooli alguse edasilükkamine ei ole kuidagi seotud koolivalmiduskaardiga, vaid seda reguleerib sotsiaalministri määrus. Põhimõtteliselt saab aluseks olla vaid vähemalt 6 kuud kestnud haigus... https://www.riigiteataja.ee/akt/13349293

    VastaKustuta