Justiitsministeeriumi statistika kohaselt on 2011. aastal kuue kuuga «lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine» (§ 178) ning «lapseealise seksuaalne ahvatlemine» (§ 179) võrreldes 2009. ja 2010. aasta sama perioodiga selgelt tõusnud.
Allpool Postimees.ee poolt küsitud küsimused (Martin Smutov) koos mu vastustega.
1) Millega põhjendaksite Teie lastega seotud kuritegude ja just sellist liiki (eraldi võttes) kuritegude niivõrd võimsat kasvu?
Sellise numbrite kasvu taga on ilmselt mitu asjaolu. Kindlasti tuleb kiita neid inimesi, tänu kelle tööle, aga ka tänu kelle kodanikuaktiivsusele on juhtumeid hakatud rohkem avastama. See on äärmiselt oluline, et perverdid ja pedofiilid ei saaks tegutseda karistamatult - hirm hoiab ehk mõnevõrragi uute kuritegude sooritamise eest ja meie eesmärk on ju ennekõike, et neid kuritegusid ei juhtuks.
Teine, laiem põhjus on ilmselt rohkem sotsioloogide-psühholoogide laual. Kas ajaloolises, eriti lähiajaloolises retrospektiivis on ka tõesti perverssete kuritegude kasv toimunud või on hakatud sellest lihtsalt rohkem rääkima? Nõukogude ajal liikusid suust suhu eriti õõvastavad juhtumid, millistest aasajal polegi nagu kuulda olnud, ka lastearstid tõid oma praktikast tõelisi hirmulugusid. Või siiski on kaasajal asi veel hullemaks läinud? Kas ühiskond on muutunud koos vabameelsusega ka sedapidi, et pedofiilid tunnetavad suuremat tegutsemisõigustust? Kas ühiskond, kus soositakse oma tunnete vabamat väljendamist, kompab liiga julgelt ka niiöelda piiripealseid alasid? Kas seksi pidev eksponeerimine on kaasa toonud selle, et ka laste jaoks võib tunduda täiskasvanulik olemisega kaasuv enese eksponeerimine mitte nii taunimisväärsena? Eesti lapsed puutuvat ju seksistseenide vaatamisega internetist ja televiisorist eriti palju kokku.
2) Kuivõrd pakub selline teemavaldkond lastevanematele huvi ehk mulle nagu pigem tundub, et huvi on leige, sest arvatakse, et oma lapsega ikka ei juhtu?
Mulle tundub, et lapsevanemaid huvitab oma laste kaitsmine vägagi, ainult et oluliselt keerulisemaks on läinud täpselt aru saada, millal ja mille vastu ja kuidas kaitsta tuleks. Kui lastega koos ajakirjandust lugeda või televiisorit vaadata, siis üks alkoholi- ja pesureklaam ajab teist taga ja ongi keeruline selgitada, et vaata, see tädi võib, talle makstakse selle eest isegi hullupööra palju raha, aga kui sinu juurde tuleb miski onu ja palub sul ka poseerida, siis see on saatanast, sest sa oled selleks veel liiga noor. Loomulikult tulebki seda jäädagi seletama, aga minu meelest on laste kasvatamine muutunudki keerulisemaks, kuna kõikvõimalikke vastakaid sisendeid on lihtsalt nii palju. Sedasama mitu põlvkonda vana õpetust, et ära mitte kunagi mitte ühegi võõraga, kes sind kutsub või meelitab, mitte mingil juhul kaasa mine, ära mitte mingil tingimusel võta mitte ühegi võõra käest kommi ega mänguasja vastu, kui emmet-issit juures pole, ja tule kohe joostes emmele või issile ütlema, seda tasub muidugi kogu aeg meelde tuletada. Aga kuna peremudelid on nii palju raputada saanud, ja ma ei tea, kas sellega seonduvalt või mitte, aga juhtub ju suur osa nendest lastevastastest kuritegudest lapse perekonnaringis, mis on veel kõige õõvastavam.
Põhimõtteliselt tuleb ikkagi lapsele väga selgelt selgitada, et mis on normaalne ja mis ei ole, kuidas toimida, kui miski tundub ebanormaalne ja seda tasub teha igal vanemal, et laps oleks teadmiste ja vajaliku enesekindlusega "relvastatud" mistahes puhuks.
See on normaalne, et lapsevanem loodab, et tema lapsega seda ei juhtu - no vastasel korral läheks ju vanemad kohe hulluks - aga last tuleb sellegipoolest varustada elementaarsete teadmistega, sõltuvalt lapse arengust ja arusaamise tasemest, lapse tundlikkuse ja fantaasia määrast ja nii edasi. No umbes samamoodi kuidas me õpetame last linnaliikluses ellu jääma. Aga ikka juhtub, ptüi-ptüi-ptüi.
Lastevanemate Liidu poole on pärast politsei laiemat tööd avalikkusega või ka pärast avalikukstulnud pederastiajuhte tulnudki just pöördumisi stiilis et kahtlustan oma eksmeest, nägin oma ekspoiss-sõbra arvutis ükskord sellist pilti, silmasin oma töökaaslase arvutis kogemata midagi kahtlast - et mis ma nüüd edasi teen, ma ei taha et mu nimi avalikuks tuleks jne, aga süda valutab. Me oleme siis ikka palunud politseisse pöörduda ja paluda täielikku anonüümsust ja veennud, et politsei kontrollib kõigepealt asjaolusid väga delikaatselt. Oleme ka öelnud, et mõelge ikka nende laste peale ja et mis teie vapper tegu saaks kõik ära hoida juhtumast. Et kujutlege võimalikku kasu, mis teie vastutustundlik käitumine annab, ja mõelge nendele lastele - ning tegutsege! Kedagi ilmaasjata pokri küll ei panda.
3) Kas olete politsei töös märganud muutusi, mis võivad olla sellise tulemuseni viinud?
Jah, politsei on tööle võtnud erioskustega inimesed ning oluliselt rohkem hakanud ka meedia kaudu peresid harima. See kõik on väga vajalik.
4) Mida saab politsei teha, et selliseid juhtumeid ennetada?
Politsei saab teha peamiselt ennetustööna kahte asja: Esiteks harida, teavitada, õpetada. Vanemaid, pedagooge, sotsiaaltöötajaid, perearste, poliitikuid ja ka oma kolleege, kellel pole vastavat ettevalmistust. Muide, ses osas on palju abi ka meediast. Teiseks tagada, et mistahes pöördumine saaks kõige parema reageeringu. Probleem on nimelt selles, et osad pöördumised jäävad väidetavalt ikkagi adekvaatse tähelepanuta, või siis ka reageeritakse üle - kumbagi ei tohiks juhtuda, ehkki see on väga keeruline.
5) Mida soovitate lapsevanematel teha või jälgida?
Tegude osas - oli juba juttu, rääkida oma lapsega, valmistada laps ette elu mistahes värvidega kohtumiseks, sest maailma ennast lapsevanem ju lõpuni kontrollida ei saa, ta saab ainult oma last varustada valiku enesekindluse, teadmistepagasi ning eetikanormidega.
Jälgimise osas - nii vastik kui seda öelda pole, siis saab lapsevanem jälgida neid inimesi, kellega laps eeskätt pereringis kokku puutub. Jälgida saab oma lapse võimalikke käitumismuutusi, meeleolumuutusi, muresid ja hirme. Ja ehkki see on väga keeruline, siis teatud määral tuleks olla kursis ka sellega, mida laps internetis teeb. Suuremate laste ehk tegelikult juba noorte puhul asendub jälgimine sellega, mis on veel eriti keeruline - et kui te viibite oma lapsega samal ajal ühes ruumis ja räägite, et kas siis te ka tegelikult viibite vaimses mõttes samas ruumis, ja kas te ka tegelikult räägite - sealt edasi kõik muu. On suhteliselt tavapärane, et noored otsivad seiklusi ja kombivad täiskasvanutemaailma piire oma arusaamisi mööda - paljut võibki muuta see, kui põhjalikud need "oma arusaamised" on ja millisel moel osatakse riske hinnata - siin saavad vanemad palju ära teha, tegelikult ju juba väheke nooremas eas.
6) Politsei andmetel on ligi 80% laste seksuaalseid ahvatlemisi toimunud veebikeskkondades. Kuidas näevad lapsevanemad veebiruumi rolli oma laste elus ja kuidas on võimalik seal toimuvaga kursis hoida?
Minu meelest pole võti mitte niivõrd enda kursishoidmisega lapse veebitegevuse üle, kuivõrd teadmises, et laps on varustatud teadmiste, väärika enesekindluse ja eetikaga, et mitte libastuda ja et kohe teada anda, kui midagi sellist temaga veebis juhtub. Tõenäoliselt ei maksa paanikasse minna, kui poeg on vaadanud mõnda Elu24 uudist kellegi paljastunud rindadest või kui tütar suhtleb nii enam-vähem omavanuste poistega, keda ta tegelikult hästi tunneb. Kui noor inimene veidigi tahab, siis suudab ta oma tegevuse jäljed peita täielikult lapsevanema eest, kes reeglina on arvutiasjanduses oluliselt kobam. Tähtis oleks seega saavutada, et noore inimese tahtmised ja hirmud oleksid lapsevanemale aimatavad ja läbi räägitavad.
Suures plaanis pole ju oluline, kas kuritegu toimub virtuaalselt või näost näkku. Ühtemoodi peab laps aru saama, et see on valesti ja et tuleb vanemaid teavitada.
7) Kuidas olete teie suutnud oma peres selliste teemade ja ka arvutikasutuse küsimused lahendada? Kui palju sõdimist on?
Olen püüdnud käituda samamoodi nagu käitusid minu vanemad, nende kasvatusega sellistes küsimustes on mul endal tagantjärele vaadates olnud põhjust rahul olla. Usalduslikud suhted, mitte maniakaalne kontroll. Teatakse kus pereliikmed parasjagu on, kellega suhtlevad ja millal tulevad, kuid ei kirjutata väga ette, et kus ja kellega tohib või ei tohi. Ja ikka needsamad põlvkondi vanad õpetussõnad, sest ega inimkond muutunud ole, muutunud on ainult tehnilised võimalused.
8) Politsei väitel võivad mõned vanemad tunda ennast ebamugavalt, kui nad peavad sellisest juhtumist teatama. Milline on teie hinnang, et kas see on nii? Kui on, siis kuidas seda teha tuleks või kuidas häbi/kahetsusbarjäärist üle saada?
Lapse kasvatamisel on väga palju ebamugavust, tegelikult ka. Ka kooli vestlusele minna, kui lapsega on mure, on väga ebamugav, aga see kõik on ju lapse huvides. Kui lapsevanema mugavustundest rääkida, siis teatamata jätmine tekitab hiljem tõenäoliselt veel suurema ebamugavustunde, nii et soovitan ikka valida selle va väiksema ebamugavuse kasuks. Ja see pole häbitundmise koht, lastega ikka juhtub igasuguseid asju, tähtis on ju sellest üle saada ja eluga edasi minna, eks ole.
9) Kas näete vajadust kuskil seadustes muudatusi teha, et lastele veel rohkem kaitset pakkuda?
Uus lastekaitseseadus ongi tegemisel, see on kindlasti üks teema, mis siis terviklikult läbi mõelda.
10) Mida sooviksite veel lisada?
Et kõige selle taustal ei tohiks lolliks ka minna. See, kui meestreener kallistab võidukalt esinenud poissi või kui naisõpetaja embab oma väiksemaid ja hellust ootavaid õpilasi, on tegelikult täiesti normaalne. Ehk nagu luuletaja Sang väga täpselt ütles: “võileib pauna, suudlus palgele, nendest inimlaps saab jaksu jalgele”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar