Las mõned asjad jäädagi võõra silma eest varjule

Meditsiin on valdkond, kus hoogne avalikustamine kõikides detailides pole kindlasti mõistlik eesmärk.
Ehkki hea kolleeg Roheliste erakonnast Toomas Trapido pakub vastupidist. Glasnosti mõte mitte ainult Gorbatshovi ajal, vaid juba ammu enne teda (tegemist on vene keeles ju vana mõistega) on läbipaistva, demokraatliku juhtimise saavutamine. Juhtimise! Demokraatliku juhtimise! Glasnost tähendab näiteks seda, et igaühel on õigus ja peabki olema õigus saada Haigekassast vastuseid selle kohta, miks eelistatakse ühte või teist valdkonda rahastamisel, saada Sotsiaalministeeriumist infot, kuidas on kavandatud tervishoiu arendamine, ennetustegevused, millised on meie rahva üldised tervisenäitajad, millised ravivõtted ja ravimid on keelatud jne. Haiglad peavad avalikult selgitama oma tulevikuplaane ja olevikuraskusi, samuti jagama infot selle kohta, miks valiti ülemarstiks just see tohter või haiglajuhiks just too inimene ning millistel tingimustel viiakse läbi hankeid või võetakse tööle uut personali. Aga igasugune läbipaistvus lõpeb kohe, kui jõuame konkreetse inimese haiguslooni. Sellel on väga lihtsad põhjused: esiteks on inimestel loomupärane õigus oma nõrgemaid külgi, sealhulgas ka tervisehädasid, häbeneda. Ilmselt evolutsiooni käigus kinnistunud kõhutunne, et keegi ei taha sinuga lapsi teha või sinuga koos töötada, kui su valud ja vaevad väga avalikud on. Ja kuna kaasaegne meditsiin suudab üha rohkem, siis puudub igasugune põhjus mistahes avalikuks huviks konkreetse inimese tervise vastu, kuna enamik hädasid on parandatavad. Ja kui ka pole, siis saab avalikkus üldhuvitava isiku paranematust tõvest surmakuulutust pidi ikka teada, meenutagem kasvõi austusväärse Urmas Oti kangelaslikkust.
   Teine põhjus on inimlikus viisakuses – kui inimene ise ei räägi, pole lihtsalt sünnis tema terviseasjades sorkida. Meenutagem kasvõi napakaid „uudiseid“ kellegi rasedusest, mis hiljem tõeks ei osutu või spekulatsioonidest kellegi kohe-kohe saabuvast järjekordsest infarktist – kõik need lood jäävad hea maitse ja elementaarse viisakuse piiridele suure kaarega alla.
   Kolmas põhjus on arsti vandes – kui patsiendil on vaba voli rääkida omaenda tervisest mida ta heaks arvab, siis arstil puudub igasugune võimalus kasvõi natukenegi heita samale haigusloole omalt poolt valgustust või ennast kuidagigi kaitsta – ta lihtsalt ei tohi mitte midagi mitte ühegi inimese haiguse kohta öelda, kui tal puudub selleks vastava isiku kirjalikult väljendatud nõusolek. Üldarusaadavalt on sellel keelul nii meditsiinilised kui eetilised põhjused. Haiguseid saab ravida edukalt ainult siis, kui patsient võib julge südamega kõik oma mured tohtrile ära rääkida ning teisalt oleks ikka jube küll, kui igaüks võiks avalikkuses igaühe pärasoole iseärasustest või vaimse tervise nüanssidest kommentaare jagada. Niisiis ei saa me rääkida mingiust täielikust avalikustamises olukorras, kus ühel osapoolel puudub üldse võimalus infot jagada.

   Patsientide rahulolu meditsiinisüsteemiga on meil üldiselt päris hea, mis muidugi ei tähenda, et üksikutel juhtudel ongi jama majas. Olen isegi saanud mitmed valusad õppetunnid, näiteks saanud õnneks küll kerge, aga siiski ravimimürgituse pelgalt asjaolust, et ma ei tulnud selle peale, et sama haigusloo raames võib uus vastuvõtuarst kirjutada uue rohu üldse süüvimatagi, mis ravimeid sama haigusloo raames juba välja kirjutatud on ning et kaks ravimit võivad samaaegsel manustamisel paha teha. Edaspidi lähtun alati tegelikult ju igal pool väljas olevast teabest, et iga patsient peab iga kord informeerima ise arsti kõikidest ravimitest, mida ta võtab. Viimane kord katkesid mu närvid kriitilises situatsioonis lähedase inimesega hoopis tühise asjaolu peale, kuigi tegelikult oli tegemist tavalise kommunikatsioonihäirega, mis pealegi polnud üleüldse asjakohane. Patsient ja patsiendi lähedased ongi ju valust või murest täiesti närvis ja võivad olla ka kaunikesti plahvatusohtlikud või tõlgendada infot omal moel, eriti kui olukord on tõsine ja aeg tundub olevat liiga napp. Mõnele tohtrile või õele pole samas suhtlemisannet eriti palju jagunud ja sellise kahe omavahel kokkusobimatu pooluse kokkupõrkest piisab, et väikesestki sädemest tekiks leek. Lisaks pole ju ükski inimene ilmeksimatu, sealhulgas ka arstid. Ja samuti mitte ka patsiendid. Milline glasnost aitaks sellistel puhkudel? Mõne konkreetse haigusloo avalik lahkamine aitaks teadlikkust tõsta ja kvaliteeti parandada ainult siis, kui seda käsitletaks anonüümselt – sest ainult siis on arstidel võimalik tervikpildi tutvustamises kaasa rääkida. Laiemalt aitaks ikka ainult arstide parem suhtluskoolitus, patsientide õpetamine ja laiem üldine teadlikkus ning mõlemapoolne võime teha koostööd kogu hingest, kuid säilitada sealjuures kriitiline kõrvaltvaataja pilk. Ja muidugi piiritu usk paranemisse, see on hädavajalik ka kõige lootusetumate juhtumite puhul. Koolides oleks vaja palju põhjalikumat terviseõpetust, sealhulgas ka õpetust selle kohta, kuidas olla hea patsient, kuidas iseseisvalt kriitiliselt analüüsida arstide ettekirjutusi, kuidas muidugi eeskätt oma tervist hoida. Viimases osas õppekavad üht-teist sisaldavad, aga väljaõpe koostööd tegevaks kuid samas elutervet kaasamõtlemist pakkuvaks patsiendiks olemisest puudub küll. Loomulikult on vaja ka arstipoolset valmisolekut patsient ära kuulata, isegi siis, kui patsient on täiesti kindel, et tema haigus pärineb tulnukatelt või et ta teab päris kindlasti, et teda aitab just seesama rohi mis naabrimeestki. Meenub ka tõsiasi, et näiteks Põhja-Eesti regionaalhaiglas nõudsid patsiendid suitsetamisrõdult lävepaku eemaldamist, kuna muidu ei saavat ratastooliga sinna suitsetama sõita…

   Arstiteaduskonda saavad enamasti sisse vaat et peaaegu ainult kuldmedaliga kooli lõpetanud. Haridustee on pikk ja raske, arstidena töötavad meie rahva helgeimad pead. Südameharidust ülikoolis enam ei saa, see peab varasemast juba kaasas olema. Eks arstid teavad ju isegi omavahel, kellel kolleegidest juhtub tegelikult professionaalseid apsakaid rohkem kui teistel. Natuke pärsib tööandjate loomulikku valikut arstide puudus – meil on haiglaid, kus üle poole tohtritest on pensioniealised! Mitte et ma kahtleks nende kompetentsis, vastupidi, kuid tean et mitmed neist tahaks tegelikult juba ise pinsipõlve pidada, ent kohusetunne ei luba kohta tühjaks jätta. Arstide järgi on meeletu nõudlus nii Eestis kui ka teistes riikides, seda vaatamata üldisele kõrgele töötusele. Võib-olla peaks kriitiliselt üle vaatama ka riikliku tellimuse arstide väljaõppele? Inimlikult on arusaadav nii arsti vea tõttu kannatada saanud inimese soov, et arst oma viga tunnistaks kui arsti pelgus viga mitte tunnistada – see viimane pole ju ainult meditsiinitöötajatele omane, vaid üldinimlik. Järelevalvekomisjonid teevad siinkohal väga tänuväärset tööd ja aitavad kaasa üldise usaldusväärsuse tõusule. Sest aeglaselt, ent siiski, saame tõdeda et üha rohkem inimesi saab ravi, mis neid ka aitab. Mitte ükski arst pole samas võimsam kui Elu, ja viimane võib olla vahest kohutavalt ebaõiglane. Ükski emasüda ei saa jääda rahulikuks, kui tema lapsega midagi juhtub, eriti kui juhtub midagi pöördumatult traagilist.

   Soovin kõigile head tervist ja kui häda kimbutab, julgust ka ise ravi kvaliteedile kaasa aidata kõikvõimalikku kirjandust iseseisvalt juurde uurides ning arstidega avameelselt oma muredest rääkides. Kui midagi häirib, võiks sellest konkreetselt arstile teada anda ja paluda kaaluda teist lahendust. Kui tõesti tekib probleeme, on võimalik küsida kollegiaalsemat otsust ravi osas või lõpuks ka vahetada arsti. Inimestel on võimalik seeläbi kvaliteeti vähesel määral mõjutada, ehki ka see on raske. Laiema avalikustamise juurde asudes peaks eelnevalt väga täpselt läbi arutama, mille avalikustamisest ikka konkreetselt kasu sünnib, missuguseid juhtimisaluseid tuleks muuta ja mitte minna kaasa ahvatlevana näiva huviga saada teada üksikasju ühest või teisest konkreetse inimese konkreetsest haigusloost. Või mida arvad Sina?