Vaatame, kuidas peaks olema üles ehitatud parkimiskorralduse muudatuste protsess. Järgnevalt pole kirjas konkreetseid lahendusi, vaid on kirjas, kuidas neljast tööetapist koosnev protsess tegelikult ühes omavalitsuses käima peaks.
(1) Kõigepealt tuleb määratleda asumi tüüp: kas tegemist on südalinnaga, kus vuhab jõuline transiit või vaikse eeslinnaga? Või on tegemist tõmbekeskusega? Ühendussõlmega, kus inimesed vahetavad transpordivahendit või liikumisviisi? Kõik lahendused sõltuvad sellest, mis tüüpi linnamaastikuga tegelikkuses tegemist on. Mis suunas soovitakse, et see asum areneb? Millised on üldisemad eesmärgid? Kas eesmärgid on omavalitsusel ja elanikel ühesugused?
(2) Järgmisena tuleks analüüsida just selles piirkonnas sobivaid lahendusi. Kui piirkonna täpsem iseloom, täpsemad probleemid, täpsemad ootused on laiemas pildis teada, siis tuleks kõrvuti panna konkreetsest olukorrast tulenevad strateegiad, et saaks läbi arutada iga plussid-miinused. Strateegiad võivad olla väga erinevad, alates planeeringulahenduste muutmisest lõpetades linnale kuuluvate maade kasutamisega ning võimalike muudatustega maksupoliitikas. Igal juhul peavad strateegiad olema seotud püstitatud eesmärkidega.
(3) Praktiline on võrrelda kogemusi (ja mitte ühe linna südalinnakogemust teise linna eeslinnaga, vaid ikka sarnaste asumite ja sarnaste probleemide lahendusi). Parkimine on probleem kõikides linnades ja ehkki on alati olemas tõenäosus leiutada midagi täiesti uut, siis enamasti selgub, et konkreetseid lahendusi on juba kuskil kasutatud. Näiteks eeslinnade tasuliseks parkimisalaks viimine on Tallinnas juba toonud kaasa hoovide asfalteerimise ja täiendava autostamise laine nii Uues Maailmas kui ka Kadriorus – näited on meil omast käest võtta.
(4) Kui lõpuks on demokraatlikul kombel jõutud tulemuseni elik välja valitud parimad ja kõige vajalikumad tegevused, siis läheb tarvis veel ka täpsemaid juhiseid valitud strateegia praktikas teostamiseks. Kui eesmärgid on ühised, siis saavad ju ka kõik ühiselt panustada ja hea on teada, mida täpsemalt igaüks tegema peab ja teha saab, ning loomulikult kuulub vastav info edastamisele nii elanikele, külalistele, ametnikele, arendajatele, kohalikele ettevõtjatele – teisisõnu kõikidele samadele ühiskonnarühmadele, kes on otsuste valmimises ise kaasa rääkinud.
Kuidas teile tundub, kas Tallinnas elanikele tasulisele parkimisala laiendamisotsuseni jõudmisel on seda protsessi kasvõi natukene jälginud? Või on lihtsalt tegeletud linnaeelarve aukude lappimisega, millel pole tegeliku parkimiskorraldusega miskit pistmist?
Võibolla on see arutelu toimunud sosinal või mõnes teises kohas, kuid jah, mina pole seda märganud. Lihtsalt üllatavana sõidab kaela see uus korraldus ning jääb kohati tunne, et demokraatiast on asi kaugel, nagu ikka.
VastaKustutaKas on midagi võimalik veel teha selle situatsiooni teistsuguseks lahendamiseks?
Õued jäägu ikka mängimiseks lastele ja liblikatele, porganditele ja võrkkiikedele..., mitte asfalteeritud parklateks.
Oma soovid sean positiivsete muutustega kaasa!
Tänud, et tegutsed ja kirjutad!