Liisa Pakosta ajaveeb

Ligimesearmastus

2012-01-25T11:55:00.004+02:00

Ligimesearmastus ning emalikult hoolivsuhtumine on nii sotsiaalpoliitika kui ka paljude teiste poliitikatealusväärtus.

Sotsiaalpoliitika Eestis vajab senisest paljuenam sihiseadmist ja mõtestamist. Sotsiaalpoliitikat on peetud nagu miskikshädapäraseks, mida tehakse peaaegu et ainult selleks, et keegi aia taha mässamaei tuleks. Tegelikult on sotsiaalpoliitika eesmärk, vähemalt konservatiivsestmaailmavaatest lähtuvalt, kõikidele inimestele inimväärsete võimalustetagamine. Reeglina tähendab see võimalusi ja eeldusi jõukohaseks panustamiseksnii iseendaga toimetulekuks kui ka töö tegemiseks. Ligimesearmastus kristlikualusväärtusena on omal kohal ka ilmalikus Eestis, on ju sotsiaalpoliitika mõtepidada teist inimest enda kõrval sama väärtuslikuks.

Angela Merkel on asja lühidalt kokku võtnud:sotsiaalne on kõik, mis töökohti loob.

Eesti sotsiaalpoliitikas on nappe vahendeidarvestades väga palju hästi ja südamega tehtud. Lisan mõned sihiseaded, mis onmaailmavaateliselt olulised.

Esimene tees. Eesti rahva püsimine on meiekõige suurem eesmärk. Lapsi ja inimeste eluiga ei mõjuta sugugi ainult needseadused, mille pealkiri nõnda ütleb. Kõikideleseadustele, mis laste ja lastega perede olukorda või inimeste tervist jaeluiga mõjutavad, tuleb teha ennevastuvõtmist mõjude analüüs. Nii õpib seadusandja laste huvide arvestamineiga otsuse juures samasugusel moel, nagu me täna arvestame keskkonnamõjudega. Lilledeja liblikate kaitse ja neile võimalike tekkivate mõjude analüüs on kahtlemataoluline ja tänuväärne, ent iga elujaatav liik tegeleb ikka oma liigikaaslastekestlikkusega ka.

Teine tees. Eirame erivajadusi positiivsesmõttes! Meie eesmärk on ju ühiskond, kus kõigil on oma koht ja ülesanne, seegatuleks inimesi toetada igati olema oma eripäradele vastavalt toetatud, entikkagi täisväärtuslik ühiskonna liige.Eestis on rekordarv erivajadustega koolilapsi, vähemasti paberite järgi. Eestison näiteks puue alkoholismist tingitud depressioon, mille eest makstaksepuudetoetust. Loomulikult tuleb iga inimese eripäraseid vajadusi arvestada jaerivajadustega inimesi toetada, ent sellega ei tohiks kaasneda liiga jäikaliigitamist, mis lõpuks töötab suurema segregatsiooni suunas. Näiteksühtluskooli mõte on ikkagi erinevate vajadustega lapsi koos õpetada, mitte neideritaolistesse klassidesse jagada, seda veel rahastamismudelitega kõigitisoosides.

Kolmas tees. Süsteemne varajane märkamine onkõige tõhusam. Laste huvides ja hilisemate murede vähendamiseks tuleb Eestiskasutusele võtta süsteemne varajasemärkamise ja selleks laste ülevaatuse kord, mis on seotud ka vanematevastutusega. Sarnase ettepaneku on teinud ka perearstid, lastekaitsjad jaalgklasside õpetajad, samuti lasteaednikud. Ka eakate murede varasem märkamine onoluline. Kõige kiirem viis siin tulemusi saavutada on pakkuda eakatele rohkemvõimalusi vajalik olla, oma nõu anda – meil kipub see põlvkondade järjepidevusikka väga ära kaduma. Kui inimesel on rohkem suhtlusvõimalusi, siis on karohkem võimalusi muresid kiiremini lahendada. On isegi mõned poliitilisedmeetmed, kuidas seda asja väheke paremaks saaks aidata.

Inimõigused ja põhivabadused

2012-01-24T11:12:00.002+02:00

Konservatiivnemaailmavaade tugineb inimese vabaduste ning vastutustunde austamisel ninginimõiguste kompromissitul kaitsmisel.

Kolme teesi asemel väljendan seekordilmavaatelist muret väga üheselt. Põhiseaduse tasemel on meil selge alusinimõiguste ja põhivabaduste kaitseks olemas, aga tegelik elu on vahel valusaltmidagi muud. Probleemiks nõukogude ajast on aga jäänud inimeste hindamisel jatöölevõtmisel sisukuse, tarkuse ja oskuste asemel hoopis mingite teiste jatäiesti kõrvaliste asjade hindamine.

Meil on liiga palju - ehkki ka üks juhtum onjuba liiga palju - diskrimineerimist soolisel, perekondlikul, vanuselisel,terviseseisundist tuleneval või erakondlikul alusel ning isegi juuksevärvijärgi. Diskrimineerimine on väikeses riigis eriti valus, sest meid on nii vähe.Imelikul kombel sellest poliitilisel tasemel eriti ei räägi keegi, Mart Nutt ja Silver Meikar välja arvatud. Samas kannab just konservatiivne maailmavaadeendas vastutust inimõiguste eest seista.

Jah, valikuliselt teemaga riik siiski tegeleb.Olen igati nõus, et homofoobia on täpselt sama nõme ja vastuvõetamatu nagu feminofoobiavõi dementofoobia või mistahes muu teiste inimgruppide vastane täiestipõhjendamatu kartus. (Igaks juhukstäpsustan siinkohal lugejatele kohe ära, et samasooliste abielu ei ole Euroopavanade ega uuendatud alusdokumentide ega ka mitte ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse deklaratsiooni alusel inimõigus – isegi vastupidi, inimõigus on abielu (ühe) mehe ja (ühe)naise vahel).

Aga samal ajal ei juhtu midagi ametnikuga, kesvastustab mõne töölesoovija sobivuse pelgalt seetõttu, et tollel on lapsed. Võiet too kuulub mõnda erakonda. Või et too ei kuulu mõnda erakonda. Või et äkkihakkavad tollel lapsed olema. Sellist suhtumist peetakse isegi talutavaks!

Üks vägaoluline diskrimineerimise valdkond tuleb veel ära märkida. See on ealinediskrimineerimine. Lisaks pensioniealistele hakkab see kahjuks üha enam puudutamakeskealisi inimesi, kellel on üha raskem saada tööd ka hea haridusekorral. Põlvkondlik tõrjumine on kujunenud tõsiseks probleemiks.Ka puuetega inimeste kaasamiseks on tehtud väga vähe. Neid inimesi, kes tahavadtööd teha, aga suudavad seda teha ainult osalise tööajaga, on igatimõistetavatel põhjustel väga palju, tudengitest titemammadeni, eakatesterivajadustega inimesteni. Samas räägitakse vajadusest tuua riiki võõrtööjõudu.Töö on inimese põhiõigus.

Paremad peaksid olema lood ka inimesteusaldamisega. Usaldamine tähendab õigust ise ja vastutustundlikult toimetada. Inimesevabadus oma asju ise ja ilma riigi liigse sekkumiseta korraldada – see just tähendabinimese usaldamist. Inimese ja sealt edasi kohapealse kogukonna usaldamine onpõhimõttelise tähtsusega. Inimeste usaldamisest on puudu näiteks hariduses jakultuuris. Väljendub see näiteks õpetaja ja kohaliku kooli või ka vabakondlikekultuuritegijate liialt tagasihoidlikus usaldamises.

Uus lehekülg. Uus IRL. Liisa teesid

2012-01-21T16:48:00.002+02:00

Hea mõttekaaslane!

Ühe tegusa erakonna lugu on nagu avatud raamat. Üle kahe kümnendi kestnud erakond IRL on alustamas selles raamatus uut peatükki.

Eesti ideaalid on köitnud aastatega ühte paljusid inimesi. IRLi ajalugu on ilma kahtlusteta erakondade ühinemiste ajalugu Eestis. Ja erakonnakaaslastel, kõigil osalistel, on ühiselt põhjust tunda uhkust.

Ajalugu on meile õpetanud, et ideaalset poliitikat ei tarvitse olemas olla, ent kindlasti on olemas poliitika, mis põhineb ideaalidel ja parimatel püüdlustel nendeni. See ei ole sageli olnud lühim tee eesmärkideni, ometi on meie riigi ajalugu tõestanud meile, et see on olnud õige tee.

Meie erakonnas on tänaseks ligi 10.000 inimest. On neid, kes soovivad jätkata loetud peatükkide ülelugemist. Meie tahame keerata koos teiega uue puhta lehekülje ja alustada oma erakonna uue peatükiga. Soovime, et selle uue lehekülje keeraksid kõik, kes peavad IRLi Eesti tuleviku jaoks vajalikuks. Selle peatüki kirjutamist alustame me ühiselt 28. jaanuaril IRL Suurkogul.

Minu programmilised ettepanekud leiad siit ajaveebist peatükkide kaupa, iga päev lisandub uus materjal. Loodetavasti tuleb sisukas arutelu. Palun ava teemad:

Mis peab muutuma erakonnas?

Välispoliitika teesid

Rahanduspoliitika teesid

It is the economy, stupid!*

Tööpoliitika teesid

Kaitsepoliitika teesid

IRL: Inimlik erakond

2012-01-21T16:44:00.000+02:00

IRL liikmetena eristume teistest Eesti erakondadestaktiivsete kuulajatena ja pikaajaliste sihtide seadjana.

Kuidas minna erakonnana edasi, mida muuta erakonna sees? Me peame erakonnasrohkem väärtustama ja hindama iga kaasatöötavat ja mõtlevat inimest, kaüksteist rohkem kuulama. Kuulama iga inimest, kes tuleb õhtul kodust väljamidagi arutama, saadab kirja, küsib, mõtleb kaasa. Kuulamises on vabakonna vaimu. Selles on jõud ja kuierakonna tegelikke eesmärke silmas pidada – on just selles kõige peamisem jõud.Olgu meie erakonna liikmetel tahet vabaks ja kirglikuks vaidluseks ning söakustselle meile, IRL’le, eripärase vabaduse üle uhked olla!

Hooliv ja vabakondlikku vaimu kandevkonservatiivsus on kaasaegse konservatismi nägu. Me näeme kahjuks ühiskonnasüha suurenevat kihistumist, polariseerumist. Me peame tegelema inimestetegelike murede ja probleemidega – inimestel ei ole täna kerge! Nii nagu kameie erakonnakaaslastel ei ole täna kerge. Vanemate inimeste töökus on see,mille toel tänased noored elavad – ent liiga sageli ei oska me sellest lugupidada või pole noored sama töökad. Noorte inimeste teravad küsimused, pereloomineja laste kasvatamine on see, mille toel elavad tulevased põlvkonnad – ent liigasageli ei oska me sellest lugu pidada.

Erakond on mittetulunduslikel eesmärkidelkogunenud kodanikualgatus. Eesti vabakond muutub tänuväärselt üha aktiivsemaks.Ka erakonnas ei tohi unustada, et oleme osake vabakonnast, osakemittetulunduslikust demokraatlikust ühiskonnakorraldusest. Ohtrad palgalisedametikohad ja reklaamibüriood ei suuda mitte kunagi asendada inimeste vabatahte väljendamist parimas vabakondlikus vaimus.

Ma vajame suuri ideaale. Me oleme Eesti ainuskristlikel alusväärtustel tuginev rahvuslik-konservatiivne erakond. Me peamehoidma suuri ideaale, ja me peame need ideaalid sõnastama.

Esimene tees: ideaalidel põhinev programm. IRL’l ei olegi täna pikaajalist,ideaale täpsemalt lahti sõnastavat programmi. Pärast viimast ühinemist on kogutöö keskendunud Isamaaliidu ja Res Publica programmiliste seisukohtadeühtlustamisele ning valimisperioodideks programmide koostamisele. On viimaneaeg kokku tulla ja koostöös erakonnakaaslaste ja ka erakonda mitte kuuluvateinimestega koostada tõelise rahvaerakonna põhjalik ideaalide javaldkonnapoliitikate programm. Eriti oluliseks pean siinjuures seda, et kuue esimenenööp oleks õigesti kinni pandud, siis läheb ka ülejäänud rida õigesti. Meieprogrammi aluseks, selleks esimeseks nööbiks, olgu suured ideaalid. Ideaalidetäpsem sõnastamine aitab meil jõuda maailmavaateliselt suurema selguseni. Meieeesmärgiks pole mitte “õiged” hääletustulemused poliitiliste valikute tegemisel,vaid ideaalidel tuginev konsensuslik poliitika.

Teine tees: inimestega arvestamine peab rohkem kajastuma erakonnasiseses töös.Selleks, et side kõikide inimestega oleks veelgi parem, peaksime arutamavõimalust inimeste tahtega ja valimistel aktiivselt osalemisega tegelikkusesrohkem arvestada.

Igaüks, kes tahab ja suudab panustada meieerakonna arengusse on teretulnud seda tegema. Erakonnas ei saa olla kohtatagatoakokkulepetel, otsused ja seisukohad peavad kujunema kõikidele liikmetelearusaadavas vormis. Me saame rakendada kogu oma võimekust ainult juhul, kuikõik liikmed tunnevad end kaasatuna. Senisest rohkem tuleb kaasata inimesi, kespole meie erakonna liikmed, küsida nende ettepanekuid, arvamusi, ja inimesitähelepanelikult kuulata. Selleks tuleb programmitöös appi võtta ka avatudfoorumid internetikeskkondades.

Pöördume taas ka oma endiste erakonnaliikmetepoole ja pakume neile võimalusi olla kaasatud.

Erakonna liikmete arvu suurendamine onrahvaerakonna loomulik ja väärikas eesmärk.

Kolmas tees: puhaste käte poliitika. Usunja usaldan, et tegelikult suudab IRL olla oma erakondliku eetilisemajandamisega eeskujuks kogu Eestile ja teistele erakondadele. Konservatiivnemaailmavaade tugineb säästlikule ja arukale majandamisele. Konservatiivseks saameoma poliitikad aetud ja need ka ära tehtud riigieelarve eraldistega erakonnalening oma liikmemaksude toel. Ning selleks, et poleks mingeid hämaraid võiarusaamatuid lugusid eraannetustega, teeme nii, et iga eraannetaja annetus onläbipaistev. See tähendab, et annetusel on kirjas annetuse täpsem eesmärk,näiteks et see on mõeldud selle ja selle erakonnaliikme valimiskampaaniamaterjalideks ja nende postituseks või tolle piirkonna trükiseks. Nõnda saabigaüks täpselt kontrollida erakonna majandamist ja valimiskuludetegelikkuselevastavust. IRL’l on sellist muudatust Eesti erakondadest kõigelihtsam teha, tehkem siis!

IRL: Tööpoliitika teesid

2012-01-20T13:36:00.002+02:00

IRL: Tööpoliitika

Inimese töö on ainus, mis elatist annab javäärtusi loob.

Töökusest ja kõikidest tööinimesest lugupidamine on ükskonservatiivse maailavaate põhilisi alusväärtusi. Majanduse arenguvõtmeteguriks on erasektori töökohad. Riik ja omavalitsused elavad erasektorisloodud töökohtade maksutuludest. Sotsiaalpoliitika peamine sisu on tagadainimeste põhiõigus tööle.

IRL ontööerakond ja rahvuslik erakond. Globaalsemalt vaadates näeme, et riikides, kusmeie sõsarerakonnad on keskendunud vaid paremtsentristlikule majandus- ja sotsiaalpolitiikale,on nüüd tuldud ja võetud neilt võimalus olla üksiti ka rahvuslik erakond. Rahvusluseidee kõrgeima lipuna on libisenud äärmuserakodnadele, kes reeglina ei ole eritidemokraatlikud. IRL on tegemas sedasama viga - astumas "normaalset"Lääne-Euroopa teed. Meil on õppida teiste riikide kogemusest, et niimoodisurutakse tagasihoidlikumad rahvuskaaslased tööturult välja ja asendatakse lõpuksettevõtlikuma ja vähenõudliku, kuigi mitte rohkem koolis käinud võõrtööjõuga.Meie kehvemal järjel olevate inimeste roaks jääb elada sotsiaalteotustest. Miksme tahame sedasama rada astuda? Peab leiduma viis olla rahvuslik oma sotsiaalpoliitikas,olla rahvsulik oma majanduspoliitikas, olemata seejuures ksenofoobne jatunnustades ka tekkiva euroeestluse avatust. IRL peab olema see, kes tasakaalukatvaba majandusmõtet seob rahvusliku mõtteviisiga. See on meie eripära ja meievastutus - ajada rahvuslik-konservatiivset poliitikat ja eristuda sedakaudu kateistest Eestis tegutsevatest erakondadest.

Esimenetees: Tööinimesel peabki olema parem,kui sellel, kes küll saaks tööd teha, aga kes elab toetustest. Sotsiaalseltkõige vastutundlikum on selline poliitika, kus töötavale inimesele luuakseeeliseid. Sotsiaalne on kõik, mis töökohti loob. Meil on pikad sammud astuda nendeinimeste õiguste tagamisel, kes ühel või teisel põhjusel ei saa täiskohagatöötada, või kelle kodukoha läheduses töökohti pole.

Teine tees: Toetadatuleb nii olemasolevate töökohtadesäilimist kui uute loomist. Toetada tuleb lastel ja noortel tööharjumustekujunemist. Vähendada tuleb nii maksutehnilisi kui ka sisulisi piiranguidtöötamisel. Näiteks on Eestis tööandjale ebaatraktiivne tööle võtta osalisetööajaga noort või väikelapsega ema, kui töötundide arv ei küündimiinimumpalgani, osaajaga töötava inimese töölevõtmine pole tööandjale alatiotstarbekas. Kehtestada tuleb sotsiaalmaksu lagi. Eestis on Euroliidu pikimtöökeeld kooliõpilastele. Meie haridussüsteem peab olema rohkem suunatud tööinimeseettevalmistamisele. Laste ja noorte erinevate vajadustega paremini kohalduv,vabam haridussüsteem on meie rahvusliku töökultuuri alustala.

Kolmas tees:Riigi poliitika seisukohalt on käes aeg uuesti iibepoliitika atra seada. Euroopa Liidus on suurimasündiumuskordajaga Prantsusmaa, kus põhirõhk on lapsekasvatamise ja vanematetöötamise võimalikul sujuval ühendamisel. Mida väiksemad on vanemate kaotusedtööelus lapse sünniga seoses, seda kindlamalt saavad pered ennast tunda. Vanemahüvitistöötas hästi meetmena selleks, et 90ndatel aastatel karjäärivaliku teinudnaised oma edasilükatud sünnitust päris ära ei jätaks. Kindlasti tõstis ta kaüldist kindlustunnet ja toimis päris efektiivselt majandusbuumi ajal. Nüüd onaga oluline see, et vanem tunnetaks toetust kuni lapse täisealiseks saamiseni.Seda nii finantsiliselt kui moraalselt. Lapsevanemluse ja tööinimesevastandamine ei ole õige tee. Vanemahüvitis tuleb muuta paindlikumaks,vähendamata sealjuures vanemahüvitise määrasid. Lastehoiu ja lasteaiakohtadekättesaadavus ning toetavad teenused erivajadustega lastele ningpaljulapselistele peredele aitavad lapsevanemaid paremini tööle. Ka lastekasvatamine on töö, mis vajab suuremat väärtustamist.

IRL: kaitsepoliitika teesid

2012-01-20T00:16:00.001+02:00

Iseseisvus on kallis. Iseseisvus on ainult meie endi kätes.

Tulevikuehitamiseks peame säilitama elava sideme minevikuga. Eesti kindlalt püsivjulgeolek tagab praegu iseseisvas riigis üles kasvavale põlvkonnale kindlatuleviku, selleks tuleb täna astuda konkreetseid samme. Eelduseks sellele onmeie tugev kaitsetahe ning pühendumine. Raske on seda loota, kui Eesti riik eitunnusta ühemõtteliselt oma kodanike võitlust Eesti riikluse eest mõlema Eestitokupeerinud totalitaarse reziimi vastu.

Eesti ei jää maailmas kunagi enam üksi. Eesti on õppinud ajaloost ega kordaminevikus tehtud vigu. Me pole enam neutraalne riik, vaid osaleme aktiivseltmaailmas toimuvas. Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige - vaid aidatesvajadusel teisi, võime ise loota abile. Eesti ei alistu enam kunagi vastupanuta- me astume vastu igale rünnakule, tulgu see mistahes suunast ning mil viisiltahes.

Esimene tees: me ei alistu! Eesti on õppinud ajaloost ega kordaminevikus tehtud vigu. Me pole enam neutraalne riik, vaid osaleme aktiivseltmaailmas toimuvas. Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige - vaid aidatesvajadusel teisi, võime ise loota abile. Eesti ei jää maailmas kunagi enamüksi. Eesti ei alistu enam kunagi vastupanuta - me astume vastu igalerünnakule, tulgu see kust suunast ning mis viisil tahes.

Teine tees: Usutav heidutusvõime! Eesti julgeolek tugineb meie esmaselekaitsevõimele - see toetub oluliselt meie vabatahtlikuriigikaitseorganisatsiooni Kaitseliidu tugevusele. Eesti julgeoleku tagatisekson meie riigikaitse usutavus - me võtame seda tõsiselt. Selleks on Eestitõstnud meie riigikaitsekulutused 2%-le rahvuslikust koguproduktist ningehitanud meie kaitse üles suurt osa kodanikest kaasavale reservarmeele. Sellesüsteemi säilitamine on ka tulevikus meie riigikaitse usutavuse aluseks. Uuendatudriigikaitse laiem mudel keskendub lisaks sõjalisele poolele ka muudele aladele,nagu näiteks sisejulgeoleku tagamisele, küberkaitsele ja psühholoogiliselekaitsele.

Kolmas tees: tankid tulevad. Esmase kaitsevõime tõsiseltvõetavuseks peab Eesti ühelt poolt hoolitsemaoma sõdurite heaolu eest, kuid lisaks tuleb sõduritele anda ka usutavad ningtõhusad relvad. Kaasaegsete tankitõrje- ja õhutõrjerelvade kõrval kuulub nendehulka ka soomusvõimekus ehk maakeeli öeldes moodsad tankid, mis tuleb Eestiletagada. Vastasel korral ehitame üles vaid illusoorse kaitsevõime.

Elameebakindlas maailmas. Iseseisvus on kallis.

Kõrgharidusreformi eelnõu (89 SE) viimased muudatused

2012-01-19T15:06:00.004+02:00

IRL seisab võrdse ligipääsu eest haridusele. Tasuta kõrghariduse eelnõu on saanud tänu kõikide heale kaastööle palju parem. Täna tehti Riigikogu kultuurikomisjoni poolt eelnõusse viimased muudatused. Kuna selle kohta on juba palju küsimusi, siis selgitan rõõmuga lähemalt:

1. Akadeemilinepuhkus – ülikooliseaduse õppekorralduse üldnõuete paragrahvi kirjutati , et ülikoolvõimaldab üliõpilasel (A) kuulata loenguid ja muul viisil osaleda õppetöös ning(B) sooritada eksameid, arvestusi ja muul viisil täita õppekava.

Akadeemilise puhkuse regulatsiooni juurde seaduses aga jäeti, etakadeemilisel ei või üliõpilane täita õppekava. Koostoimes ülaltoodudüldnõuetega lubame akadeemilisel komponenti (A) ja keelame komponendi (B). Uuskord kohaldub neile, kes lähevad akadeemilisele 1. jaanuarist 2013. Lisaks mejuba varem laiendasime üliõpilaste õigusi selles osas, et kui senimaani oliülikooli otsustada, kas üldse lubada akadeemilise ajal ainepunkte teha, siisnüüd me garanteerime selle õiguse soovi korral kindla võimalusena ja piiranguteta väikelaste vanematele (ema + isa), puudegatudengitele ja sõjaväeteenistusega seoses akadeemilise võtnud tudengitele.

2. Õppekuludehüvitamine – seadusesse kirjutati, et ülikooli nõukogu kehtestab vähemalt 4 kuud enneõppeaasta algust õppekulude osalise hüvitamise määra ja õppekulude osalisehüvitamise tingimused, mille hulgas arvestatakse üliõpilase täitmata jäänudõppe mahtu. Seega jõustub meie ettepanek, et õppekulude katmise küsimisel tudengilt, kes pole tasuta õppeks vajalikku õppekava mahtu täitnud, arvestatakseseda, kas tegemata on jäänud 1 või 15 või 29 ainepunkti. Lisaks - õppekulude hüvitamise küsimise vajadus selles olukorras on tervikuna ülikooli otsustada - kui õiendamata jääb vaid väike osa, saab ülikool kaaluda, kas arveldamine mõistlik ja põhjendatud on.

3. Seadusemuudatuste rakendamine– tasuta õppe laiemad võimalused koos õppekulude hüvitamise uue korraga hakkavad kehtima üliõpilastele, kesimmatrikuleeritakse 2013/2014 õppeaastast. Enne seda õppeaastatimmatrikuleeritutele kehtib vana kord kolm aastat kuni 2015/2016 õppeaastalõpuni (see on arvestuslik 1. astme ehk bakalaureuseõppe nominaalaeg alates 2013/2014 õppeaastast )ja alates 2016/2017 õppeaastast kohaldatakse kõigile üliõpilastele (hoolimata sellest,kaua nad on juba õppinud või on ülikooli lõpetamas vmt) uut õppekulude hüvitamisekorda. See on puhas ja arusaadavam lahendus, ning selliste piiride tõmbamise valik on seadusandja otsustada. Haridusseadustes sellist korda praktiseeritakse, sest uute õppekorralduslike nõuetegaharjumiseks on pikemad tähtaegu peetud põhjendatuks.

4. Täna saadetieelnõu II lugemisele Riigikogu suurde saali kolmapäevaks, 25.01, ettepanekuga II lugemine lõpetada.

It is the economy, stupid*!

2012-01-19T10:52:00.001+02:00

Majanduspoliitikaglobaalsed küsimused nõuavad lahendusi ka Eestis.
Tänase (majandus)elupõhiprobleem seisneb polariseerumises ja riigi võimekuses selles olukorraskeskklassi arengut toetada.

Selgitanenne lahenduste pakkumist probleemi veidi pikemalt, kuna suur osa meiemajandusmõtlemsiest toimetab veel eilses päevas. Polariseerimine ärisektoritasandil tähendab seda, et osadel ettevõtetel läheb järjest paremini, tulevadrekordkasumid tulevad aasta aasta järel, samal ajal kui osa ettevõtteidjooksevad kiiresti rahast tühjaks, ning nõnda tervete sektorite kaupa. Näiteksenergeetiaettevõtetel läheb hästi, aga toiduainetetööstusel ja ehitusfirmadelhalvasti. Raskustes on transport, aga väga hästi läheb tarkvaraarendustega ja sidega seotud ettevõtetel. Samasugune polariseerumine toimub inimestetasandil - keskklass vaesub massiliselt ja ainult üksikud inimesed rikastuvadenneolematult. Luksuskaupade müük on praegu viimase poolsajandi tipus. Samalajal tuleb igapäevaselt omadega välja järjest vähem inimesi. Tegemist onglobaalse olukorraga, kus ei rikastu ainult Eesti Energia, vaid ka Shell, BP jaGazprom ning IBM ja Apple, samas kui kasumit ei suuda koguda autotootjad,lennufirmad ja Nestle. Ajalooliselt on tegemist suure muudatusega, kus piltlikultöeldes kõike eluks vajalikku, nagu toit ja eluase, pakkuv tööstus tulebhalvasti toime ja “tilu-lilu” õitseb. Samal ajal kaob kogu kapitalistlikusüsteemi alus – tugev keskklass – kogu maailmast. Seega seisavad majandus jasotsiaalpoliitika teineteisele lähemal kui ei kunagi varem. Keerulistel aegadeltulebki toetuda konservatiivsetele majanduspõhimõtetele, ega neid ilmaasjatatalupojatarkusega võrrelda.

Esimenetees: Eesti majandus on Euroopa majanduse harmooniline koostisosa. Teeme Euroopa rohkem Eestikeskseks. Meiemajandust elavdab Euroopa institutsioonide keskuste tegevuse toetamine Eestisja rahvusvaheliste firmade juhtimisüksuste töö toetamine Eestis.

Teine tees:Ekspordivõimaluste, mitte ainult ekspordi kui umbmäärase eesmärgi toetamine. Meei saa füüsiliselt kaupu eksportida, kui meie transpordiühendused on nagu Ruhnusaarel: lennuk lendab ainult hea ilmaga ja kõik ülejäänud liikumisteedpiirduvad sisuliselt laevaliiklusega. Maanteeühendus Euroopasse on täis 70 km/hpiiranguid ning hoiatussilte lehmade teeületuse kohta. Eesti ülesanne on meie ühendusteedenagu kiirraudtee Euroopasse, Via Baltika ja lennuliikluse prioriteetseksseadmine kogu Euroopa jaoks, koostöös põhjanaabritega. Senisest enam tulebtähtsustada ekspordipotensiaaliga tegevusvaldkondi: tarkvaratooted,sadamateenused, elektroonika- ja puidutööstus, turism.

Kolmas tees:Eesti energeetiline sõltumatus algab koduõuelt. Energeetikas tuleb toetada igasugustkohalikku puhta elukeskkonna nõuetele vastavat energiatootmist ja energia üldkuluvähendamist igapäevaelus igal tasandil.

Uutest väljakutsetest sotsiaalvaldkonnas seoses murettekitava kihistumisega leiate sotsiaal- ja tööturupoliitika teeside alt.

* “Kõik onmajandus, mõistad?” – See James Carville’ lause majanduse kui kõige olulisemateema kohta kogu riigis muutus Bill Clintoni 1992. aasta edukasvalimiskampaanias ideeliseks lööklauseks.

IRL: rahanduspoliitika teesid

2012-01-19T02:20:00.004+02:00

Rahaasjadpeavad olema korras.

Esiteks: eelarve tasakaal. Me ei tagane IRL’inõudest tsüklilise eelarvetasakaalu osas. Ükski riik ei peaks ei lühikeses,keskpikas ega kaugemas perspektiivis lubama oma rahvale rohkem, kui seesamarahvas on valmis maksutuludena kandma. Tasakaalus eelarve tuleb seadustada vastavaltEuroopa Liidu viimase tippkohtumise otsustele ja nende põhjal valmivalelepingule.

Teiseks: euro peab jääma! Euroopa finantskriisilahendused saavad teoks vaid üleeuroopalises koostöös. Euroopa finantskriisilahendab Euroopa ühisrahaga seotud probleemide lahendamine. Eesti nii toetabüleeuroopalisi lahendusi ja, mis veelgi olulisem - Eesti pakub üleeuroopalisilahendusi. Me oleme nagu heast perekonnast pärit vaene neiu, kelle varakus polesuur, ent kellel on hea maine. Kasutagem seda mainet aktiivsemalt jakonstruktiivsemalt! Euroalal ei tohi levida laiskade poliitikute töömeetodid,kus rahvale pakutakse pidevat palgakasvu ja toetuste tõusu, mida samasläbi inflatsiooni jälle tegelikkuses tasandatakse. Sellist pettust IRL ei talu.Riigirahandus peab olema läbipaistev ja tasakaalu ei tohiks "osta"Riigikogust igasuguste koolikatuste ja spordisaalide riigieelarvesse arvamisekaudu.

Kolmandaks:Meie maksupoliitika eesmärgiks on inimeseteja riigi kestev toimimine, iga inimese toimetulek. Euroala koridorides jubatoimub arutelusid võimaliku maksusüsteemide ühtlustamise üle, ning Eesti peabolema valmis pakkuma omi lahendusi. Maksustamise osas on IRL valmis alustamaarutelusid maksusüsteemi paremaks sünkroniseerimiseks teiste euroliidu maademaksusüsteemidega. Arutu ümberjagamine pole meie tee.

IRL: välispoliitika teesid

2012-01-18T15:18:00.003+02:00

Eestivälispoliitika eesmärk on Eesti riigi iseseisvuse tagamine. Meieerakond on kõige rahvusvahelisem Eesti erakond.

Juba 1980ndate lõpus sõitsidMart Laar, Trivimi Velliste, Tunne Kelam ja paljud teised head võitluskaaslasedmööda Euroopat ja maailma, kandes Eesti aadet kas sõsarparteide noorteorganisatsioonidevõi juba „päris“ erakondade laudadele. Toona vabast maailmast ammutatud ideedsillutasid ka teed esimese sõjajärgse valitsuse, Mart Laari juhtimiseltegutsenud kabineti ideoloogiale. Päris kindlasti poleks Eesti pöördumineLäände olnud nii sujuv, kui tänaseks IRL-i koondunud erakonnad poleks olnud niisilmapaistval tasemel rahvusvaheliselt lõimunud. Selles on uuel IRL'l aeg pöörata uus lehekülg.

Siit muesimene välispoliitikatees: avatus!Mõnele võib tunduda, et konservatiivsus tähendab sulgumist endasse, ainult oma traditsioonideväärtustamist, piltlikult öeldes vaid kaerajaani tantsimist rahvariietes jaööklubi põlastamist. Kaugel sellest! Konservatiivsus rahvusvaheliseideoloogiana, eriti 21. sajandil, on vägagi avatud.Ta oskab ära tunda needpõhiväärtused, selle absoluutse, mis ühte riiki, ühte rahvast teisest eristab.Seda erisust oskab just konservatiivne maailmavaade hoida. Kuid samaaegselt otsibkonservatiivne poliitik inimest ja tööd väärstustava maailmavaate esindajanaalati kõike seda, mis rahvusvahelises elus, rahvusvahelises tööjaotuses temariigi ja inimeste jaoks head, uuenduslikku, edumeelset on. Seda head kasutame me eelarvamusteta, omarahva ja riigi huvides.

Teinetees: realistlikkus! Meieväispoliitika alus on meie riigi väiksus ja tugev olemine väikese riigina. Niiväikese riigi jaoks nagu Eesti peavad välispoliitilised kaalutlused sisepoliitikaees prevaleerima. Me lihtsalt ei saa lubada endale näiteks mõnehästiorganiseerunud ühiskonnagrupi lobi pärast rikkuda suhteid mõne suure riigiga.Ja ega tegelikult mitte ka väiksema riigiga. See ei tähenda, et kõik, mismaailmast ja Euroopast antakse, tuleks paratamatu ja pühana vastu võtta, ei. Agaväikeriik saab maailmas edukalt tegutseda ainult siis, kui ta keskendub ainultkõige olulisematele teemadele. Keegi ei viitsi kuulata väikese riigi pidevatvirisemist. Olgem seega oma tähtsaimate eesmärkide seadmises ülimalt täpset jaärgem unustagem hetkekski oma suurust!

Kolmastees: aktiivsus! Eesti parimvõimalik julgeolekugarantii on meie edukas lõimumine rahvusvahelisekogukonnaga, meie liikmelisus tugevates organisatsioonides nagu NATO ja EuroopaLiit, aga ka ÜRO. See tähendab, et Eesti peab ka ise senisest veel rohkemtöötama kahe ülesande täitmiseks: tugevdades rahvusvahelisi organisatsioone,tugevdama enda positsioone ja nähtavust nendes. Mitte ühtegi tühisõitu mitteüheltki ametnikut või poliitikult, mitte ühtegi vaikimist seal, kus tulebrääkida, mitte ühtegi hõredat päevakava, mitte ühtegi minnalaskmismeeleolu. Kuitegutseme aktiivselt, arukalt ja nähtavalt kõige olulisemate küsimustelahendamisel, millega näiteks NATO (Afganistani operatsioon) ja EL (võlakriis)tegelevad, aitame sellega nii ennast kui ka oma partnereid.

Akadeemilisest puhkusest ja tudengi õigusest õppida

2012-01-09T16:33:00.003+02:00

Üks tasuta kõrghariduse reformidebatiküsimusi on olnud akadeemilise puhkusega seonduv.

Täna on igal kõrgkoolilõigus ise otsustada, kas tudengitel lubada või mitte lubada akadeemilisepuhkuse ajal ainepunkte õiendada. Mõned lubavad, mõned mitte. Akadeemilinevabadus ju!

Sotsiaalselt vastutustundlik onanda üliõpilastele kindlaid õigusi juurde ning piirata ülikoolide täielikkuvabadust nendel juhtudel, kus akadeemiline puhkus on tõesti seotud elutähtsatevajadustega. Seega muudame me praegust tasuta kõrghariduse eelnõu 89 SEselliselt, et ülikoolid on kohustatud lubama akadeemilise puhkuse ajalainepunktide õiendamist juhul, kui tudeng seda soovib, ning kui tudeng on alla3-aastase lapse vanem, puudega isik või kui ta on võtnud akadeemilise puhkusesõjaväeteenistuse läbimiseks. Nende kolme tudengirühma puhul me laiendametudengite õigusi praeguse olukorraga võrreldes, seadmata samas mingeid täiendavaidkohustusi. On täiesti loomulik, et laste kasvatamise ja õppetöö ühitamisttoetame me igal võimalikul moel, samuti on selge, et puuetega inimestele tulebpakkuda kõiki võimalusi kõrghariduse omandamiseks neile sobivas tempos. Nendevõimaluste pakkumisega oleme me muide riigina palju paindlikumad ja vastutulelikumadkui isegi näiteks põhjanaabrid soomlased, kus ühe lapse kohta on lubatudõppeaja pikendamine kuni 2 aastat.

Sealjuures tuleb veel muutasotsiaalkindlustuse osa kaitseteenistusse minevate või sealt tulevate tudengiteosas selliselt, et tudengi ravikindlustus ei katkeks puhuks, kui tudengotsustab võtta akadeemilise puhkuse lühemaks ajaks kui õppeaasta. Ravikindlustuseseaduse § 12 lg 3 annab üldreegli: Kindlustuskaitse peatub akadeemilise puhkuseajaks. Sotsiaalminister kehtestab määrusega tingimused, mille puhulkindlustuskaitse akadeemilise puhkuse ajaks ei peatu. Pärast peatumiselõppemist jätkub kindlustuskaitse ilma ooteajata. Ning omakorda on vastavasmääruses kirjas § 1. «Ravikindlustuse seaduse» § 5 lõike 4 punktis 5 nimetatudkindlustatud isikuga võrdsustatud isiku kindlustuskaitse ei peatu akadeemilisepuhkuse ajaks, kui akadeemiline puhkus on tingitud isiku haigusest võivigastusest." Vastavat määrust tuleb täiendada, lisades loendisse “kuiakadeemiline puhkus on tingitud kaitseväeteenistuse läbimisest”.

Kui akadeemiline puhkus võetakseterveks aastaks mõne tõsisema haiguse puhuks ja tudengile ei ole omistatudpuuet, siis on meil tegelikult tegemist keerukama juhtumiga. Üldiselt kaPõhjamaade sotsiaalsüsteemid, nagu kõik euterved ja elujaatavadsotsiaalsüsteemid üritavad vältida selliseid skeeme, mis motiveeriks inimesiennast haigemana nägema kui tegelik olukord olla võiks. Kujutleme olukorda, kusnoor inimene on tüesti nii haige, et ta ei parane mitme kuu jooksul ning onseetõttu sunnitud võtma akadeemilise puhkuse. Ta saab õppetööga jõudumöödajätkata, ent arvestused-eksamid saab ta õiendada pärast akadeemilisepuhkuseaasta lõppu, kogudes sel moel kumulatiivse punktiarvestuse olemasolulpiisava “kapitali” rahulikus tempos kõrghariduse omandamiseks.

Kui me toetaksime aga sellistlahendust, kus ainepunktide kogumisega jänni jäänud tudengile tekiks lihtne jatasuta pääsetee akadeemilise puhkuse võtmise näol, siis me halvaksimetegelikult ebaõiges suunas noore inimese motivatsiooni ülikool nominaalajajooksul ära lõpetada. Pigem toetame sellist õppekorraldust, kus mõne ainepunktitegematajätmisel oleks ülikoolil õigus (mitte kohustus!) nõuda õppetasu ainultläbimata eksami mahu eest.

Seega – me muudame praegusteelnõu tudengitele soodsamaks küll, ent mitte päris täht-tähelt nõutud vormis.Ja õigus õppida säilib loomulikult!

Tudengitoetused ka vajaduste järgi - JAH!

2012-01-09T16:09:00.003+02:00

Vajaduspõhised õppetoetused – kas koos tasutakõrghariduse reformiga või hiljem?

Tudengite nõudmine vajaduspõhiste õppetoetusteja tasuta kõrghariduse reformi koos jõustumise osas vastab täiel määral IRL’iseisukohtadele. IRL volikogu toetas nii 22.10.2010 kui ka 07.01.2012 toimunudkoosolekutel seisukohta, et tudengite vajaduspõhised toetused tuleb rakendadakoos tasuta kõrghariduse reformiga. Koalitsioonileppes on need kaks asjaomavahel nihkes ning seda tuleb pidada tehniliseks veaks. Eriti tahaksinsiinkohal kiita tudengite kainet majanduslikku mõtlemist, kuna nende nõudmine nr 3 "Kõrgahridus korda!" kampaania raames on isegi meie endi eesmärgist leebem ja kompromissialtim: “Üliõpilastelekehtestatakse hiljemalt reformi jõustumisel vajaduspõhised õppetoetusedvähemalt olemasolevate vahendite piires”.

Tegelikkuses on nimelt nii plaan kui kavajadus mitte piirduda üksnes olemasolevate vahenditega, vaid leida raha juurde.Olemasolevad vahendid kuluvad täna peamiselt tulemuspõhistele toetustele, entsotsiaalselt õiglasem oleks neid tõesti vajaduspõhistega asendada – loomulikultsoovime me kõik, et ka häid akadeemilisi tulemusi oleks võimalik materiaalselttunnustada.

Vaatame asja pisut põhjalikumalt. Täna ontudengitele ette nähtud mõned sotsiaalse iseloomuga toetused (koju sõitmiseksjms), ent vähene toetusraha läheb peamiselt heade õppetulemustemotiveerimiseks. Mida rohkem on tudengil aega pühenduda õppetööle, sedatõenäolisem on, et tema õppetulemused on nii säravad, et väärivadtulemustepõhist riiklikku toetamist. Ning vastupidi – mida vähem saab tudengõpingutele pühenduda, seda tagasihoidlikumad võivad olla tema tulemused. Parakuon aga nii, et mida jõukamad on vanemad ja mida vähem on peres lapsi, sedarohkem saadakse materiaalset tuge vanematelt ning seda väiksem on surve iseendale elatist teenida. Ja vastupidi. Seega on ülimalt tõenäoline, et suuremaosa tulemuspõhistest toetustest saavad tudengid, kes tegelikkuses saavadmateriaalse poolega niigi kaastudengitest paremini hakkama. Ja samal ajal onvaesemate perede lapsed, kellel niigi on mitmel muulgi põhjusel raskemülikoolidiplomini jõuda, tegelikult riigipoolse toeta – sest just nemad peavadkulutama kõige enam aega elatise teenimiseks, üsna tihti veel omaõdesid-vendigi ülal pidades.

Nõnda on tudengite ettepanek jagadaolemasolevad tulemuspõhised toetused vajaduspõhisteks igati sotsiaalselt vastutustundlikja loodame omalt poolt, et rahalised vahendid toetusteks kasvaksid koosriigieelarve kasvuga. Ootame haridusministri vastavat eelnõu valitsuse lauale ja sealt edasi Riigikogu saali võimalikult kiiresti.

Üle lati või joone taha?

2012-01-09T15:42:00.004+02:00

Kas ülikooli vastuvõtt peaks olema konkursi- või lävendipõhine?

Tudengite teine murekoht kampaanias “Kõrgharidus korda” nõutab lävendipõhistvastuvõttu ja kõlab soovina nii: “Kõrgkoolid kasutavad lävendipõhistvastuvõttu, mille järgi õppima saavad kõik, kes ületavad seatud akadeemiliselati.”

Jah, muidugi, seda soovi on igati põhjust toetada ja teeme eelnõuvastavalt ka ümber. Tuleb ka rõhutada, et lõplik eelnõu sõnastus sünnib riigikogu liikmete koostöös, seega saan kirjeldada arvamusi seisuga 09.01.2012.

Ülikooli vastuvõtu korraldamiseks on mituvõimalikku mudelit: konkursipõhine (vastu võetakse näiteks 50 parima tulemusesaavutanut ja 51-ne jääb ukse taha), lävendipõhine (vastu võetakse kõik, kesületavad lävendi ehk “akadeemilise lati”, isegi kui neid on 50 asemel näiteks10 või 200) ja on ka veel võimalik vastuvõttu korraldada kindlaksmääratudsotsiaalse või muudele tingimustele vastavate tingimuste kohaselt (näiteks et10% vastuvõetutest on vaesematest peredest vms, üldiselt seda mudelitpraktiliselt ei kasutata).

Eelnõu 89 SE sisaldab praegu konkursipõhistvastuvõttu, eelnõu muudetakse selliselt, et vastuvõtt hakkab olemalävendipõhine. Ilmselt on mõistlik anda ülikoolile õigus teatud põhjendatudjuhtudel mingeid piiranguid siiski seada – näiteks arstiteaduskonnas mahublahangulaua taha mingiu kindel hulk inimesi ja rohkem lihtsalt ei mahu. Agategemist saab olla piirarvude seadmisel tõesti vaid väga hästi põhjendatuderanditega. Selline lähenemine on kaasaegses maailmas väga levinud.

Miks lävendipõhine vastuvõtt on parem? See on vaba ühiskonna tunnus, et kui palju motiveeritud ja andekaid tudengeid tahabõppida just nimelt hispaania keelt, siis pole riigi asi öelda, et kahekümneesimesest tudengikandidaadist alates pole need noored inimesed enam riigilevajalikud. Ülikoolid peavad suutma oma lävendeid nii sättida, et vägasuuremahulist ala- või ülekonkurssi vältida. Üliõpilastele tekib nii agakindlust, et piisavalt töise ettevalmistuse korral pääsetakse soovitud erialaikkagi õppima.

Kõik või osa rehkendusest?

2012-01-09T14:49:00.002+02:00

Esimene ettepanek TTÜ tudengitelt pakub ülikoolis täisajaga õppeks täisaja asemel neljandiuku võrra väiksemat ehk 75% ulatuses õppekava täitmist.

Tallinna Tehnikaülikooli väga tubli üliõpilasesindus on teinud suurepärase kampaania “Kõrgharidus korda”, kus tuuakse välja neli murekohta. Vastus jah/ei oleks kõigilneljal juhul eksitav, sestap vaatleme neid asju sisulisemalt. Tuleb karõhutada, et lõplik eelnõu sõnastus sünnib riigikogu liikmete koostöös, seegasaan kirjeldada arvamusi seisuga 09.01.2012.

Tudengite esimene ettepanek on selline: "Üliõpilastel on õigus tasuta õppekohale, täites õppekava vähemalt 75%ulatuses nominaalaja piires. Tudeng ei kaota tasuta õppekohta, kui ta täidaballa 30 EAP semestris."

See on olnud üks enimarutelusid tekitanud teema üldse, ning selles küsimuses on ka erinevatehuvigruppide seisukohad olnud kõige vastandlikumad. Kui lühidalt kokku võtta,siis gümnaasiumiõpetajad, ülikoolid ja tööandjad soovivad näha võimalikultpalju täisajaga õppivaid tudengeid, kes lõpetavad nominaalaja jooksul jasisenevad võimalikult kiiresti täisenergiaga tööturule. Õpetajaid huvitab seegümnasistide õppemotivatsiooni tipus hoidmiseks ning täismahus pühendumiseharjutamiseks, ülikooli poolt vaadates on soov samuti arusaadav – sujuv japidev õpe on kõige tulemuslikum ning tööandjate positsioon on samuti selge –kui näiteks IT-firma soovib osaleda rahvusvahelises hankes, siis nõutaksemeekonna elulookirjeldusi. Ettevõte ei osutu hanke võitjaks, kui tema töötajateharidustaseme juures on kirjas “kõrgharidus omandamisel”. Tudengite soovvõimalusel aeglasemalt edasi liikuda on samuti arusaadav – rohkem vabadust javähem pinget on inimese loomupärane soov. Pealegi on täna 75% õppekavast täitevtudeng kirjas kui täisajaga õppiv üliõpilane. Kuidas selles olukorras jõudaparima tulemuseni?

Kindlasti on mõistlik pakkudasuuremat paindlikkust. Tasuta kõrgharidust garanteeriv eelnõu numbriga 89 SE tuleb muuta selliselt, et ainepunktide arvestus toimuks kumulatiivseks. Seetähendab, et kui sügisel õiendada ära näiteks 40 EAP-d, siis saaks poole kevadepealt juba ümbermaailmareisile sõita.

Teiseks tuleb piirataülikooli õigust tudengilt õppetöö eest tasu küsida selgemalt selliselt, et tasuküsimise võimalus oleks proportsionaalne tudengi võlgnevuse ulatusega. Seegakui näiteks jääb tegemata mõni 2-ainepunkti-eksam ja varasemat “rasva” kogutudpole, siis oleks kõrgkoolil teoreetiline õigus küsida tudengilt õppemaksuainult selles osas, seega tegelikult väga väheses osas. Rõhutada tuleb ka, ettegemist on ülikooli õiguse, täpsemalt võimalusega, mitte kohustusega sedaosalist õppetasu küsida.

Kolmandaks on eelnõus jubatehtud selge erisus koolieelikust lapsevanematele ning puudega tudengitele,kellel on võimalik kasutada tasuta õppekohta lausa kuni 50%-lise õppekavatäitmise korral (sellest ja selle ümber kerkinud arvamusest loe lähemalt siit).

Neljandaks tuleb märkida et nominaalaeg on 3+2 aastat ülikooliõpinguid magistritasemeni jõudmiseks. Seega, kui vastata tudengite küsimusele pedantse täpsusega, siis oleks vastus JAH: nominaalaja jooksul ongi paindlikuma kumulatiivse arvestusega võimalik teha osa semestreid 75%-lise õppekava täitmisega ja vastava muudatuse me eelnõusse teeme. Ilmselt on "nominaalaja piires" sattunud tudengite ettepanekusse eksitavalt, mõeldud on tõenäoliselt nominaalaja pikendamist?

Kokkuvõttes saame aga kindlalt öelda, etainepunktide arvestus viiakse sotsiaalselt ja akadeemiliseltvastutustundlikumaks ja õiglasemaks, ent samal ajal arvestatakse lisakstudengitele ka teiste ühiskonnagruppide seisukohtadega.

Lapsevanem ja kõrgharidus

2012-01-09T10:45:00.002+02:00

Inimestel on keerukas valik: vägahea aeg õppimiseks ja väga hea aeg lapse saamiseks kipuvad kattuma.

Nõndapüüavad edukad ja kestlikud rahvad nende kahe asja ühitamist võimalikult paljutoetada – et noor inimene saaks võimekuse korral kõrgelt haritud ja hakkaksühiskonnale võimalikult kiiresti tagasi panustama ning et laste sünnitamist eipeaks lükkama nii hiliseks, et paljulapseliseks pereks enam kasvada ei jõuagi.

Eestis on praegu kehtiva seadusekohaselt tehtud erisus õppekulude hüvitamise osas alla 7-aastast lastkasvatavale vanemale. Kui emal või isal on alla 7-aastane laps või puudegalaps, siis on ta vabastatud õppekulude hüvitamisest ka sellisel juhul, kui taõpib osakoormusega ehk siis endale sobivas tempos (§13-3 Õppekulude hüvitamine, lõige 2, punkt 2). See koos vanemahüvitisega, mida makstakse kaeelnevalt sissetulekuta noorele vanemale, on andnud suurepäraseid tulemusi,mida kiidavad ka Euroopa üliõpilasuurijad. Euroopa Liidu liikmesriikide hulgason Eestis suurim osakaal alla 6-aastaste lastega tudengeid (EL lähtub6-aastasest vanusest oma võrdlustes, nagu näiteks Eurostudent uuringud).Euroopa 33 riigi hulgas oleme teisel kohal – meie 23% kõikidesttudengitestosakaaluna, kellel on alla 6-aastane laps, jääb “maha” ainult Norrast,kus vastav osakal on 26%. Ülikoolid on saanud kenasti hakkama sellise tasutaõppe pakkumisega.

Uus tasuta kõrghariduse eelnõu 89 SE, mis on praegu Riigikogus menetlemisel, mõneti kitsendablapsevanemate õigusi, ent teeb seda mõistlikul põhjusel. Nimelt ei loetaedaspidi enam tudengit, kes täidab alla 50% õppekava mahust õppeaasta jooksul,enam mitte tudengiks, vaid eksterniks. Seega rakendub lapsevanematele nõuetasuta õppimiseks täita vähemalt pool õppekavast. See nõue on ka mõistlik – kuimagistriõpinguteks kuluks rohkem kui 10 aastat, läheb esimene ots tõenäoliseltjuba meelest ära. Lapsevanem on ise ka ju huvitatud võimalikult kiirestidiplomini jõudmisest ja leevendusaeg on niigi märkimisväärne. Samal ajal säilibkoolieelikute vanematele oluline eelis sättida oma õppimistempot ise, mistoetab lastekasvatuse ja õpingute ühitamist.

On tulnud ka ettepanek, etsellist lapsevanemluse toetamist ei tohiks lubada. Terve Euroopa soodustabseda, et erinevad ühiskonna grupid, kellel on arusaadavaid takistusi täisajagaõppimiseks – et need ühiskonna liikmed jõuaksid samuti kõrghariduseni, ningseda meie kõigi mõistval ja empaatilisel toel. Väide selle kohta, et olemasoleva olukorra kitsendatud kujul jätkamine maksaks riigile täiendavad 15 miljonit eurot, ei ole tõsiseltvõetav, kuna praegust süsteemi niikuinii kitsendatakse, pigem võib tekkida rahalist kokkuhoidu, ehkki see pole mingi eesmärk omaette. Nii lapsi kui kõrgharituid onEestil hädasti tarvis.

Rootsi kõrgharidusaruteludest 2011/12

2011-12-14T16:06:00.003+02:00

Rootsion klassikaline tasuta kõrgharidust pakkuv riik. 2011 sügisest rakendus Rootsis mullu tehtud seadusemuudatus,mille kohaselt ei laiene tasuta õppimise võimalus tudengitele, kes pole EuroopaLiidu kodanikud ja kes ei osale tudengivahetusprogrammis.
Sarnane muudatusjõustub Soomes 2014. Kõikidele Euroopa Liidu ja Šveitsi kodanikele on õpeendiselt tasuta.

Seepealtnäha väike muudatus on andnud hoogu juurde suurematele debattidele. Näiteks on jõudnud uuestifookusesse ülikoolide rahvusvahelistumine.

Ülikoolidseisavad silmitsi demograafilise auguga, mida seni aitasid välistudengid päriskenasti täita. Näiteks selgus sellesügisesest vastuvõtust tõsiasi, et väljastpooltEuroopa Liitu vastuvõtukatsetele tulijaist asus reaalselt õppima vaid 29%(Rootsist pärit sisseastujate puhul oli reaalselt õppima asunute protsent 79).Õppekohast loobujad on nimetanud loobumise põhjuseks majanduslikke põhjuseid,aga ka elamisloa mittesaamist (sadakond tudengit jõudis ka õppemaksu äratasuda, ent seejärel selgus, et elamisluba neile ei anta). Seega: huvi oli isegi sisseastumistasusid ja õppetasu teades suur, praktiline tulemus väike. Samas on arusaadav, et kolmandate riikide kodanike koolitamist ei tarvitse rootsi maksumaksjalt niisama lahke meele alusel oodata.

Teiseddebattide märksõnad on suurem efektiivsus õpetamisel ning kõrgkoolide jatööturu vajaduste parem seos. Ei midagi uut võrreldes Eestiga.

Erinevusenavõib välja tuua et Rootsis on kõrgharidus parem ja populaarsem kui ei kunagivarem, vähemalt tõdeb nii riigi 2012aasta eelarve seletuskiri. 43% ühe aastakäigu noortest asub kõrgharidust omandama,mis on küll kõrge määr, aga mitte juhtiv Euroopas. Samal ajal on paratamatult „kohalike“tudengite arv vähenemas. Eriti teravalt puudutab see koole, kus on suur osakaalväljastpoolt Euroopa Liitu pärit tudengeid või kus paljud tudengid õpivadeksternina või kaugõppes. Üks, mis on juba otsustatud: Rootsi vajab rohkemülikoolidevahelist koostööd, mis üsna avatud tõlkes tähendab väiksemal arvul,ent suuremaid ja tugevamaid kõrgkoole. Uue kõrgkoolimaastiku rajamiselkavandatakse põhjalikult analüüsida praeguseid tugevusi ja nõrkusi.Administratiivse külje pealt koondatakse kokku kõrgkoolidega seonduvaidametkondi.

2012aasta eelarves tõstetakse osade valdkondade rahastamist: ootuspäraselt onnendeks arstiteadus ja insenertehnilised alad, aga ka humanitaar- jaühiskonnateadused. Humanitaarteaduste osas võib rahastamise tõusu taga nähariiklikku programmi emakeeleõpetajate koolituse suurendamisel, milleks neliülikooli on saanud lisavahendeid.

Üldisesülikooli sisseastumise või sealt väljalangemise korras suuremaid muudatusi eiplaneerita. Rootsi ülikooliseaduse kohaselt on ülikoolidesse vastuvõttlävendipõhine, samal ajal on ülikoolidel väga suur iseotsustusõigus täpsemavastuvõtukorra ja –piirangute osas, näiteks läveni ületanute hulgas rakendadaveel ka konkursipõhist vastuvõttu (selline vastuvõttu piiramisõigus jõustus juba 1996). Ülikoolist väljaviskamise alused on muideRootsi seaduses juba ammuigi toodud: füüsilise vägivalla kasutamine, alkoholivõi narkootikumide tarvitamine, süüdimõistev otsus kuritegevuse eest, või muulmoel kaasõpilaste ja õppekeskkonna ohustamine. Võimaliku edasijõudmatuse jakvaliteediprobleemidega seadusandlus Eestile sarnaselt ei tegele.

Soome ülikooliseaduse uuendused: mida muudeti?

2011-12-13T11:40:00.004+02:00

Meie tasuta ülikooliharidust pakkuvad põhjanaabridon just oma ülikooliseadusi kõvasti rehitsenud, uus versioon jõustus 1.1.2010.

Huvitav ongi vaadata, MIDA nad muutsid – seega mis olemas olnust ei sobinud jamida nende arvates tuli muuta või milliste globaalsemate suundumustega kaasaminna. Analüüsi aluseks võtsin Soome haridusministeeriumi materjalid, miskajastavad muudatuste debatte, kõrvale jätsin surema trobikonna tehnilist laadivõi vaid ülikooli siseelu puudutavad muutused. Märgin taha plusse ja miinuseidvastavalt sellele, kuidas praegu Riigikogus arutlusel olev ülikooliseadusemuutmine samu suundumusi kajastab (pluss näitab, et samas suunas teeme ka meiemuutusi) või kajastamata jätab (null näitab, et teemat ei käsitleta ningmiinus, et käsitleb vastupidises suunas).

Muudatuste peamine sisu oli Põhjanaabritelülikoolidele suurema autonoomia andmine ning teatud juhtudel tasulise õppesissetoomine väljastpoolt Euroopa liitu pärit tudengitele. Need kaks põhimõteton tegelikult olemas ka eesti kõrgharidusseadusandlust puudutavatesmuudatustes.

Niisiis, Soomes alates 2010:

· Tõsteti ülikoolide iseseisvust jaenesemääramiseõiguse ulatust. +

· Ülikoolid said ise tööandjatenatööläbirääkimiseks otseseks osapooleks. 0

· Tihendati sidet ühiskonnaga:vähemalt pool nõukogust, sealhulgas esimees, peavad olema majast“väljastpoolt”. 0

· Suurendati ülikooli õigusitegeleda vabalt majandustegevusega. 0/+

· Tulemuslepinguid õgvendati. +

· Lisati tasulisse õppessevastuvõtmise võimalused magistriõppe tudengitele, kes on pärit väljastpool EL(jõustub 2014 lõpust). +

· Tasulise õppe korral peab ülikoolpakkuma ka stipendiumivõimalusi. +/-

· Vastuvõetavaid tudengeid võibjagada eri gruppidest tulenevalt nende senisest õppevormist. –

· Senine aastapõhine arvestusasendati semestripõhisega (õppekoha aksutamise osas) --/+

· Eraldi tähelepanu tudengitetervishoiule, selleks eraldi tervishoiunõukogu loomine ülikooli juurde. –

· Ülikoolide rahastamispõhimõtete kohaselttagatakse riiklik baas ning sellele lisaks maksumuse kasvud. Rakendatakse põhimõtet,et lisanduv välisrahastus või omatulu ei vähenda riigipoolselt rahastatavatosa. 0

Eesti julgeolekuga mängijad peavad erakonnast lahkuma

2011-12-09T19:43:00.001+02:00

Õhk on juba puhtamaks läinud. Homme läheb seeveel puhtamaks, ja see on hea.
Ma tahan, et erakonnas sees ja loomulikult kaväljapoole ei jääks ühtegi vastamata küsimust. Erakonna isepuhastumisvõime on tegelikultväga suurepärane asi, olgugi vahest valulik. Ministriametiga käib kaasaskohustus vastata kõikidele küsimustele ning vastuste kuulamiseks ja seepealeoma arvamuse avaldamiseks volikogu ju kogunebki. Väga hea, et koguneb, selguson alati kõige parem.

Stelmach ja Raudne peavad erakonnast lahkuma. Jamitte ainult ebaeetilise äritsemise tõttu elamislubadega, vaid ka seetõttu, etselline tegevus kujutab endast tegelikku julgeolekuriski riigile tervikuna. Kespole veel mõistnud, kui odavalt ja lihtsalt on võimalik üks valitsuserakondtule alla seada, pole suurt midagi mõistnud.

Ma ootan, et Eesti ja minu erakonna lippuhoitakse homme kõrgel. IRL on vahest küll tüütuseni omavahel naaklev jamõnikord emotsionaalsusest, mitte ratsionaalsusest pulbitsev erakond, entsellest erakonnast pole just seetõttu ausatel inimestel küll põhjust väljaastuda. Ehkki musta pesu avalik pesemine on mulle põhimõtteliselt vastukarva,olen ma rõõmus selle üle, et seda üleüldse pestakse. See on väga põhimõttelineerinevus ühest teisest erakonnast, kus pesupali kunagi ei puudutagi. IRL onvägagi elus erakond, ja ma loodan, et just sellele avatud elule pöörataksehomsest tähelepanu rohkem kui kaaserakondlaste poolt suremishõigetele – jah,see halamine, mõnikord ka alatu hala palun lõpetage ka ära.

Ma ei soovi ärgata hommikuti ning lugedalehest järjekordset avaldust, milles kutsutakse erakonnakaaslasi allkirjukoguma kellegi poolt või kellegi vastu. Räägime rohkem omavahel.

Avatud õhkkond ning kogu info, mille aluselotsustada. Stelmachi ja Raudse lahkumisavaldus erakonnast. Elujaataveneseväärikus. Neid kolme asja ootan homselt Isamaa ja Res Publica Liiduvolikogult.

(Seisukohad on esitatud uudisteportaali Delfi palve peale kirjeldada, mida ootan homselt IRL volikogult, ning on esmalt Delfile saadetud)

Planeerimisprofessor jalutas Kalamajas

2011-12-07T19:54:00.001+02:00

Piipu popsiv Gregory Ashworth on maailmamastaabiga professor. Tema uurimisteema on linnaplaneerimine ja seda riigis, mida peetakse maailma üheks kõige edumeelsemaks planeeringute alal, Hollandis. Hiljuti jalutas ta ringi Kalamajas.

Kuulame, mis talle silma jäi ning mida arvab tema kogukonna kaasamisest linnaplaneerimisse.

Liisa Pakosta: Olete terve maailma mitu korda läbi reisinud, mis mulje Kalamaja teile jättis?

Gregory Ashworth: Kalamaja on tugev koht, jääb meelde, tõuseb esile. See on unikaalne, ka maailma mõistes unikaalne, teistest eristuv ja omapärase arhitektuuriga asum! Inimesele sobivate mõõtmetega keskkond, siin on nii majad kui tänavad inimlikud.

See piirkond on muidugi tihedasti täis ehitatud – mis on ka mõistetav, tegemist on ju sisuliselt kesklinna, mitte eeslinnaga. Siin peabki ehitustihedus suur olema. Kalamajas paistavad olevat väikesed korterid ja väikesed leibkonnad, mis võib olla korraga nii plussiks kui ka miinuseks. Lääne-Euroopas on muide tekkinud linnaplaneerijatel uus probleem. Viimased 40 aastat on ehitatud eluruume peamiselt peredele, nüüd on peremudelid muutunud, leibkonna suurus on vähenenud ja 1–2 inimest leibkonnas on pigem norm kui erand. Neile ei jagu piisavalt sobivat elamispinda.

Negatiivse külje pealt torkab Kalamajas kohe silma teedevõrk ja taristu, mis on väga kehvas olukorras. Näib, et linnavõim pole teekattesse üldse investeerinud. Näha polnud ka parendusi linnatänavate teistes detailides nagu tänavavalgustuspostid või lambipirnid. Ja juhtmed õhuliinidena! Telefoni- või elektrikaablid suubuvad koledatesse aukudesse ja rikuvad hoonete fassaade – miks pole need viidud maa alla? Kui tegemist on elektrijuhtmetega, siis peaksid nad kindlasti olema maa all!

Ja ma ei näinud eriti avalikke ehitisi, peale ühe – vana kultuurikeskus stalinistliku arhitektuuriga. Paistab olevat suure potentsiaaliga ehitis, sest ta asub praeguseks huvitavaks kujunenud piirkonnas. Sellest saaks suurepärase kogukonnakeskuse, sõltuvalt sellest, mida elanikel täpselt vaja oleks, kas täiendavaid lasteaiakohti või alternatiivseid lapsehoiuvõimalusi, väikest seltskondlikku haruraamatukogu, kooskäimise ruume vanaaegse seltsimaja stiilis, kuhu inimestel on lihtne minna ja hea olla.

Kalamajas on sellist kogukonna kasutuses olevat pinda väga vähe näha, nagu ka avaliku sektori investeeringuid kohalikku arengusse. Selliseid investeeringuid on vaja, et käivitada rohkem erainvesteeringuid. Eelduseks on, et linn investeerib esimesena. Kui elanikel tekib kindlustunne, et linnavõim on nende poolel, et linnavõim näeb koos siinsete elanikega ühiseid arenguvõimalusi, siis seda nimetatakse ka üldisemalt piirkonna investeeringute kindlustunde kasvatamiseks. Sellest võib juba piisata, kui tänavad korda teha ja parem tänavavalgustus panna.

LP: Identiteet on Kalamaja inimestel tugevalt olemas. Teatakse hästi, et see on pika ajalooga koht.

GA: Siin pole tõesti uusasumite muret, kus tuleb hakata kultuuripärandit teadlikult looma. Kõik uued linnad ja linnaosad on olnud sarnase probleemi ees. Identiteeti polnud, inimesed käisid töölegi mujale, ja oma elukohast rääkides nad vabandasid, et oi jah, ma elan sellises hirmsas kohas nagu Lasnamägi. Kõik oli ju olemas, kõik töötas, aga kui ühel kohal pole oma identiteeti, siis see häirib inimesi. Linnaplaneerijatel võttis hulk aastaid, enne kui nemadki probleemist aru said. Ja siis hakati igasuguseid trikke proovima, et identiteeti luua. 1940ndatel hakkas linnaplaneerimine sellest pihta, et hinnati ära elanikkonna suurus, näiteks 5000 inimest, ja siis vaadati planeeringus, et 5000 inimesega kogukond vajab ühte põhikooli. Siis jagati linnad põhikoolide järgi piirkondadeks ja siis joonistati paika tänavad, nõnda et inimeste jaoks tekiks külasarnane liikumisskeem, keskele kokku, ja siis jagati need “mikrorajoonideks”. Hakati ehitama ka kohalikke keskusi, näiteks kultuurimaja ja poodi, lootuses, et need seovad kogukonna tervikuks.

Kui me räägime seda tüüpi kogukondadest, siis kas nad on ikka kogukonnana reaalselt olemas. Kas kohalikud elanikud moodustavad sellistes kohtades ka kohaliku kogukonna? Mis mõttes täpsemalt?

Me võime luua füüsilise taristu, aga inimesed lihtsalt eiravad seda. Nad ei lähe poodi kohalikku keskusesse, kui järgmises asumis on palju parem ostukeskus. Nad ei pane oma lapsi kohalikku kooli, kui see pole piisavalt hea, vaid saadavad nad kas või teise linna otsa, kui seal on parem kool. Inimesed ei käitunud nii, nagu planeerijad lootsid, kuidas nad inimeste jaoks valmisehitatud asumis peaksid käituma. Füüsilist struktuuri luues on väga raske kogukonda luua, vaja on midagi hoopis enamat.

LP: Mida siis?

GA: Ei teagi. Seda, kuidas kogukonda luua, kuidas kohalikku identiteeti luua, selle kohta pole palju häid andmeid. Vastus hakkab pihta sellest, et te saate aru, mis vahe on kohalikul kogukonnal ja kohalikul elanikkonnal. Kogukond võib olla territooriumiga seotud selle kaudu, mis selles asukohas on sellist, mis inimesi seob.

Paljud kogukonnad pole kaasajal asukohapõhised, vaid seotud hoopis näiteks sotsiaalse vanuse, sotsiaalse kontekstiga või on näiteks teatrisõprade klubid. Oma naabrid on teist laadi asi. Sul võib olla nendega palju ühist, aga ka mitte midagi ühist. Naabruskonda saab määratleda – see koht, piirneb selle alaga. Aga kui palju naabruskondi on tegelikult moodustanud kogukonnad.

LP: Kas kogukonda saab ruumilise planeerimise abil luua?

GA: Võib tõesti veel ringi liikuda linnaplaneerijaid või avaliku elu tegelasi, kes arvavad, et kogukondi saab luua. Nad kõnnivad illusioonide kütkeis. Väga tagasihoidlikult öeldes – planeerijad ei saa luua kogukondi, ainult inimesed ise saavad. Parim, mida linnaplaneerijad teha saavad, on ära tunda, kus kogukonnad eksisteerivad ning proovida neid mitte lõhkuda. See kehtib ka Kalamaja või Pelgulinna kohta.

Planeeringutega saabki paremini midagi säilitada ja hoida, kui midagi uut luua. La Vie Boheme, Soho, Christiania, Canal Street Manchester, neid kogukondi ei loonud planeerijad. Planeerijad kipuvad seepeale hüüatama – oo, vaadake, meil on huvitav kogukond, noored loomingulised inimesed elavad siin, hakkame planeerima – parim, mida planeerijad teha saavad, on sealt kaduda. Ja unustada igasugused maakasutuse funktsiooni määratlemised või muu sarnase.

LP: Soome investeerib edukalt ja palju naabruskonna kvaliteedi parandamisse. Näiteks toetavad nad planeeringutes selliseid lahendusi, kus aknast avaneks vaade naabri õuele, kus õued oleks seotud, lootuses et naabrid hakkaks rohkem suhtlema.

GA: Ma ei usu sellesse, et naabritevahelist suhtlemist saaks planeeringutega elavdada. Kõik sõltub ikka inimestest, mis väärtusi nad jagavad või ei jaga.

On proovitud alates 1950ndatest luua uusasumites kogukondi tänavavõrgu ja majade paigutuse abil. Keskel on tänav, sealt hargnevad teed. Majakesed on paigutatud nii, et fassaadid on keskse roheala poole, ja siis loodetakse, et nii on loodud väike küla ja inimesed suhtlevad üksteisega sellel väikesel alal, mis jääb majade keskele. Füüsiline keskkond justkui soodustaks suhtlemist. Kuid see on keskkondlik determinism, inimesed ei moodusta kogukondi nii nagu ruumiplaneerijad seda ette näevad.

Teie elate ühes “külakeses”, kuid teie lapsed mängivad mitte naabrilaste, vaid neile meelepärasemate sõpradega, kes elavad veidi maad eemal. Ja ainus inimene naabruskonnas, kes tunneb samasugust huvi ooperi vastu nagu teie, elab kvartaleid eemal. Ja teie naaber on hoopis pakistanlane, seega pole füüsilisest teineteise kõrval elamisest mingit kasu, teil pole ikka midagi ühist. Kui kusagil on kogukond tekkinud, näiteks Soho New Yorgis, siis ühel hetkel on sinna lihtsalt elama kolinud ühesuguste vaadetega inimesed, kes on mahajäetud ümbrusesse ehitanud sarnase maitse kohaselt stuudiokorterid. Lisaks veel väikesed töökojad, kuigi selliseid ei tohtinud tegelikult teha. Hakatuseks tekitasidki need noored inimesed linnaplaneerijatele palju segadust, aga nüüd kogukond töötab. Ja kui meie, linnaplaneerijad, nüüd sinna siseneksime ja ütleksime, et teil on kõik valesti, ei saa töökojad ja korterid olla läbisegi, sest maakasutuse sihtotstarve seda ei luba, siis me purustaksime olemasolevad väärtused.

Lõpetuseks räägib professor ühe värske loo oma kodulinnast, mis võib olla õpetlik ka Kalamajale ja Pelgulinnale.

GA: Groningeni kesklinna veerel on elamurajoon Blauwe Dorp, ehitatud 1918–1920. Väikesed majad, tillukesed korterid. Ehitusajast saati oli mõeldud vaesemale rahvale ja nii ongi jäänud, paljud elanikud on täna alla keskmise sissetulekuga ja sotsiaalabist sõltuvad. Üksikemad lastega, pensioni alammäära saajad. Elamurajoon kuulub ühele riigi omanduses olevale kinnisvarahaldusfirmale, kes korjas sealt üsnagi tagasihoidlikku üüriraha. Aga asukoht on hea, niisiis see riiklik ettevõte ütles, et me tahame rohkem renti, majad on praktiliselt kesklinnas ja nõudlus kesklinnalähedaste korterite järele suur. Järelikult lammutame need uberikud maha ja ehitame tihedamalt ning palju parema kvaliteediga majad, kust saame vähemalt kaks korda nii kõrget renti küsida. Nii saame me riigifirmana rohkem raha, mille eest saame ehitada uusi sotsiaalkortereid.

Kohalikele see jutt loomulikult ei meeldinud. Lammutamine ja eriti üürihinna tõus. Inimesed tundsid seal üksteist üsna hästi ja pidasid seda paika kenaks. Nad kutsusid mind endale appi. Vaatasin, et tegemist on aedlinnakuga, tüüpiline Ebenezer Howard. Esimesed aedlinnakud rajatigi Suurbritanniasse, aga esimene mandri-Euroopas oligi seesama Groningeni linnaosa. Järelikult on meil tegemist kultuuripärandiga.

Valmistasin ette rea kõnesid – Seda ei saa lammutada! Piirkonnal on unikaalne väärtus! See on üks meie kalliskive! Keegi ei hoolinud sellest linnaosast enne, aga me korraldasime avalikke rahvakoosolekuid ja sundisime linnavõime meiega liituma. Mõned linnavolinikud tegid seda vastumeelselt, mõned tulid lippude lehvides ja siis hakkas omavalitsus alguses mokaotsast, hiljem juba söakamalt otsustama, et võib-olla peaksime selle kogukonna tõesti säilitama, et see ongi meie kultuuripärand.

Kinnisvarafirma vaidles sellele vastu, nende majade väärtus on ju liiga madal. Meie aga omalt poolt: väärtus pole ju ainult kasutusväärtus, väärtus on ka võimalus nautida ja rõõmu tunda. Hedonistlikud väärtused, mida sa saad sellest piirkonnast läbi jalutades, on avalik hüve.

Eelmisel aastal tuli linnavõimu lõplik otsus, mida kohalikud tähistasid suure aiapeoga, kuhu mind ka kutsuti, inimesed olid õnnelikud, et nad olid päästnud oma kogukonna. Linnavalitsus keelas lammutamise. Aga sellega veel lugu ei lõpe. Olime päästnud ehitised lammutamisest, aga haldusfirma teatas seepeale, et meil on nii tore kultuuriväärtuslik piirkond ja see asjaolu võimaldab üüre tõsta. Seega me ei oska öelda, kas me päästsime kohaliku kogukonna.

Kui üürid lähevad kallimaks, siis vaesemad inimesed peavad ära kolima, uued sissekolijad on juba ajaloolist keskkonda väärtustavad rikkamad inimesed ning aegamisi muutub kogu kogukonna nägu. Praegu on seal väga väärtuslikud inimestevahelised suhted, tuntakse üksteist, omavahel suheldakse, suviti istutakse koos ja juuakse õues õlut. See kaob nüüd. Linn sinna varem eriti ei panustanud, aga kuna nüüd on tegu miljööväärtusliku piirkonnaga, siis lõi linn oma rahakoti lahti ja hakkas ka omalt poolt suunama investeeringuid majade renoveerimisse.

Lõpetuseks hoiab professor Gregory Ashworth Kalamajale kõvasti pöialt. Siin on olemas nii väärtused kui kogukond, peaasi on mitte lasta seda kellelgi ära rikkuda!

Lugu on kirjutatud ajalehele "Kalamajakas" (nr 3)

Naine. Laps. Töö. Ajakirjanduslik eksperiment.

2011-11-14T15:27:00.001+02:00

Mitte ühtegi pidi pole teiste arvates hästi. Kui naisel polelapsi – mis see iibepuudeline ka elust teab! Kui on üks laps – miks nii vähe!Kui on kaks last – see on kõige ohutum, aga ikka leitakse midagi, kas on valelajal, vale mehega, miks ta enne kooli ei lõpetanud, miks ta kõigepealt koolilõpetas ja nii kaua venitas, miks ta töö sedasi unarusse jättis, miks mittevarem, hiljem, miks nii väikese sissetulekuga – kus vastutus on, miks nii suurevanemahüvitisega – vaat kus röövel. Kui on kolm last – miks nii palju! Maailmon isegi ülerahvastatud, ilmselt ainult vanemahüvitise pärast, miks nii vanalt,miks on kolm tüdrukut ja mitte ühtegi poissi. Ja kas ta rasestumisvastaseidvahendeid siis üldse kasutada ei oska? Või on äkki üldse lõdva püksikummiga? Töötab – järelikult jätab lapsed hooletusse.Ei tööta – järelikult on muidusööja. Olen huviga vaadanud erinevaid kommentaareavaliku huvi pälvinud noorte emade kohta, ja pole veel avastanud naisele „sobivat“käitumismustrit, millega inimesed ka rahul oleks. Aga need on anonüümsednetikommentaarid.

Seda enam hämmastas mind täna saadud Eestikvaliteetväljaandest tulnud küsimus. Minu maailmavaate kohaselt las elab igapere just nii, nagu nemad õigeks ja kõige paremaks peavad. Aga poliitik peabvastama kõikidele küsimustele. Nii tuli minulgi vastata, et kuidas ma emanavaatan sellele, et pärast lapse sündi olin töölt kolm kuud eemal haiguslehealusel, aga hea kolleeg Kaja on töölt kolm kuud eemal asendusliikme abiga.Kolm kuud. Kolm kuud. Ütlesin ajakirjanikule ka, et tegu on koomilise küsimusega. Tegin ka väikeseajakirjandusliku eksperimendi, lisades juurde, et Kajal on ju mees nii kõrgelkohal, tema saab endale seda lubada ;-). Vean kihla, et see lause jõuab veelmitu korda ilmuda. See lause juhib tegelikult tähelepanu sellele, et Eesti pere- jalapsetoetuspoliitika ja ühtlasi ka avalik arvamus ongi tegelikult kahe töötava lapsevanema keskne, jättespiisava tähelepanuta kõik need vanemad, kelle elukaaslane on kas puudu võitöötu või on küll olemas ja töötab, aga peret ikkagi ei aita. Või kui aitab,siis mõnikord rabab ennast nii võhmale, et tervis käest. Meie vanemad, meievanemate vanemad ja kõik kaugemadki esivanemad ei teinud sellistest asjadestnumbrit – naine töötas, mees töötas ja see oligi ainus viis leib lauale ningriie selga saada. Nendes kaasaegsetes riikides, kus lapsed on tervemad, emad-isadon õnnelikumad, on samuti töö ja pereelu ühitamine lihtsamaks tehtud kuiEestis. Riigi asi on luua võimalused ja kanda laste ning nende vanemate eest hooltsiis, kui abi vajatakse. Et lapse saatus ei sõltuks ainult isa töökohast. Töödjagub veel küllaga.

Kool. Neegritele keelatud?

2011-10-16T13:15:00.001+02:00

Kui laps Eestis kooli läheb, siis tema rahvustei küsita. Apartheidi pole Eestis kunagi olnud ja loodetavasti ei saa ka kunagiolema. Kui on laps kohapeal olemas, siis tuleb talle ka haridust anda.
Pelgalt rahvuse või päritolu alusel ei saa mitte kedagi kooli ukse taha jätta. Ühtviisi peavad riik ja kohalikud omavalitsused ära koolitama niieestlased kui ka mistahes muust rahvusest lapsed: venelased, valgevenelased,ukrainlased, soomlased, kreeklased, somaallased, juudid jne. Laps on laps. Põhiseaduse järgi ei tohi mitte kedagi diskrimineerida tema rahvuse järgi,isegi natuke imelik tundub seda üle korrata.

Rahvusvaheline kool on mõeldud nendeleõpilastele, kes on kas sündinud mõnes teises riigis kui Eesti või kes on sündinud Eestis, ent kelle vanemadon mingil põhjusel reisinud või kavatsevad seda teha, näiteks koos lühema võipikema elukohavahetusega, või kellel on lihtsalt nii huvi kui võimekustrahvusvahelise õppekava järgi õppida. Tegemist ei ole piirkonnakooliga, mistoimib elukohaläheduse põhimõttel, vaid tegemist on inglise keeles toimuvaõppega, mis ühtlasi järgib riigikeele ja –kirjanduse õpet vastavalt kohalikuleõppekavale ja seega ka eesti keeles. Seega on perel, kus näiteks ema on eestlane ja isa näiteksrootslane, ja kus kodud mõlemal pool lahte, võimalik valida, kas laps lähebRootsis kohalikku kooli ja omandab seal inglisekeelse hariduse rahvusvaheliseskoolis koos rootsi keele, kirjanduse ja kultuuri eriõppega või õpib ta Eestisrahvusvahelises koolis, koos vastavalt eesti keele ja kultuuri süvendatudõppega. Arvakem, kummast variandist võidab Eesti rohkem? Seoses inimeste jatööjõu vaba liikumisega on riikide huvi pakkuda just oma kultuuriruumis rahvusvahelistõpet oluliselt kasvanud.

Soome haridusministeerium tutvustab omakodulehel rahvusvahelise kooli vastuvõtukorda nii: rahvusvaheline õpe onmõeldud lastele, kes on sündinud väljaspool Soomet, lastele, kes on sündinudSoomes ja kes on mõnda aega elanud või kavatsevad tulevikus elada mõnes teisesriigis ning Soome lastele, kellel on võimekus vastava õppekava järgi õppida.Sest vastuvõtt kooli toimub tõepoolest katsete alusel, ka põhikooli esimesseklassi, kusjuures inglise keele oskust vajalikuks ei peeta, küll agaõppimisvõimekust. Õppimisvõimekuse all peetakse silmas lapse võimet omandadakoos näiteks esimese klassi õppekavaga ka piisaval määral inglise keelt.Paljusele lastele on selles vanuses selline loomulik keeleõpe üllatavaltlihtne.

Seda enam on üllatav, et Eestis on kuulda olnud arvamusi, et erinevaltkogu ülejäänud maailmast peaksime meie hakkama rahvuste vahel vahet tegema. Ehkki selline mõtegi juba on Eesti Põhiseadusega vastuolus. Nimelt on kõlanudarvamusi, et eestased ei peaks Rahvusvahelises Koolis õppima. Kui keegi hakkakskuskil ütlema, et mingid õppekavad on mõeldud ainult eestlastele või ainultvenelastele, siis tähendaks see automaatselt, et need poleks mõeldud neegritelevõi juutidele. Või ka vastupidi – kui kuskil hakataks piirama näiteks eestlasteligipääsu pelgalt rahvuse või päritolu alusel, siis – asendage sõna “eestlane”sõnaga “juut” või “neeger”, ja vaadake, kuidas lause kõlaks. Eesti peredki juliiguvad maailmas ringi ja see on meie riiklik ja kultuuri järjepidevustpuudutav huvi, et nad saaksid võimalikult palju õppida eestis, võimalikultpalju sealjuures eesti keelt, kirjandust ja kultuuri. Ning seda kõikerahvusvaheline õppekava Eestis pakub. Igaks juhuks kordan ka üle, et erinevad õppekavad - olgu selleks Eesti riiklik õppekava, Waldorfkooli õppekava, Euroopa Kooli õppekava, rahvusvaheline õppekava - on kõik head, pole neist ükski parem või halvem kui mõni teine. Lihtsalt pered ja nende vajadused on erinevad, eriti veel avatud maailmas.

Praegu antakse Eestis rahvusvahelist õpetmitmes koolis: Eesti Rahvusvahelises Koolis, Tallinna Inglise Kolledzis,Audentese koolis, Miina Härma Gümnaasiumis, lisandumas on veel kaks erakooli. Kõikides neis õpib nii “kohalikke”kui ka “välismaalasi” ja mitte üheski neist ei tehta õpilastel vahet õpilasepäritolu või rahvuse alusel. Osad neist on munitsipaalkoolid, osad erakoolid. Munitsipaalkoolides on nii meil kui mujal õpe tasuta. Üldine suund maailmas on seoses tööjõu vaba liikumisega sellele, et üha rohkemmunitsipaalkoole pakub tasuta rahvusvahelist õpet, sest selle järgi on lihtsalt vajadus kasvanud. Vaatame näiteks meieeeskuju, Põhjamaid:

Soome: kokku 17 IB-õppekavaga kooli, millest 88% (15kooli) riigi ja 12% (2 kooli) erarahastusel;

Rootsi: kokku 40 kooli, millest 87,5% (35 kooli) riigija 12,5% (5 kooli) erarahastusel;

Norra: kokku 29 kooli, millest 69% (20 kooli) riigi ja31% (9 kooli) erarahastusel;

Taani: kokku 15 kooli, millest 87% (15 kooli) riigi ja13% (2 kooli) erarahastusel;

Island: kokku 1 kool, millest 100% (1 kool) riig ja 0%erarahastusel.

Õnneks on meil Põhiseadus. Põhiseadus mistahes katsed kedagi vaid rahvuse alusel eemale tõrjuda. Põhiseadus kohustab ka tagama eesti keele ja kultuuri järjepidevuse, ning sellele pööravad võrdselt tähelepanu kõik Eestis kasutusel olevad õppekavad.

Kui kallis on lapse toit lasteaias?

2011-10-14T10:21:00.003+02:00

Lasteaia toiduraha maksavad lapsevanemad, kuiseda kulu ei kata kohalik omavalitsus. Lapsevanemad ise otsustavad ka toidurahasuuruse, mis erineb lasteaiati näiteks Tallinnas peaaegu kaks korda.
Madalaimon Tallinna Haridusameti andmetel ühe lapse kohta päevas 1.11 eurot ja kõrgeim1.98 eurot ühes asutuses ühe päeva kohta. Mõnel pool jääb aasta lõpuks rahaülegi - mõnel pool tellitakse selle eest pidulik Jõululaud. TallinnaHaridusamet kinnitab, et kui lapsevanemate poolt makstud toiduraha üle jääb,siis kantakse see ülejääk aasta lõpus linna üldtuludesse (loe: näitekstäiendavateks maksteks Tallinna TV-le), sest selline finantskord omavalitsusteslihtsalt kehtib.

Toiduraha suuruse otsustab lasteaia hoolekogu,kus on iga rühma lastevanemate esindaja. Seda raha tohib kasutada üksnestoiduainete ostmiseks, kuna kõik muud toidu valmistamisega seotud kulud(kokkade ja abitööliste töötasu, tehnika, kommunaalkulud jms) maksabomavalitsus. Samuti tasub omavalitsus nende laste toiduraha, kes peremajanduslikust olukorrast tulenevalt seda maksta ei jõua. Seda reguleerib koolieelse lasteasutuse seadus paragrahv 24 lõige 5.

Lapsevanemad võivad otsustada näiteks, et ostetaksegikallimat mahetoitu, aga võivad otsustada ka, et ostetakse kõige odavamat, tulgusee kuitahes kaugelt ja kuitahes kemiseeritult. Nõuded lasteaiatoidule on olemas,need leiad siit. Täpseltloetakse kaloreid, aga kas laps saab kalorid lihavabast viinerist või värskestkalast, on kohapealse otsustamise küsimus.

Seega, head lapsevanemad, kui me järgmiselkorral hakkame lasteaia toiduraha arutama, siis arutlegem ka järgnevat:
1) Kuidas on lasteaias senimaani toiduainete ostmiseks mõeldud rahatäpsemalt kasutatud?
2) Millistelt pakkujatelt toiduaineid ostetakse? Hinnad ja kvaliteeterinevad väga palju.
3) Kas menüü koostamisel on kasutatud ka poolfabrikaate, mis on korraga niebatervislikud kui ka hinnalt kallimad? Näiteks viinerid, kohukesed,kalapulgad, hommikusöögihelbed.
4) Kas lasteaia toidukorrad tagavad, et laps saab kõhu täis? Kõige enampuudutab see õhtuoodet, mis on samuti lasteaiati erinev. Mõnel pool tuleb lapslasteaiast koju täis kõhuga, teisal on oode olnud nii napp, et laps tahab kojujõudes kohe süüa. Riigi määruse kohaselt peab laps saama 90% oma päevasesttoiduvajadusest lasteaiast, seega peaks oode olema ikkagi tõhusam kõhutäis kuilihtsalt klaas mahla.
5) Kas lapsevanemad soovivad eraldi väärtustada toidu kvaliteeti, näiteksvärskete toiduainete suuremat osakaalu, kohalikku päritolu toiduainete ostmist,mahetoitu? Tervislik toit võib, ent ei tarvitse kallim olla.
6) Kas lastele soovitakse õpetada tutvumist erinevate maitsetega? Nimeltareneb lapse maitsetundlikkus ikka ainult treenides. Kui laps varaseslapsepõlves ei saa erinevate maitsetega harjutada, jäävad tal osadmaitseretseptorid välja arenemata ning tema tulevane täiskasvanuelu on sellevõrra parandamatult vaesem.
7) Kas eraldi pööratakse tähelepanu toidulaua mitmekesisusele võirahuldutakse sellega, et ühed ja samad toidud korduvad alatihti?
8) Kas lauakommete õppimisele pööratakse tähelepanu? See võib eeldada kaerinevate toitude pakkumist menüüs, et lapsed saaksid harjutada nende viisakaltsöömist.
9) Kas lasteaias pööratakse tähelepanu ka eesti traditsiooniliste toitude tutvustamisele? Teiste kultuuride traditsioonilistele toitudele? Näiteks võib ju vastlanädalal ühel päeval süüa eestipäraseid vastlatoite, teisel päeval võtta ette venepärased pliinid ja lastele tutvustada, et eri rahvad on rikkad erinevate kommete poolest.
10) Toiduga mängimist ma küll ei poolda. Küll aga saab produkte kasutada edukalt õppetegevuseks, näiteks meeldib lastele väga jahust-soolast-veest (retsepte on erinevaid) tehtud voolimismassiga toimetada. See on palju tervislikum ja voolimismaterjalina paremgi kui plastiliin ning kui lapsed saavad ise "ehitusmaterjali" kokku segada, siis on rõõm topeltsuur. Lihtsalt väike vihje aastalõpuülejääkideks...

Kõik see, head lapsevanemad, on lasteaias hoolekogu otsustada ja valida. Praegu kehtivates päevarahades, nagu nägime, on erinevused kahekordsed. Niipalju kui ise olen erinevates lasteaedades käinud, võib sama öelda ka kvaliteedi kohta. Tegutsegem oma laste huvides. Lapseeas on toidul eriti suur tähendus. Ja kindlasti on lasteaedade juhtkonnad ja kokad täpselt samast suuremast eesmärgist huvitatud!

Kuidas areneb Tallinna koolivõrk?

2011-10-12T14:57:00.001+02:00

Lapse koolikohale peaksomavalitsus mõtlema hakkama siis, kui laps sünnib. Põhiseaduse järgi peab igalaps kohustusliku põhihariduse ära õppima, nii et mingit taganemisteed pole. Eilapsel ega omavalitsusel.

Nõnda on ka loomulik, et omavalitsus peab koolidekohta pikaajalisi plaane. Tallinna linnavolikogus ongi just praegu arutlusel Tallinna munitsipaalüldhariduskoolide võrgu korrastamise kava 2013 - 2021 koostamise algatamine ja lähteülesande kehtestamine (OE 222) .

Tore, et töö on ette võetud.Praegu käib tööüleande täpsustamine. Kuna ülesande järgi hakatakse tööd tegema,siis pole see sugugi tähtsusetu. Mõned ettepanekud, kuidas tulemus paremakssaaks.

Esiteks võiks koolide tulevasepaiknemise kavas saada kaasa rääkida kõik huvilised. Kaval peaks olema ennevastuvõtmist ka avalikustamisaeg laiemaks arvamuste kogumiseks. Praeguse eelnõukohaselt on plaanitud koolivõrgu arengukava kooskõlastada ainult koolidega ja"koostööpartneritega", kes on ka kõik muidugi väga olulised. Entkooliteema puudutab ka näiteks neid peresid, kelle lapsed veel koolis ei käi.Koolivõrk pole ainult praegu olemasolevate koolide küsimus, vaid laiemühiskondlik teema.

Teiseks meenutan, et koolivõrguarengukava räägib pärius palju koolide paiknemisest ja koolide lähedustestlaste elukohale. Seega on kaunis loogiline, et kava üks eesmärke peab olema kategeliku kokkupuute saavutamine linnaplaneeringutega. Öelge palun, miks meloeme Tallinnas igal planeeringul kokku kõik autod, mis perel võiksid nüüd võitulevikus olla, ning leiame neile kõigile parkimiskoha, aga ei tegele mitte kunagisellega, kus on selle pere laste põhikoolikoht? Selline laste unustamine tulebära lõpetada ja täpsemate suuniste andmiseks on pikaajaline koolivõrgu kavasobiv koht.

Kolmandaks on esialgselt seatudülesanne ebaõiglaselt tagasihoidlik huvikoolide osas ning paneb samas küsitavakaalu erakoolidele. Munitsipaalhuvikoolid on tegelikult haridussüsteemilahutamatu osa. Meeldetuletuseks, et näiteks Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemiathuvitavad noore inimese riigieksamitulemused teistega võrreldes pisuttagasihoidlikumalt, samas kui peaaegu kogu nende üliõpilaskond on sõltuvkõrgkoolile eelnevast huvihariduse kättesaadavusest. Mitte et see teistelerialadel oluline poleks. Samas erakoolide täpne ja pikaajalinesissearvestamine arengukavasse eeldab tegelikult ka seda, et munitsipaaltoetustegakujundatks erakoolidest linna haridussüsteemi orgaaniline ja hästi toetatud osa. Ilmasellise toetuseta ei saaks erakollidele pikaajalisi kohustusi panna, see polekslihtsalt õiglane. Haridusliku mitmekesisuse toetajana meeldiks mulle muidugi,et erinevad haridusinitsiatiivid saaksid arvestada suurema ja kindlama toetusega.

Lähteülesanne praegune sõnastuslubab, võimalik, et juhusliku lausena, et kõikidele soovijatele tagataksegümnaasiumiharidus. Tavapäraselt seatakse ikka mingi lävend, ehkki tõsi,kaasaegses Eestis kukkuva gümnasistide arvu juures seda väga ei tehta. Kõikidelesoovijatele gümnaasiumihariduse tagamise lubadus on minu hinnangul populism,kuna see viib lävendita gümnaasiumidest väljalangevuse väga suureks. Kui osadõpilased gümnaasiumiga ikkagi hakkama ei saa, siis pole nende vastuvõtminekokkuvõttes aus noorte inimeste suhtes. Nii nende, kes välja kukuvad, kui ka nende,kes tühjenevasse klassi jäävad. Selle lause võiks eelnõust lihtsalt välja jättaja markeerida, et arengukavas tegeletakse nii põhikooli- kui kagümnaaiumiastmega kui ka keskhariduse omandamisega koos kutseharidusega.

Rahast ka. Ühelt poolt on maksumaksjateltlaekuva raha hulk loomulikult piiratud, ent teisalt seatakse eelarves ikkagialati eelistused, millele raha kulutada. Seetõttu ei saa jääda rahulesõnastusega, kus koolidele kuluvad summad sõltuksid edaspidi mingistmüstilisest anonüümsest eelarvest. Ikka inimesed ise teevad neid eelarveid! Olenise Tallinna linnavalitsuses töötanud ja tõstnud hariduse rahastuse osakaalu,seades seda tähtsuselt ettepoole – nii et on võimalik küll. Seega ma ei saanõus olla eelnõu sõnastusega, kus lihtsalt sedastatakse, et koolivõrgu areng sõltubeelarvest. Tegelikult peaks ikka vastupidi olema, eriti kui nii pikka perspektiivisilmas peetakse. Vastupidi on, et eelarvetes arvestatakse koolivõrgukujundamise vajadustega.

Koolivõrgu kujundamise eesmärkidehulgas Eesti Vabariigi pealinnas peaks olema ka hariduslik mitmekesisus javalikuvõimalused. Näiteks kuidas tagada, et Tallinnas on kättesaadav (sarnaseltHelsingi ja Stockholmiga) ka tasuta waldorfkooli õppekava, rahvusvahelise kooliõppekava, euroopa kooli õppekava jne alusel õpe? Ning täiesti normaalselt(jällegi - vaadakem eeskujuliku Helsingi suunas) ka nii põhikooli kui eritigümnaasiumiastmes tugevad sisusuunad, olgu selleks kasvõi keelte süvaõpe (vene,inglise, saksa, prantsuse, jaapani, hiina jne). Toomas Vitsuti kunagine idee,et iga tallinlane peaks oskama vabalt inglise keeles rääkida, vastab täiesti kaEuroopa Liidu strateegiatele - igal inimesel olgu hästi selge emakeel jaasukohariigi keel + vähemalt 2 võõrkeelt. Muide, ka see on kooliVÕRGUküsimus.

Ja kui tulevikku vaadata, siisvõiks muidugi koolivõrgu tulevikust rääkides eesmärgiks olla ka see, etkoolivõrgu kujundamine ja Tallinna ühistranspordi arendamine ja kergliiklusearendamine käivad ühte jalga. On ju tegelikult võimalik, et linnas saavadlapsed oma põhikooli minna alati kas jala, ratta, tõukeratta või soome kelgugavõi äärmisel juhul ühistranspordiga. Ning et liiklusskeemid arvestavadsealjuures ka alla 1.90 pikkusega liiklejate eripärasid.

Head arenemistTallinna koolivõrgule!

Kokandusväline õunakook

2011-10-08T13:50:00.000+02:00

Selles koogis on kõik valesti, välja arvatud maitse. Tõeline laisa perenaise ja magusa koogi armastajate laupäevarõõm.

Kasutatud on poolfabrikaati ja plekiliseks läinud allakukkunud õuntest päästetud terveid tükke. Mõlemad kokanduse seisukohast taunimisväärsed, kalorsusest ja magususest ei söanda rääkidagi, ent hea maitse on sellest kõigest üle!

Koogivormi määrimiseks kasutasin ohtralt rasvast kõige tavalisemat toasooja eesti võid ja mitu tublit pihutäit kaerakliisid. Kaerakliid aitavad koogil vormist vaevata välja vulpsata ning jätavad pähklise kattekihi illusiooni. Ning südametunnistusele rahustuse, et midagi on justkui tervislikku ka.

Taignaks läks suuremasse koogivormi kaks pakki Juubeli tordipulbrit, kuhu lisasin lisaks ratsioonikohasele veele ka lahkesti külmpressitud oliiviõli. Täpselt sama hästi sobib muffinipulber, oleme proovinud. Umbes pool tainast valasin vormi põhja. Väiksema koogi jaoks vastavalt siis üks pakk.

Seejärel laotasin peale häbenematult paksu kihi allakukkunud ja muidu plekiliste õunte kooritud ja terveid osiseid, mis aga igast õunast vanaemaliku kokkuhoidlikuse eeskujul võtta oli. Õunu oli erinevatest sortidest, arusaadavalt sobib mistahes kooritud ja tükeldatud õun. Õunatükid katsin ohtra kaneeliga tumepruuniks ja valasin üle 100 grammi mooniseemnetega. Oleks tükeldatud pähkleid ka veel lisanud, kui sööjate hugas poleks väikseid lapsi. Kõige peale läheb õhukese kihina ülejäänud taigen.

Ahjus küpsetasin 180 kraadi juures umbes pool tunnikest. Jahtunud ja serveerimistaldrikule ümber pööratud koogile sõelusin paksu kihi tuhksuhkrut. Hää rammus ja magus, ootamatult (?) vihmaseks kiskunud laisa ilma kook nii kohvi, piima või tee kõrvale!

Raamat siiski loeb

2011-10-04T14:34:00.001+02:00

Täna võeti Tartu Ülikoolis toimunud konverentsil kokku rahvusvahelise haridusuuringu PISA tulemused ja võimalikud õppetunnid Eestile.

Huvitavatmaterjali oli väga palju, keskendun sestap vaid ühele armsale teemale. Nimeltselgus Kristiina Lindemanni (Tallinna Ülikool) ettekandest, et õpilase headlugemistulemused sõltusid kõige enam sellest, kas kodus on palju raamatuid(paljuks loetakse üle 200 raamatu) või on teoseid vähevõitu. Erinevus nende kahegrupi vahel oli tervelt 64 tulemuspunkti. Väiksem mõju õpilase lugemisoskuseleoli isegi sellel, kas õpilase vanemad on näiteks eriti kõrgepalgalisedvalgekraed või kõige lihtsamad lihttöölised. Ilmselt loogiline – kui valgekraelkodus raamatuid pole, siis kust see laps selle lugemisoskuse ikka võtab. Uue auto kasutusjuhendist jääb lugemisvaranatõenäoliselt väheseks. Meeldetuletuseks, et mõeldud on sellist lugemisoskust, kus õpilanesaab loetud tekstist ka aru, mitte lihtsalt ei oska tähtedest sõnu moodustada.

Eesti rahvalugemisoskuse edendamiseks on seega palju ära teha glamuursetelsisustusajakirjadel ja kõiksugu kodu-eridel. Hubase kodu loomine huvitabinimest ju ikka, ning eeskuju loomine lookas raamaturiiulitega oleks tänuväärnetegevus. Raha taha ka pugeda ei saa, sest häid teise ringi raamatuid on ülearugipalju liikvel. Võimalusel sirvin huviga kodukujundusajakirju minagi. Paraku onsilma jäänud, et väga kaunite kodude pildiseeriates kohtab Eestis harva raamatutegavooderdatud seinu, samas kui Lääne-Euroopa ajakirjades on selline pilttavalisem. Ajalooliselt sai meist enne lugejarahvas kui neist, nii et hoidkemlippu kõrgel!

Raamatute hulk kodus ja täiskasvanute lugemisharjumusmõjutab loomulikult ka lapse hoiakuid. Pole imestada, et lapsed, kelle jaoks „lugemineon ajaraiskamine“, said loetud tekstist halvasti aru ja vastupidi. Hoiakutemuutmine on loomulikult keerulisem kui koduse raamaturiiuli sisseseadmine.Seega, kui tervet rehkendust ei jõua, võiks ehk viimasestki alustada.Üks koht elus, kus tõesti esemed - ehk siis raamatud - võivad midagi paremaks muuta.

Vaikselt sündinud

2011-09-29T15:53:00.002+02:00

Kirjutasin mõni aeg tagasi siin muredest, mis puudutasidsurnult sündinud laste – vaikselt sündinute - matmist. Sügav kaastunne veelkordkõikidele, kes on pidanud sellise leina üle elama.

Seisan nende vanemate eest, kes soovivad oma last leinatundeleevendamiseks matta. Sellega seonduvalt on olnud mõningaid probleeme, aga nüüdon bürokraatias mingi kord saabumas. Algselt lükati mu ettepanek kalmistuseaduse muutmiseks küll tagasi, aga on nüüd uuesti menetluses.

Esimene murekoht puudutab seda, et lapseiga ema kõhus onjagatud terminite abil kaheks perioodiks – kuni 21. rasedusnädala kuuendapäevani on laps ’loode’ ja alates 22. rasedusnädalast on laps ’laps’. Kuisurnult sünnib laps, siis saab vaikseltsündinu vanem meditsiinilise teatise, mille alusel saab last kalmistule matta.Lapsele võib siis hauakivile kirjutada just sellise nime, nagu vanemad soovivad– isikukoodi ja nimeandmist ametlikult ju ei toimu. Probleem on seotud lastega,kes sünnivad surnult enne 22. rasedusnädalat, sest matmiseks on ikkagi mingitdokumenti tarvis. Praegu on osad haiglad soovijatele surnultsündinu kaasaandnud matmiseks, osad mitte – ja kui vanem ei soovi, siis käsitletakse lastbioloogilise jäätmena, mis läheb pakkimisele ja põletamisele. Austraaliasnäiteks on terminite jaotus teistsugune: seal loetakse lapseks alates 20.rasedusnädalast sündinut. Näiteks kui seal sünnib 20. rasedusnädalal vaiknelaps, siis saab ema ka sünnitoetuse.

Eestis takistab sünnitoetuse maksmist seegi, et surnultsündinud laps ei saa isikukoodi. Justiitsministeeriumi tõlgendus on, et surnultsündimisele ei järgne mingeid „õiguslikke tagajärgi“. See on tõestitõlgendamise küsimus, eri riigid lähenevad erinevalt. Mu meelest olekssünnitoetus abiks kasvõi leina leevendamisel, lõpetavad ju lapse kaotanud emadoma haiguslehegi varem ja lähevad leina leevendamiseks tööle, makstesHaigekassale tagasi selle osa sünnituspuhkusest, mis neil kasutamata jäi.

Matmise osas on oluline ikka tõesti see, kuidas vanemad isetunnevad ja kuidas nemad saaksid vajaduse korral oma leina leevendada, ilmabürokraatlikesse takistustesse takerdumata. Praeguseks on jõutud seisukohale,et haigla peaks suutma pakkuda lahendust nii neile, kes ei taha last matta – etnad ei peaks selle pärast enam muretsema kui ka neile, kes tahavad matta –nende jaoks on vajalik üks lihtne surma fakti teatis ning muudatuskalmistuseaduses (või mõnel muul moel kalmistuvahtidega ühise keele leidmine),mis võimaldaks korralikult matta. Haiglate mure on olnud ka selles, et vanemalekaasaantud surnultsündinu ikka korralikult maetud saaks, sest politsei ontoonud haiglasse looteid tuvastamiseks, keda siis järelikult maetud polegi.

Suvel õnnistati sisse ka vaikselt sündinute kalmistuosa Ristil.Olemas on ka veebileht www.vaiksed.ee

Veelkord – sügav kaastunne kõigile, kelle armsake siia ilmavaikselt ja hingetõmbeta tuli.

Inimareng sõltub õpetajast

2011-09-19T09:33:00.001+02:00

20 aastatkokkuvõttev Eesti Inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjadhästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinalerahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: “Haridus,mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkusemootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi[1]”.Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikusträäkimatagi, palju olulisem kui värvitud koolisein. Eriti olukorras, kus Eestihead õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevadvarsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikidekeskmist ja et õpetaja nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpseltpoole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelufaktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent sellekõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Onsviimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarenguaruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenudsuundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis“Välisvaate” rubriigina[2]tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabadusevähendamine annab hariduses – teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses– tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipubsuurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, erialasuurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt iseparemaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi:kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatudõpetusega, või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikultisikupärase õpetusega. Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist,kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loomingulineisiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi tasaavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavusja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhulon hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdnening pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette. Esimene valikiseloomustab rohkem angloameerika kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevaltstandarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaberSoome, hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsemakoolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust ka näha, eeldab klassikalineühtluskool loominguliselt vaba õpetajat. Vabadus põhineb usaldusel. Usaldusepuudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima “võrdseväljundini”, Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usaldusepuudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanudaastatuhandel, “mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida agastandardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul“vaimselt lame” ning “algelisel ainekaval põhineb”) tõenditepõhine juhtimineoluliselt piirab”.

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleksmuidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoksüleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paaraastakümmet tagasi kokku Soomes. Tänaseks on seal õpetaja palk küll veidi kõrgemkui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tihedakonkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad. Palk on Soomes Eestiga võrreldesküll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eestimunitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni,samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevusedtorkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ettemääratudklassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliseltedasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetajaseab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegemaseda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasidarvestavalt. Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustajaja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagiparemini oma kolleegidest. Muidugi saavad osad paremini hakkama kui teised, onju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna paremamajandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt onerinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahvalhästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

(Artikkel ilmus Õhtulehes 14.09.2011)

[1] Aruanne lk 107-108.

[2] Aruanne lk 110-112.

Millist esimeest Eesti vajab?

2011-09-17T18:12:00.001+02:00

Mart Laar on olnudrohkem Eesti kui IRL-i esimees.
Selle pateetilise, ent tõese lause järel lisanpehmenduseks, et see kõik ei ole nii tõsine, kui paistab. Mitte-liiga-tõsineolemine on lihtsalt Mardi üks peamisi trumpe. IRL’i uus esimees saab kindlasti olemamõnel teisel moel väga andekas, kui seda on olnud Mart Laar. Andekus on juteatavasti kordumatu. Aga pangem mõned omadused kirja – uuel esimehel onkindlasti omad trumbid, siis on hea kasvõi võrrelda.

Sündinud liider

Sellest ei saa üleega ümber – tipp-poliitikuks ja tippjuhiks sünnitakse. Töökust on ka muidugitarvis, ja Mart on kohutavalt töökas. Sealjuures veel ka väga produktiivne. Agaoskus poliitikat teha ja valitsust juhtida eeldab kaasasündinud andekust ka.

Innustav

IRL on nii suurerakond, et vajab paratamatult oma suurele meeskonnale inspireerivat juhti.Mardil oli selles kandev roll, et tema teist valitsust kutsuti “sõbrameestevalitsuseks”. Ilguti küll selle üle, ja tänagi on tobedavõitu pilte taas üles riputatud,ent liider on meeskonna looja ja meeskonnas meeleolu looja ja seda oskab Martsuurepäraselt. Käigu sinna juurde valitsusega üle mere Vilsandile minekud jasoos ööbimised, aga innukalt töötavast meeskonnavaimust on kõigile nii tulu kuirõõmu.

Töötab nagu naine

Naistel on see eelismeeste ees, et naised suudavad teha mitut asja korraga, mehed enamasti mitte. Muidugiajas see aeg-ajalt inimesed närvi ja pani neid ennast ebamugavalt tundma, kuikäib mingi terav poliitiline koosolek, aga koosoleku juhataja Mart Laarkirjutab laua taga eemalolija ilmel mingit järjekordset ajalooraamatut võiartiklit rahvusvahelisse väljaandesse. Seejärel aga tõstab ta ootamatult pea,võtab pikad jutud väga tabavalt kokku ning lõpetab koosoleku. Valitsusesekretäridel oli lausa klassikaks kujunenud vastus, kui küsiti peaministrihetke hõivatuse kohta: “Veeretab mune.” See tähendas, et Mart püstitasparasjagu oma kabinetis uusi rekordeid tollases populaarses arvutimängus,milles tuli värvilisi mune ritta seada, ning samal ajal pidas keerulisitelefonivestlusi või lahendas mõnda järjekordset kriisi enda juurde kutsutudasjaosalistega.

Murdmatu

Sekretärid juba Laariesimesest valitsusest – kus mäletatavasti üks kriis ja masendus ajas teist tagaja kus istuv peaminister oleks pidanud olema murest murtud – needsamadsekretärid ei väsinud imestamast vägagi martlaarilikku meelekindlust jakõikumatust. Selle asemel, et hoopide kaitseks pead allapoole tõmmata, saabusMart Laar ikka hommikuti tööle nagu energiapomm, juuksed sarvis, habe sassis jarõõmus tervitus igaühe jaoks päeva päikeseliselt käivitamas. Kohutavaltinspireerivalt mõjuv loov kaos on Mardi aura üks osa.

Normaalne mees

Mart Laar ei olemitte kunagi naistega üleolev, frivoolne ega nõme – eesti meespoliitiku kohta mitteliiga sagedane omadus, muide.

“Mis kuradi tiivad?”

Mart võtab suvaliseskülakõrtsis meestega õlled ette ja ei eristu pealtnäha millegipoolest. Mart onüks väheseid poliitikuid, kes on tegelikult ka muretsenud seniste tõrjutute –naiste, erivajadustega inimeste, mitte-eestlaste pärast. Ta vihkab kenitlemistja kõrkust, tal pole tobedaid eelarvamusi ja talle meeldivad teised inimesednii üldiselt. Sellepärast ka oli tema üks väheseid kärkimisi siis kui jällehakkas keegi meie erakonnas ajama mingit tiibade juttu. Mardil lihtsalt tõestipole eelarvamuste kammitsaid, ja see teeb temast professionaalseigainimese-poliitiku.

Tunneb asja

Ta tõesti tunnebpoliitikat. Pikka aega olen imestanud tema ennustuste täpsust. Õnneks ta eireklaami oma ennustusi, sest mitte alati pole need helget tulevikku tõotavad. Koostema kõikide vigadega on tema juhtimisel hea töötada, sest ta tunnebpoliitikat. Andekus ja töökus peale selle. Mäletate, Marju Lauristin ütles MartLaari teise valitsuse alguses sotside fraktsiooni esimehena, et küll on heatöötada kogenud ja populaarse peaministriga. Professionaalsus on oluline, isegipoliitikas, õigemini eriti poliitikas.

Rahvusvaheliselt tuntuim

Mart Laar onkonkurentsitult rahvusvaheliselt kõige tuntum Eesti poliitik. IRL-i rahvusvahelisterakondlikku kompetentsi arvestades on kindlasti oluline ka uue esimehe oskustööd teha ka suurel areenil, võrdsena koos väga suurte poistega. Mis Martiennast puudutab, siis kindlasti peaks tal olema mingi roll rahvusvaheliselareenil, sest muidu läheks see kapital raisku, mida ta Eesti heaks rakendadasaab.

(Lugu ilmus esmakordselt mitte minu poolt muudetud pealkirjaga 16.09.2011 Delfi arvamusrubriigis)

Kommentaar tänase EPL mureloole

2011-09-14T13:49:00.000+02:00

Tänane EestiPäevalehe lugu kuuest lapsest, kelle eraldamise kohta vanematest onlastekaitsetöötajad eri meelt, on väga eluline, näidates kahjuks ka lastekaitseametnikeprofessionaalsuse kõikumisi.
Tegelikkust on kõrvalseisjatel võimatu hinnata,ent vähemalt üks loos välja toodud seisukoht vajab küll avalikku sekkumist.Lasnamäe Linnaosa valitsuse lastekaitsetöötajate kinnitusel polnud raskesolukorras oleva ja tõenäoliselt tagasihoidlikuma sotsiaalse suhtlusega vanematelasteaiaealistele lastele põhjustki lasteaiakohta otsida, sest “järjekord onpikk”. No mida veel! Ehk on tegu tegu ajakirjandusliku eksitusega, kunavähemalt kahel põhjusel ei ole võimalik, et lastekaitsemaetnikud oleksid võinudsellist seisukohta omada. Eriti, kui samal ajal heidetakse perele ette, et nadpole lastega piisavalt palju arstide juures, massaazidel ja muudelprotseduuridel käinud.

Esiteks on kohalikuomavalitsuse kohustus tagada kõikidele lastele alates pooleteisest eluaastast kohtlasteaias. Kuna lasteaed on kõige parem abimees lastele sotsiaalsete erisusteosas järeleaitamisel ning kuna lasteaias antaval alusharidusel on teistemeetmetega võrreldes väga määrav ja tõhus mõju raskustes perede toetamisel,siis pole ju võimalik, et Lasnamäe lastekaitsetöötajad oleks lihtsalt jätnudkiselle võimaluse kasutamata? Kui see nii oleks, tuleks midagi tõsisttöössesuhtumisega ette võtta. Pealegi - Tallinna linna lasteaedade andmebaasisleiab vabu kohti ka täna Lasnamäe linnaosas, ehkki nende väljaotsimine on tööomaette ning sotsiaalsetel põhjustel saab abivajavatele lastele luua koheseltkasvõi seadusega ette nähtud osaajalisi kohti.

Teiseks – kujutage iseennastpäriselt ette korraga kuue väikelapsega arsti juurde minemist – arst ja massöörtöötavad ju tavapärasel tööajal ja ütleme, et pereisa on tööl. Ema ei saa kaparima tahtmise juures kuskile liikuda koos oma kuue lapsega, sest kahest käestei piisa nende linnaliikluses ohjamiseks, eriti kui üks või mitu last vajavadtäiendavat abi. Üksinda koju jätta neid ju ka ei saa! On täiesti elementaarne,et abivajava lapsega saab käia arstil siis, kui ülejäänud lapsed on lasteaiasja kaasas vast ainult tita. Seega: lasteaeda ei saa alahinnata ka pereeelsõimeelaiste laste tervise seisukohalt, lisaks tuleb kaaluda võimalusi, etpaljulapselise pere jaoks tasuta teenusena käiks massöör kodus või käib lapsegaprotseduuridel hoopis tugiisik samal ajal, kui ema on päris pisikestega kodus. Samaoli pakkunud ka Päevalehega vestelnud spetsialist. Lisaks tuleb märkida, etabivajava lasteaiaealise lapsega ei peaks lapsevanem mitte eraldi logopeedijuures käima, vaid last peaks aitma piirkonna lasteasutuse logopeed, kellel onkohustus aidata ka neid piirkonna lapsi, kes isegi lasteaias ei käi ning niisuure väikelastega arvuga peres oleks see arusaadavalt parim samutikodukülastustega. Mis puudutab epilepsiahaige lapse lasteaiateenust, siisenamasti ongi neil lastel vaja lasteaias käia koos tugiisikuga, mille pakkumineon samuti omavalitsuse kohustus lapsele sobiva lasteaiakoha tagamise raames.

Loodan, et selles asjas leitakse kokkuvõttes lastele kõige sobivam lahendus.

Kui kohustusi ei täideta

2011-08-12T23:40:00.000+02:00

Jätkan lasteaiateemalise eelnõu aruteludega. Tagasisideme järgi võib öelda, et kõige enam häirib noori lapsevanemaid lasteaiakoha puudumine või selle kättesaamatus erasektori poolt pakutavana liiga kõrge hinna tõttu.

Eesti seadusandlus on võrreldes isegi väga viisakate Põhjamaadega olnud kohalike omavalitsustega ülimalt leebe. Kohustus igale lapsele lasteaiakoht luua on küll seaduses ammust ajast olemas, aga kui omavalitsus seda kohustust ei täida, siis ei juhtu ka midagi. Peale selle muidugi, et kohata jäänud perekond on suures hädas. Nagu Tallinna linna näide näitab, siis pole asi isegi mitte alati rahapuuduses – televisiooni jaoks ju raha jagub, lasteaedadele miskipärast mitte.

Kuidas teie arvate, kas omavalitsuse kohustus peaks olema kuidagi selgemini seaduses sõnastatud? Üks ootamisest masendunud ema saatis ettepaneku, et kui omavalitsus oma ülesandega toime ei tule, siis peaks ta maksma lasteaia pearaha ulatuses perele vähemasti hüvitist. Naaberriikides nagu Rootsis ja Soomes kohustab seadus lastesõime või lasteaiakoha puudusel tagama perele munitsipaallasteaia hinnaga samasuguse suurusjärguga maksumuses lasteaiakoha erasektori abiga, kusjuures omavalitsus peab tasuma erasektorile siis ka vastavad kulud. Mina olen küll kindel, et sellisel olukorral, kus kohustus võib olla praktikas vabalt ka mitte täidetud, ei tohiks lasta jätkuda. Seda ka erivajadustega laste osas, kes jäävad täna sageli eriti ebaõiglastelt lastehoiuta. Samas on olemas omavalitsusi, kes suudavad oma erivajadustega lastega peresid kenasti aidata. Ja suurem osa omavalitsusi on saanud ka piisaval hulgal lasteaiakohtade loomisega kenasti hakkama. Kuidas teile tundub? Kas omavalitsustel, kes pole hakkama saanud, kas neil peaks olema ette näidata alternatiivsed lahendused, kui lapsele lasteaiakohta ei jagu? Või et miks õigupoolest peaksid osad pered kannatama, kellele kohta lasteaias ei jagu?

Sotsid ja Kaitseministeeriumi ründamine

2011-08-12T17:10:00.002+02:00

Eesti on eilsest päevast muutunud maa.

Kuna selliste sisuliselt terrorirünnakute üheks eesmärgiks on ühiskonda nii tugevasti vapustada, et see oma tasakaalupunktist välja rapuks, on kõige mõistlikum mitte järele anda ja mitte vappuma hakata. Seega on Eesti eesmärgiks endaga seda mitte teha lasta, vaid vabaks rahvaks vabal maal jääda. Nii nagu kaitseminister seda eile õhtul Aktuaalses Kaamera ütles.

Midagi kindlasti aga muutub. Näiteks muutub meie üliliberaalne hoiak interneti kaudu Eesti vastu suunatud vihkamise ja tapa!-ähvarduste suhtes. Mõtlen isegi, et mõned head päevad tagasi ühe ministri vastu suunatud soov füüsilisele vägivallale asuda mu Facebook’i lehel oleks ehk vajanud tõsisemat reaktsiooni kui lihtsalt postitaja blokeerimine.

Eestis on väga vaeseid ja suurtes raskustes inimesi, enamasti üksikud vanemad naised, erivajadustega inimesed või lastega pered, kellel on piiratud võime enda aitamiseks midagi ette võtta. Täisjõus ilma ülalpeetavateta mees pole selles kategoorias. Praegugi tahaks aga mõned inimesed ajada kogu süü "õnnetu tegelase" sotsiaalsete raskuste kaela ning unustada tema poolt 2009. aastal kirjutatud sõnad, kuidas veri kohe voolama hakkab või kuidas rahvas selle fasistliku riigi vastu kohe võitlema peaks asuma. Ei panekski sellist asja tähele, kui meie lugupeetud sotsiaaldemokraadid poleks Kaitseministeeriumi ründamisse sedavõrd aktiivselt suhestunud. Marianne Mikko sissekanne Delfis "Kaitsetu ministeerium" küsib: "Kas tegemist oli süsteemse veaga", Andres Anvelt võtab asja tõsiselt ette, kuulutades kogu Kaitseministeeriumi kahtlaseks asutuseks, sest "Kaitseministeeriumis ja selle valitsemisalas on ka varem toimunud sarnaseid, n.ö. sisejulgeoleku intsidente, millest paljud on jäänud segaseks ja andnud aluse hilisemateks spekulatsioonideks". Ei taha oma hea kolleegi kogemusi kuidagi alahinnata. Ma lihtsalt tagasihoidlikult paluks enne sellise hüsteeria tekitamist anda avalikkusele teavet vähemalt kahest konkreetsest intsidendist, kus relvastatud terrorist on tunginud pommidega varustatult Kaitseministeeriumisse ja üritanud seal meeleheitlikult kedagi rünnata, nii et asi on letaalse kuju võtnud. Kindlasti on Anvelt võimeline neid esitama, kui ta just ei pea silmas Kaitseministeeriumi ründamist 1924. aasta 1. detsembril. Kas hea kolleegi arvates sai nimetatud rünnak alguse sellest, et piirivalvuritele tuleks rohkem palka maksta? Minagi olen loomulikult selle poolt, et sisejulgeolekule lisaraha anda ja päästekomandodki peavad saama normaalselt tegutseda, kuid selle teema sidumine Kaitseministeeriumi ründamisega osutab katsele seda sotside poliitikavankri ette rakendada. Loodan, et eksin. Sest kui see nii on, oleks see inetu.

On teatuid asju, kus Eesti poliitikud peaksid üksmeelel olema ning ühiselt toimunule hinnangu andma, mitte aga alustama katseid konkurente poriga üle kallata. Usun, et head sotsiaaldemokraadid on minuga nõus. Viha on Eestis niigi palju, uhkust oma riigi pärast vahel vähevõitu. See oli rünnak Eesti vastu ja Eesti sai selle tõrjumisega hakkama. Oleme selle üle ja nende inimeste üle, kes ründajaga nii hästi hakkama said, uhked!

Poliitilistest päevateemadest kõrgemalseismise oskust näitab näiteks Ain Seppik. Laiema üksmeele kinnituseks lisan, et olen Anveltiga täiesti ühel nõul selles, et vahejuhtum ei peaks tekitama ehitusbuumi. Eks septsialistid tunne asja, aga üldist tugevamate väravate, kõrgemate aedade ja vaid pisut utreerides vaat et kindlustegi taastamist küll kestlikuks pidada ei saa. Ammuks seegi oli, kui Toompea lossi ees sissetungijaid tõkestavad kaitsekraavid täis aeti ja topeltväravad lammutati. Ma ei arva küll, et neid taastama peaks! Muide, kas te teate, miks on Tallinnas Lühikest Jalga mööda üles tulles väravatornis säilinud väraval rauast needid? Need on selleks, et suletud väravast ei saaks kirvestega varustatud mehed ennast nii lihtsalt läbi raiuda. Kas kirvestega all-linna mehi kardeti kui terroriste? Ei, pigem kardeti purjutamisest tekkivat agressiivsust ja lihtlabast röövimist, nii midagi Londoni meeleoludes. Ning oli ka kaupmeestel põhjust öösiti kahte Tallinnat eraldavat väravat kinni hoida, sest eks kippunud purjutavad mehed mäe otsastki alla märatsema tulema.

Katsume nüüd, aastal 2011, olla arukamad ja üksmeelsemad nii tegelike sise- kui ka välisvaenlaste vastu.

Kui kaua tuleb lasteaeda minna?

2011-08-11T13:49:00.002+02:00

Lasteaia teeninduspiirkonna määramine on praegu jäetud kohalikele omavalitsustele täiesti vabaks valikuks.

Ma toetan küll väga võimalikult vähest reguleeritust ja võimalikult suurt kohapeal otsustamise pädevust, ent mõned inimesed on mu poole pöördunud ka murega, et väikest last väsitab liiga pikk lasteaiateekond ja et miks seadusandja pole reguleerinud, et kui tihedalt peaks lasteaedasid olema või kui pikk tohiks lasteaia teekond olla.

Põhikooli teekonna pikkuse ajas on seadusandja tõepoolest määratlenud ja see ei tohiks üldjuhul ületada tundi aega kodust koolini. Tavamõistuse kohaselt peaks lasteaedasid olema vähemalt linnades veel tihedamalt, et teekond lasteaeda ja tagasi oleks lühem, kuni poole tunni pikkune. Maapiirkondades oleks otstarbekam pakkuda lasteaiateenust palju paindlikumalt, lasteaia filiaaliks võiks ju sobida kasvõi mõni korter, kus on kasvataja-pedagoog näiteks nelja lapsega, kes käivad õues mängimas nagu teisedki sama maja lapsed. Põhjamaades sellist praktikat kasutatakse ning laste tervisele ja laste õnnetundele on see küll hästi mõjunud.

Koostan suvel lasteaiateemalist eelnõud ja kuigi on pakkumisi-nõudmisi, et teekonna pikkus lasteaeda ja tagasi peaks olema seadusandja poolt maksimaalses pikkuses määratletud, tuleks sellel teemal rohkem arutelda. Kuidas teile tundub – kas oleks õigem, kui lasteaedade paiknemise tiheduse üle otsustaksid edaspidigi kohalikud omavalitsused täiesti vabalt või peaks olema ette antud mingid piirangud? Kui pooldate piiranguid, siis milline tohiks maksimaalne teekonna pikkus olla ja kuidas seda mõõta tuleks? Näiteks et linnades peaks lasteaed asuma jalgsiteekonna kaugusel ja et väljaspool linnasid ei tohiks ühistransporti kasutades kuluda lasteaeda minemiseks rohkem kui 60 minutit? Ütlen kohe ära, et mulle tunduks selline reguleerimine ülereguleerimisena, aga et olen saanud ka teistsuguseid arvamusavaldusi, siis tõstatan teema aruteluks.

Aga kui ühistransport liigub vaid korra päevas ja last pole juba seetõttu võimalik lasteaeda viia? Kas sellisel juhul tuleks lasteaiale muidu kuluv raha näiteks perekonnale hüvitada? Või korraldada omavalitsuse poolt täiendav transport? Osad omavalitsused on juba täna nii teinud ja inimesed on rahul.

Olen tänulik, kui avaldate oma arvamust, kui pikk võiks olla teekond kodust lasteaeda, kas see peaks olema kuidagi reguleeritud või kas te olete praeguse elukorraldusega rahul? Või pole te rahul, ülereguleerimist ka otstarbekaks ei pea, aga pakute mõne kolmanda lahenduse?

Lasteaed – vajalik või mitte?

2011-08-10T09:52:00.000+02:00

Vaidluses Tallinna lasteaedade rahastamise vähendamise osas on linnavõimu esindaja mu sotsiaalvõrgustik Facebook’i lehel avaldanud arvamust, et tegelikult polevat lasteaedu üldse tarviski.

Et teda kasvatanud kodus ema. Ja et lasteaed olla lastevaenulik koht. Kui selliseid seisukohti hakatakse rakendama linna rahastusotsuste tegemisel (jah, arvasite õigesti ära – loomulikult kaitses ta rahaeraldusi Tallinna televisioonile), siis väärivad need siiski selgitust. Olgu ka öeldud, et Tallinna televisiooni pole tarvis ja kui IRL Tallinnas võimule saab, siis me lõpetame selle propagandaprojekti ära ning keskendume linna tegelike ülesannete täitmisele. TTV ei tee tallinlasi informeeritumaks, ei täida nende põhivajadusi ega ole seotud linlaste teenindamisega. Sellest, kas inimesel on võimalik linnatelevisiooni vaadata või mitte, ei muutu tema elus mitte midagi.

Lasteaiakohtadega on sootuks teine lugu. Lasteaiakoha olemasolust sõltub lapsevanema võimalus tööl käia ja lasteaiakoha kvaliteedist sõltub lapse tervis, psühholoogia ning areng. Tänane Eesti lasteaiasüsteem on üldiselt väga lapsesõbralik ja erineb täiesti nõukogudeaegsest, ehkki võib juhtuda, et kuskil on veel „vana kooli“ tegijaid ka alles. Arusaadavalt on sellegipoolest iga laps erinev. Nõnda on lapsi, kes nutavad, kui nad lasteaeda minna ei saa ja lapsi, kes nutavad, kui nad sinna minema peavad.

Pole olemas mitte ühtegi pikemaajalisemat uuringut, mis tõendaks, et alates 18. elukuust mõjuks lasteaed laste arengule kuidagi kahjulikult. 2009. aastal koondas Rootsi Sotsiaalministeerium enam kui 60 rahvusvahelise uuringu tulemused ja jõudis just sellisele kokuvõttele. Sama tulemuse andis ka USA NICHD pikaajaline uuring. Ja täpselt samamoodi pole olemas mitte ühtegi pikaajalist uuringut, mis veenvalt tõendaks, et lasteaed oleks lapsele kuidagi eriliselt kasulik – välja arvatud juhtudel, kus kodune kasvatus on mingil põhjusel nõrk. Selles osas ollakse üleilmselt üksmeelsed, et nõrga koduse kasvatuse ja hoolitsusega lastele on lasteaias käimine igal juhul väga kasulik.

Üsna üksmeelselt tõdetakse ka, et lasteaialastel on küll koduste eakaaslastega võrreldes kõrgem stressitase, ent samal ajal on neil ka paremini arenenud sotsiaalsed oskused. Edasine on kõik tõlgendamise küsimus. Mõni toob välja, et noodsamad „paremini arenenud“ sotsiaalsed oskused tähendavad tegelikult võimekust oma asi (või omale soovitud asi) edukalt teise lapse käest enda kätte saada, selle eesmärgi täitmiseks sobivat teed kasutades. Teised toovad välja, et samasugune võitlev agressiivsus (või, kui soovite, siis võib sama asja kohta öelda ka „kõrgeltarenenud eneseteadvus ja hea läbilöögivõime“) on omane ka kodus kasvanud väikesele õekesele, kellel juhtub lihtsat olema kaks vanemat venda.

Rahvusvaheliselt ollakse üksmeelel ka selles, et kõige olulisemaks teguriks on täiskasvanud inimene, kes lastega tegeleb. Lasteaiaõpetaja professionaalsus ja võimekus pakkuda lapsele turvatunnet ning täiskasvanute hulk lapse kohta on need, mis kõige enam mõjutavad lapse heaolu ja arengut, olgu tegu mistahes lastehoiu vormiga. Kui Soome analüüsis oma majandussurutise (lama) tulemusi, siis vaadati ka üle, et millised kärped ei avaldanud mingit mõju ja millised olid tegelikult ka valusad. Tulemusena leiti, et üks kõige suurema kahjuliku mõjuga otsuseid oli see, kui otsustati vähendada personali hulka lasteaedades. Laste heaolus, arengus ja tervises tekkisid tõepoolest vahed võrreldes nende kohtadega, kus lasteaiapersonal säilitati. Seega on äärmiselt oluline, mitu last ühe täiskasvanu kohta rühmas on ja kui südamlikud ning hoolivad need täiskasvanud on. Kõik muu on tähtsuselt tükk maad tagapool. Seega saab ka Tallinna linna lasteaedade kärpeid hinnata nii, et kõige kahjulikumalt mõjub lasteaedade personali koondamine ja lasteaiaõpetajate tööaja lühendamine. Sõimerühmas tohib olla kuni 14 last, nendega peaks korraga tegelema vähemalt 2 täiskasvanut, mis teeb suhtarvuks seitsme lapse kohta vähemalt üks täiskasvanu. Euroopa rikkaimas riigis Luksemburgis on see suhtarv 3 last täiskasvanu kohta. Eestis katsuks esialgu tagada, et see juba pikka aega seaduses olev norm ka tegelikkuses täidetud oleks. Enamasti on, võin teile kinnitada. Olen külastanud väga palju toredaid lasteaedu üle terve Eesti ja kokkuvõttes võin tõdeda, et kõik sõltub kohaliku omavalitsuse tahtest ning konkreetse lasteaia juhist. Enamasti on mõlemad olemas – nii omavalitsuse tahe kui ka tubli lasteaia juhataja.

Millised on teie kogemused ja tähelepanekud?

(lugu ilmus ka Delfi poliitblogis 10.08.2011)

Lotte kui Eesti ja Läti pedagoogiline koostöö

2011-08-09T12:10:00.001+02:00

Varsti on uus Lotte film kinodes, ja pärast seda kodudes. „Lotte ja kuukivi saladus“.
Au ja kiitus Andrus Kivirähkile ja Janno Põldmale ning Heiki Ernitsale! Eesti ja Läti riigid on sinna oma toetava raha alla pannud, ligi 3 miljonit eurot. Üks paremaid kahe riigi koostöö näiteid, mis Eestil Lätiga üleüldse on, sest imelikul kombel pole lõunanaabritega meil see koostöö läbi ajaloo eriti tihe olnud. Kui me oleme oma keelde laenanud sõnatüvesid pealt 600 nii vene kui germaani keeltest (laensõnad näitavad rahvastevahelise suhtlemise tihedust), siis läti keelest on meil laenatud sõnu tervelt 4, vähemalt kehtis see arv siis, kui meile ülikoolis tasuta kõrghariduse raames keeleajaloo loenguid loeti.

Aga meil on ühine Lotte! Lapsevanema õnnistus ja lapse rõõm. Transformerite, Ninja-kilpkonnade ja Tommide-Jerryde kõrval seisab Lotte oma sõbralikkuse ja ilma jalaga tagumikku löömiseta nagu ilmasammas. Lapsevanematele on ikka abiks, et Lotte on ka kasvatuslikus mõttes eluterve. Eluterveid on meil muidugi veel, Naksitrallid ja Sipsik ja Pokud ja teisedki, aga mõjusaimalt mõjuvad filmikangelased. Soomlaste Muumide ja rootslaste Pipi kõrval on meil edukalt materialiseerunud suurprojektiks Lotte, kes seisab igati võrdväärsena nende kõrval. Kui filmitegijad käisid Riigikogus Eesti filmitegijate ootusi ja muresid tutvustamas, siis pidid nad kogu aeg vabandama ja selgitama, et saage aru, Lotte on väga kallis film, rahvusvaheliselt tehtud, selle tõttu juba edukam, ja et kõikidel ei saagi nii hästi minna. Eks ta nii vist ole tõesti.

Ootan filmi samasuguse õhinaga nagu kõik Eesti lapsed.

Mida teha, kui laps käib lasteaias vaid osa ajast?

2011-08-08T08:40:00.000+02:00

Kas praegune lasteaia osaajaliste laste kord on õiglane ja otstarbekas?

Jätkan teiega arutlusi lasteaiateemaliste seadusemuudatuste osas. Lasteaia kohatasule on määratud lagi ning iga kohalik omavalitsus võib lasteaia kohatasu suurust oma äranägemist mööda määrata, ent see ei tohi olla kõrgem kui on etteantud lagi.

Lapsevanemalt teenuse eest küsitava omaosaluse suuruse suhtes kehtib piirang – see võib olla maksimaalselt 20% kehtivast miinimumpalgast ehk ca 55 eurot kuus. Vaid mõned omavalitsused kasutavad seda maksimumi, enamasti jäävad kohatasud alla selle, lisaks on osa omavalitsusi kehtestanud erinevaid soodustusi (näiteks Kiili vallas on pere iga järgnev lasteaialaps 50%-lise kohatasuga).

Samal ajal näeb koolieelse lasteasutuse seadus ette võimalused luua osaajalisi kohti. Seaduses kõlab see paragrahv selliselt: § 19, lõige (3): “Kui valla või linna territooriumil on ajutiselt vajadus lasteasutuse koha järele suurem kui olemasolevate lasteasutuste üldkohtade arv, loob valla- või linnavalitsus kõikidele soovijatele võimaluse saada lasteasutuses osaajaline koht”. See seadusepunkt tuli lasteaednike ja omavalitsuste palvest, et kui on olemas lapsed, kes vajavad lasteaiakohta vaid teatud kindlal osal päevast, siis võiks ülejäänud aega saada kasutada mõni teine laps, kellele samuti sobib osaajaliselt lasteaias käia, selle asemel et lasteaed tühjalt seisab ja teised lapsed järjekorras on. Sarnane süsteem toimib edukalt ka näiteks Põhjamaades, sobides vanematele, kes töötavad osalise tööajaga või kelle töögraafik võimaldab osaajalist kohta lasteaias. Osaajaline koht sobib ka peredele, kus ema või isa on kodus väiksema õe-vennaga, ent vanem, lasteaiaealine laps, vajab vahepeal ka omavanuste hulgas sotsialiseerimist.

Osaajaliste laste osas valitseb aga tegelikkuses hulk segadust – mõni omavalitsus on osaajalistele lastele arvestanud kohatasu soodustust, mõni mitte. Nii on ka erinev seegi, keda üldse osaajaliseks lapseks peetakse. Ja kui osaajaline laps lasteaias juba käib, siis puudub tal lõpuks vahe niiöelda täiskohalise lapsega, sest kohatasu on ikka seesama ja kindlad kohalkäimise kellaajad pole samuti kirjas, sest kellelgi pole huvi ega tarvidust nendega mässata. Selle tulemusena ei täida osaajaline koht tegelikkuses oma täit eesmärki – võimaldada sellel ajal, kui osaajaliselt lasteasutust kasutav laps koha ei käi, kasutada sama kohta teisel osaajalisel lapsel. Kui kellaajad oleks kindlalt paigas, siis oleks võimalik ka pakkuda kohta teisele lapsele, kellele sobiksid just need “ülejäävad” tunnid, sest osaajalise lapse lasteaias käimisel kehtib endiselt nõue laste piirarvu osas rühmades.

Määratlemisel on hea abinõu raha. Seega võiks määratleda, et osaajalised lapsed maksavad lasteaiateenuse eest vähem. See motiveeriks vanemaid täpselt teada andma, millal nad oma lapse “osa ajast” lasteaeda toovad ja lasteaed omakorda saaks niiöelda vabu aegu pakkuda mõnele teisele osaajalisele lapsele. Samuti oleks selline süsteem ka õiglasem.

Kohalikul omavalitsusel võiks olla valida, kas ta üleüldse pakub osaajalisi kohti või mitte. Aga kui ta selliseid kohti oma lasteaedades kasutab, siis võiks olla määratletud mingi üle Eesti ühtne süsteem, näiteks et kui laps kasutab lasteaiakohta 5-7 tundi päevas, on tema kohatasu 80%, kui ta kasutab kohta kuni 5 tundi päevas, on tema kohatasu 60% ja kui ta kasutab kohta kuni 3 tundi päevas, on tema eest makstav kohatasu 35% kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud lapsevanemate omaosaluse määrast lasteaiateenuse eest tasumisel. Protsendimäärad võtsin eeskujuna 80 kilomeetri kauguselt – sealt, kus need on juba hästi läbi kaalutud ja praktikas järgi proovitud.

Selline süsteem võimaldaks osaajalised lapsed ja täisajalised lapsed lihtsalt ja mõlemale poolele – nii lapsevanematele kui ka lasteasutusele - kasulikult eristada. Lapsevanem maksaks õiglaselt vaid kasutatud aja eest ning määratleks kindlalt kohalkäimise aja, lasteasutus saab vabadele aegadele pakkuda uusi osaajalisi kohti ning saab tervikuna tööd paremini planeerida.

Millised on teie kokkupuuted osaajaliste lasteaiakohtadega ja kuidas peaks teie arvates see võimalus korraldatud olema?

(Lugu ilmus 08.08.2011 Delfi poliitblogis)

Meestele lugemine keelatud!

2011-08-07T15:09:00.000+02:00

Hoiatus! Järgnev tekst on ligipääsupiiranguga. Seda võivad lugeda ainult naised. Täiendav piirang: seda võivad lugeda ainult naised, kes on parasjagu lapseootel või kellel on imikuvanuses laps.

Täna lõppeb rahvusvaheline imetamiseteemaline nädal, sedakorda pühendatud meeldetuletamisele, et rinnaga toitmine on täiesti normaalne osa inimkonna igapäevaelust. Rinnaga peaks saama noored emad oma lapsi toita igal pool, kus nad liiguvad – tuletati sel nädalal meelde enam kui 170 riigis. Ühistranspordis peaksid olema spetsiaalsed istmed, kus saaks istuda rinnaga toitvad emad. Emad peavad saama töötamist ja imetamist kokku sobitada. (Meie meedias ilmus küll sellele risti vastupidine üleskutse – Adik Levin vabandas küll oma varaemate rinnapiimavastaste sõnavõttude eest, ent jäi ikka veel kentsaka seisukoha juurde kindlaks, justkui välistaks naise normaalne elu imetamise ja vastupidi – mis on muidugi eksitav info).

Üldiselt pole ju teiste asi, kas või kuidas ma imetan. Aga imetamisnädala üleskutsele suhtumist imetamisse positiivses suunas mõjutada, sellele saan ehk kaasa aidata. Pealegi olen suur rinnaga toitmise pooldaja. Ka praegu imetav ema. Nii et ärge pahandage, lisan mõned infokillud (ja endiselt – seda loevad ju ainult need, kellel oli selle teksti lugemise luba, eks!)

On rida asju, millest arstid ei räägi. Näiteks et lapse rinnaga toitmine on väga mugav, tõeline laisa ema valik. Ei mingit möhkerdamist pudelite-luttidega (öösiti!), kogu aeg on sobiva temperatuuri ja konsistentsiga toit käepärast võtta. Ise ei pea midagi tegema, isegi kogu väljutamise vaeva näeb keegi teine, ehk siis imik. Teile jääb ainult andmise rõõm.

Aastatepikkuse kogemuse pealt võib öelda, et oluliselt vähemaks on jäänud neid inimesi, kes tulevad ligi ja hakkavad sõimama, kui näevad sind pargipingil istumas ja last imetamas. See oli muide tänavuse imetamisnädala eesmärk – meelde tuletada, et imetamise toetamine on absoluutselt iga inimese kohustus!

Rinnaga toitmine kulutab märkimisväärselt kaloreid (noh, topelt pole vaja küll süüa) ja annab vägagi tõsiseltvõetava põhjuse hoiduda dieetidest. Puudub võimalus muretseda kolesteroolitaseme pärast, sest kolesterooli näitajad on rinnaga toitmise ajal tavapärasest oluliselt kõrgemad loomulikel põhjustel. Vahukooretort? Jäätis? Muidugi, sest neis sisaldub vajalikku kaltsiumit. Eriti kasulik kombineerida värskete marjadega.

Rinnaga toitmine õnnestub siis, kui ema pole stressis. Seega on olemas väga tõsiseltvõetav ja eluline põhjus hoida stressi endast eemal. Vajadusel küsida abi kodutööde tegemiseks – muidu võib piim ju kinni jääda! Vajadusel võtta tunnike-paar iseendale ja otsida keegi teine beebiga tegelema – ikka parema rinnapiima nimel! Mees ei kiida teid piisavalt? Selgitage talle, kui oluline see on teie stressitaseme madaldamiseks ning selle kaudu paremaks piimatootlikkuseks. Katsugu keegi nii tähtsale eesmärgile vastu vaielda ;-).

Rinnaga toitmine õnnestub sagedamini, kui esialgu paistab. Selles osas olen küll doktor Adik Leviniga väga nõus, et meie sünnitusmajades antakse liiga kergesti lutipudel kätte. Tegelikkuses esimestel päevadel võtab piima teke lihtsalt aega ja see väike paus ei tee titele midagi, samas ilma tema aktiivse imemiseta võibki piim jääda tulemata. Emal on muidugi raske sünnitusmajas taluda tite näljakisa ja samal ajal lükata tagasi pakutav lutipudel, aga see on kõige kiirem tee rinnapiimani. Ühe lapsega tekkis mul rinnapiim alles seitsmendal lapse elupäeval ja pidin murest hulluks minema, aga õnneks juhtus just selline toetav arst olema, kes selgitas, et pole tarvis muretseda. Vaid tuleb uskuda, et piim tuleb, ja muidugi tuligi. Kui ma oleksin andnud beebile lutipudeliga pakutud toidusegu, siis oleks tal olnud kõht täis ja ega normaalne inimene ju niisama imemisega ennast vaevama hakka. Nii oleks vajalik stimuleerimine jäänud olemata ja mine tea, kas seda õnnelikku aastat rinnapiimaga tulnud olekski.

Kapsapea külmkappi! Kui tekib probleem piimapaisuga, siis kõige parem abiline on mu meelest külm kapsaleht rinnale panna. Rinnahoidjasse sobitub see looduslikult täpsel moel. Eks igaüks leia endale sobivaimad lahendused, aga seda päästeinglit julgen tõesti soovitada. Ja et mitte värsket isa südaöösel välja kapsast otsima saata, varuge kapsapea juba pärast sünnitust külmikusse ootele. Kapsaleht ei ravi muidugi juba tekkinud põletikku, nii et kahtluse korral võtke kiiresti ühendust arstiga.

Kui teie rahalised vahendid vähegi lubavad, siis investeerige spetsiaalsetesse imetamisrinnahoidjatesse. Kaks paari on selliseid ikka vaja, võimalusel kolm. Ma ei tea, miks toodavad neid sagedasti inimesed, kes rinnaga toitmisest ise midagi ei tea. Väga harva on kaubandusest leida sobivat, mis oleks üheaegselt ilus, valdavalt looduslikest materjalidest, toetav ning mugav. Pole ju raske neid asju ühendada, eks!

Mingil ajal õpetasid arstid, et rinnaga toitev ema peab oma menüüd väga piirama. Nüüd jälle räägitakse, et selliselt toidetud lastel on hilisem maitsemeel sandim. Nii et otsustage ise – minu meelest tundub see titadele huvitav, kui nad saavad mekkida erinevaid maitseid, mis kõik ju kuidagi rinnapiima jõuavad. Eraldi teema on veel imiku allergia. Osadel vastsündinutel tekib allergia kogu selle maailma vastu ja see läheb ise mööda ning pole piimaga seotud. Edasi on tõenäolised allergeenid hoopiski pesupulbris (ise kasutan pesupähkleid), beebikosmeetikas (milleks see üldsegi?) või kodustes puhastusvahendites. Kui seal keemiarünnakute ohjeldamine tulemusi ei anna, tasub muidugi konsulteerida arstiga ja jätta tuntuimad allergeenid (pähkel, maasikas jt) toidust välja.

Kui piim kipub imetamiskordade vahepeal tilkuma, on abiks spetsiaalsed rinnapadjakesed. Soovitaksin korduvkasutatavaid – need on pehmest riidest padjakesed, mida saab pesta. Kui ei tilgu, ja teile tundub, et laps saab liiga vähe piima – siis ärge muretsege! Kui laps on muidu rõõmus ja miskitpidi ka kasvab, siis on kõik korras. Enamasti on – kahtluste puhul muidugi võtke ühendust oma arstiga.

Rinnapumba kasutamisest rääkimine on meil justkui tabuteema. Rinnapumbaga saab sügavkülmikusse koguda toiduvarud näiteks sellisteks puhkudeks, kui peate ise võtma imetamisega kokku sobimatuid ravimeid või kui teil tuleb tahtmine minna mõnikord teatrisse. Samuti saab rinnapumbaga piimatootlikkust reguleerida (näiteks kellaaegade järgi või lapse haiguse puhul piimaeritust suurendades, et lapsel oleks lihtsam).

Lisatoitu ei tule lapsele anda mitte mingi abstraktse kalenderplaani järgi, vaid siis, kui teie laps selleks ise valmis on. Enamasti juhtub see alles 6-7. elukuul. Sildid poes müüdavatel beebitoitudel „alates 4. elukuust“ ei tähenda mitte ostukohustust, vaid tootjafirma soovi teilt kokkuvõttes rohkem raha kätte saada. Kuidas ära tunda, millal laps valmis on? Ärge muretsege, ta annab sellest ise vägagi silmnähtavalt märku. Ühel heal päeval hakkab laps iseseisvalt istuma (tahkema toidu neelamise eeldus), pöidla ja nimetissõrmega kõike väiksemat üles tõstma (samuti loomulik verstapost) ning kui teda toidulaua ääres süles hoiate, siis hakkab ta püüdma kõike krabada, mis laual vähegi leida on, et seda ise endale suhu toppida. Märguannet pole võimalik valesti tõlgendada. Ning edaspidigi annab laps ise kõigest märku: millal ta tahab „päris“ sööki ja millal rinnapiima, ja kui kaua just täpselt seda viimast. Ilma mingi teadusliku või raamatutarkusliku sekkumiseta.

Veel kasulikku, nüüd juba arstide poolt öelduna:

Lapse rinnale tõstmine hiljemalt tunni aja jooksul peale sündimist aitaks ära hoida umbes viiendiku imikusurmades esimese elukuu jooksul.

Kui last toita rinnapiimaga 7-9 kuud, on lapse IQ keskmiselt 6 punkti kõrgem võrreldes nende lastega, keda on toidetud rinnaga kuni kuu aega.

Mis puutub alkoholi, nikotiini ja teistesse meelemürkidesse, siis siin olen ma täiesti päri mistahes riigi arstide hoiatusega – pange need küll kõrvale ja ära!

Mida saavad teha hoolekogud?

2011-08-06T21:52:00.000+02:00

Nii koolidel kui lasteaedadel on olemas juhtimisorganina hoolekogud.

Hoolekogu mõte on selles, et lapsevanemad ja kohaliku kogukonna esindajad (nemad ongi hoolekogu liikmed) saaksid samuti aktiivselt kaasa rääkida kooli või lasteaia igapäevaelu korraldamises ja pikemate sihtide seadmises. Hoolekogud aitavad korraldada infovahetust “ülalt alla” ja “alt üles”, nad aitavad kõige paremal moel asutust juhtida: aidates kaasa, vaieldes vastu, juhtides tähelepanu, tehes ettepanekuid, võttes vastutust ja saades kokkuvõttes oma lastele just nii hea arengukeskkonna, nagu seda vanematepoolselt, kohaliku kogukonna arvates ja asutuse pedagoogide nägemust mööda kokkusulatatuna pakkuda osatakse. Hoolekogude tase võib mõnikord olla üsnagi kõikuv – samas sõltub hoolekogu sõnakusest ja tegususest lasteaia või kooli arengus väga palju. Ideaalis täiendavad lapsevanemad, lasteasutuse pedagoogid ja juhid ning kohalik kogukond üksteist nõnda, et kolmepoolne pingutus annabki parema tulemuse kui igaüks seda üksi suutnud oleks.

Mõnikord muidugi ei suju kõik nii ladusalt. Põhjuseid võib olla erinevaid – näiteks on hoolekogu liikmed oma ülesannete suhtes ükskõiksed, puudub asutuse juhi poolne usaldus või pole ühiselt tegevuse eesmärke seatud. Minu hinnangul liigub hoolekogude töö suurte sammudega parema kvaliteedi poole ja siin on suur roll olnud ka Eesti Lastevanemate Liidu koolitustel ja seminaridel. Tallinnas teeb tublit tööd Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liit. Mittepoliitilise organina on nad seisnud südilt laste õiguste kaitsel. Sündis hoolekogude liit umbes samamoodi nagu praegu aktiivselt Tallinnas tegutsev MTÜ Kodaniku Hääl – lihtsalt mingil hetkel lapsevanemate kannatus katkes. Tavapärane töö lasteaia hoolekogus enam ei aidanud, sest Tallinna linn asus sedavõrd tugevasti lasteaedade eelarveid kärpima.

Lasteaiateemalist eelnõu tehes vaatasin üle selle, mida annaks seadusandluse poolelt paremaks teha, et hoolekogude töö paremini sujuks.

Hoolekogu tegelikust vastutusest saaks rääkida alles siis, kui hoolekogu osaleks lasteaia eelarve koostamisel ja võtaks ka selle kinnitamise oma õlule. Aga kuna see vaidlus, et kas hoolekogudele selline lääne- ja põhjaeuroopalik õigus anda, läbiti just Riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseadust arutades ning jõuti edasilükkavale positsioonile, siis jätaks selle variandi samuti paremat tulevikku ootama, või kuidas teie arvate? Tallinna linnas polegi lasteaedadel oma eelarvet sellisel kujul, nagu ühel asutusel iseseisev eelarve olema peaks. Või kuidas teie arvate, kas peaks lasteaedade hoolekogudele sellise kohustuse panema või pole meie hoolekogud veel selleks valmis?

Koolieelse lasteasutuse seaduses võiks teha aga järgmised muudatused:

Paragrahvi 6 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“Lasteaiarühmas on kolme - kuni kaheksa-aastased lapsed. Rühma moodustamisel võetakse arvesse laste vanust ja arengutaset ning hoolekogu soovitusi”.

Selle muudatusega võetaks ära praegu seadusega ette antud ranged vanuselised piirid rühmade moodustamiseks ja asendaks selle sisuliselt lasteaia kohapealse otsusega. Mõnel pool eelistavad lasteaia pedagoogid ja lapsevanemadki, et koos oleks ühevanuselised lapsed, teisal jälle väärtustatakse eri vanuses laste omavahelist koostöö harjutamist ning sedagi, et vanematele lastele meeldib enamasti väiksemate eest hoolitsemisel kaasa aidata. Lisaks võimaldaks selline muudatus panna näiteks viieaastase lapse, kes vabalt loeb ja kirjutab, kooliminejate rühma või hoopiski nooremate laste rühma – kui seda tingib lapse eripärane areng.

Ehkki lasteaia arengukava koostamine on juba praegu ette nähtud koostöös hoolekoguga, annaks seda ehk selgemini väljendada. Ettepanek oleks täiendada koolieelse lasteasutuse seaduse paragrahvi 9¹ lõiget 3 teise lausega järgmises sõnastuses:

„Arengukava ja selle muudatused esitatakse enne kinnitamist lasteasutuse hoolekogule arvamuse andmiseks.

Hoolekogu liige osaleb ka lasteaia uue juhi valimisel. Paraku on olnud kuulda juhtumitest, kus lasteaia hoolekogust osaleb lasteaia juhi valimisel kohaliku omavalitsuse esindaja – aga seesama kohalik omavalitsus ju niikuinii lasteaia juhi valimist korraldab. Seaduse mõte on olnud ikka selles, et ka lapsevanemate hääl kostaks selgelt kas eelmise juhi taasnimetamisel või uue juhi valimisel. Seega võiks seadust täpsustada, pakuksin välja sellise sõnastuse:

/Hoolekogu/ osaleb oma esindaja (esindajate) kaudu, kellest vähemalt üks on vanemate esindaja lasteasutuse hoolekogu liige, direktori vaba ametikoha täitmiseks korraldatud konkursi komisjoni töös.

Kodu ja lasteaia koostööd silmas pidades tuleks muuta ka 1992 (!) aasta Eesti Vabariigi haridusseadust, tehes selles järgmised muudatused.

Haridusseaduse paragrahvi 24 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui laps ei käi koolieelses lasteasutuses, omandatakse alusharidus põhiliselt kodus ning selle eest vastutavad vanemad või neid asendavad isikud. Kui laps käib koolieelses lasteasutuses, omandatakse alusharidus põhiliselt lastasutuses. Perekondlik ja koolieelse lasteasutuse kasvatus ning haridus toetavad ja täiendavad teineteist.

Praegune sama paragrahvi sõnastus ei lähe just kõige paremini kokku koolieelse lasetasutuse seadusega ja võimaldab mõnel, kes koolieelse lasteasutuse seadust ilmselt lugenud pole, teha järeldusi et lasteaed on üks lihtlabane laste hoiustamise koht. Ei – tegemist on alusharidust andva asutusega! Ja alusharidus on Eestis vabatahtlik haridusliik.

Segadus valitseb ka lapsevanematepoolsete annetustega lasteaedadele. Pikka aega arvestati neid tulumaksuvabastuse alla, nüüd on kuulda, et kuna kohalik omavalitsus peab lasteaedu ülal pidama niikuinii, siis olevat vanematepoolsed annetused vaid lisanduv luksus, mitte üldistes hüvedes tehtud väljaminek. Kuidas tundub, kas tulumaksuseaduses võiks teha asja selgeks nii, et § 27 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata § 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud või § 11 lõikes 10 nimetatud ühingule ja munitsipaallasteasutusele maksustamisperioodil tehtud dokumentaalselt tõendatud kingitused ja annetused.“

Tänan väga kõiki, kes selle pika loo järjekordsetest seadusemuudatustest vaevusid läbi lugema ja kaasa mõelda jõudsid. Kui teil on ettepanekuid, vastuväiteid või muid tähelepanekuid lasteaedu puudutava seadusandluse osas, siis ootan neid tänuga. Sügisel hakkab Riigikogu lasteaedu puudutavaid seadusemuudatusi arutama.

(lugu ilmus Delfi poliitblogis 07.08.2011)

Lasteaia ja lapse vaesus

2011-08-05T23:59:00.000+02:00

Last aitab vaesuse nõiaringist kõige paremini välja hea alusharidus.

Euroopas pole ühtegi riiki, kus laste vaesuseprobleemi poleks – ikka on nii, et kui ühe sissetulekuga tuleb toita mitu suud, siis on kasutadaolev raha ühe suu kohta väiksem. Suhtelises vaesuses elavate laste osakaalu poolest asume kuskil keskmisest tasemest veidi allpool. See on väga oluline teema.

Laste vaesusriskist väljatoomisega on hakatud Euroopas üha aktiivsemalt tegelema. Sellel on nii üldinimlikud kui ka vägagi praktilised põhjused. Madalama sündivuse tõttu on igast lapsest üha enam saanud väärtus, mida ei tohi lasta kuidagi „raisku minna“. Laste vaesuse vastu võitlemisel on üheks kõige tõhusamaks viisiks vägagi üksmeelselt hinnatud hea hariduse head kättesaadavust. Mida nooremas eas, seda olulisemalt vaesuse vastu võitlemise seisukohalt. Koolieelse alusharidusega ehk siis lasteaedades õpetatava abiga saab kõige tõhusamalt aidata lapsi vaesusriskist välja. Tugeva alushariduse saanud lapsed saavad valida kooli, kus edasi õppida ja liikuda niiviisi sujuvalt edasi parema sotsiaalse staatuse suunas, võrreldes oma vanematega. Just seetõttu on Euroopa Liidus püstitatud eesmärk aastaks 2020, et vähemalt 95% lastest peab saama ligipääsu kvaliteetsele alusharidusele. Eesti on sellest eesmärgist numbrilise poole pealt umbes 10 protsendipunkti võrra maas. Enamikes kohalikes omavalitsustes on eesmärk – kõikidele soovijatele on lasteaiakoht tagatud - juba täidetud. Tallinna linnas on probleemiks nii lasteaiakohtade puudus kui ka lasteaedade masendav alarahastatus.

Tänavu viidi esimest korda Eurochild’i poolt läbi ka analüüs, et kuidas riigid laste vaesusest väljaaitamisega edenevad. Eesti on pälvinud head äramärkimist seoses lasteaedadega, ja et alusharidus on meie jaoks oluline tegevus laste vaesuse vastu võitlemisel. Mu meelest on see masendav, et meie riigi pealinna juhtkond samal teemal isegi mitte kaasa ei mõtle. Või ehk on tugevast kodanikualgatusest abi olukorra muutmisel? Või kas tõesti tuleb seadusi karmimaks teha meeldetuletusega, et lasteaiakohatde tagamine ja lasteaedade lastesõbralik ülalpidamine on tõepoolest kohaliku omavalitsuse kohustus? Sest kahjuks on niiviisi, et kui lasteaiad on vaesed, ei parane palju ka laste vaesusest väljapääsemine, sest vaesemate perede lapsed ju eralastehoidu kasutada ei saa ning muude haridusalternatiividega on ka tõenäoliselt kehvemini. Meil pole eriti muid väljapääse, kui heade lasteaiavõimaluste pakkumine, millele loomulikult lisanduvad muud peresid ja eeskätt lapsi toetavad teenused.

(Lugu ilmus Delfi poliitblogis 06.08.2011)

Tasuta kõrgharidus: kvaliteet ja kvantiteet

2011-08-04T23:55:00.001+02:00

Arutleme taas tasuta kõrghariduse eelnõu üle, sedakorda võttes ette debati kvaliteedist ja kvantiteedist.

Eesti Päevalehes kurdab sotsiaaldemokraadist kolleeg Jevgeni, et tema arvates pole võimalik korraga kõrghariduses tähelepanu pöörata kvaliteedile ja kvantiteedile. Jutt käib ühe suurema IRL’i valimislubaduse täitmise üle, milleks on tasuta kõrghariduse võimaluse praegusega võrreldes laialdasem pakkumine. Kahjuks jääb loost puhta selgusetuks, et mis siis Jevgeni arvates võimalik on. Terves artiklis pole mitte ühteainsamatki konstruktiivset ettepanekut, sestap pole sellest pikast loost asja edenemiseks suuremat tolku.

Tasuta kõrghariduse eelnõu valmib samm-sammult, ettepanekuid on tänaseks laekunud üle 700. Ka IRL’i juulikuu lõpus toimunud erakonna juhatus arutas taas erinevaid küsimusi, näiteks kavandame muuta ainepunktide arvestuse aastapõhiseks. Seega loetaks täisõppeajaks ikkagi 60 ainepunkti (edaspidi lühendiga EAP) aastas, nagu see senimaanigi on olnud.

Ühe eelnõu tegemine ongi selline töö, kus eri punktides arutatakse erinevaid variante ja kaalutakse nende häid ja halbu külgi. Üks küsimus, mille üle näiteks veel arutelu käib, on et kas osaajaga õpe on samuti täisajaga õpe, ehk et kas näiteks 70% on sama hea kui 100%. Üks lahendusvariant on muuta seadus paindlikumaks vähemasti ses osas, et ETTE võib aineid ära teha, ning et sellisel juhul arvestatakse neid järgmistel õppeaastatel.

Ka kvaliteediarvestus on tõsise teemana üleval, siin oodatakse ülikoolide poolseid ettepanekuid. Üks aruteluvariant on, et tasuta õpe tähendab vähemalt 60 EAP õppeaastas, millest vähemalt näiteks 40 EAP on ka ainena hästi omandatud. See tähendaks, et näiteks D ja E hinded ei lähe arvesse, või võib panna kvaliteedinõudeks, et vähemalt 40 EAP-d on vähemalt hindele 3,75 või midagi muud sellist. Nõuded tudengitele on ühiskondliku kokkuleppe küsimus, ei muud. Arutelu koht on, MILLISED nõuded oleks kõige paremad ja noori kõige enam motiveerivamad.

Kvantiteediga on lihtsam, sest siin on IRL’i maailmavaateline alus, mis toetab hariduses asutusepõhist maksimaalset vabadust ja iseotsustamisõigust. Riik ei ole mingi lapsehoidja, vaid vastupidi – tõeline kvaliteet sünnib vaid usaldusest, loomingu- ja akadeemilisest vabadusest. Tuleb hoiduda mistahes ülereguleerimisest ja seada hariduses rohkem EESMÄRKE. Samal ajal olgu ettekirjutusi selle kohta, kuidas täpselt neid eesmärke saavutada tuleb, vaid nii vähe kui hädapärast tarvilik. Nii me usume, et on otstarbekas haridust korraldada. Aastas 60 EAP-d on arusaadav ja mõistlik piir, kuna rahastaminegi käib õppeaasta põhiselt. Riik annab õppeaastaks raha ja tahab õppeaasta lõpus tulemusi näha ning ülikoolid on juba nii suured poisid küll, et ei pea poolikut rehkendust ette näitamas käima. See tagaks ka vajaliku paindlikkuse, osad tudengid näiteks soovivad teha sügissemestril rohkem ainepunkte, et juba kevadel suunduda näiteks erialasele tööle (näiteks algavad pedagoogikatudengite jaoks sobivad lastelaagrid juba juuni algusest).

Aastapõhist rehnutit toetab ka muu ühiskonnakorraldus. Täiskasvanute koolituse seadus, mida pole käesoleva eelnõuga ette nähtud muuta, näeb ette õppepuhkused täiskohaga õppijatele koos tööandjapoolse õppepuhkuse andmise edasilükkamisevõimalustega õppeaasta jooksul. Ka igapäevases praktikas ning turumajanduslikus ühiskonnakorralduses pole enam nii, nagu oli nõukogude ajal, et arheoloogiliste kaevamiste välitööd toimusid alati oktoobrikuus ja kõik Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse arheoloogiliste kaevamiste plaanid sisaldasid ka plaanimajanduslikult ajalootudengite välitöid. Nüüd on nii, et kui mõnel erakinnistul juhtumisi tulevad kaevamised ja kinnistuomanik lubab tudengid kühvlikestega peale, siis seda hetke kasutatakse ära ja kaevetööde praktika käivitub. See võib juhtuda nii sügisel kui ka kevadel.

Kas aga nõudeid seades piirduda vaid ainepunktidega, või seada neile mingi kokkuleppeline väärtuspiir, on omaette küsimus. Mäletate, kui palju muutus tegelikult gümnasistide motivatsioon pingutada, kui eriti nõrkade tulemuste arvessevõtmine lõpetati ning seati sisse 20% miinimumpiir ainekava omandamisel.

Iga regulatsiooni puhul tuleb ka mõelda, MILLIST KÄITUMIST see soosib ja millist võib soosida. Kui mõelda, et ülikoolide järgmise aasta rahastus hakkab sõltuma osaliselt sellestki, kui palju on täiskohaga olevaid üliõpilasi parasjagu õppetöös osalemas, siis võib tekkida ahvatlus ka suhteliselt laisale ja vähetönkavale tudengile anda kasvõi kolmandal katsel ikkagi tema ainepunkt, olgugi et madalaima hindega. Ülikoolile muutuks ootamatult kasulikuks väga halbade õpitulemustega tudengit ikkagi “lihalehmana” pidada. Võib tekkida oht kvaliteedi alahindamiseks. Seega võiks tasuta õppekoha kvaliteedimiinimum siiski paigas olla, näiteks et õppeaastas tuleb 40 EAP-d teha vähemalt keskmisele hindele 3,75. Või et näiteks kui 25% õliõpilase hinnetest on D või E, siis ta langeb osakoormusega tudengiks (mida see ju ka sisuliselt oleks). Nõukogude ajal töötas ju ka sama süsteem, et kui said ühe kolme, siis enam stippi ei saanud ja see motiveeris kindlasti rohkem raamatute taga tööd tegema.

Õppeaasta arvestuslikuks aluseks võtmist on paljud pakkunud paremaks lahenduseks kui algse eelnõu 30 + 30 EAP-d. Kuidas teile tundub, kas aasta on mõistlikum arvestuse alus? Ja kas peaks seejuures ka mingit tähelepanu pöörama hinnetele?

(lugu ilmus Delfi poliitblogis 05.08.2011)